On igati tänuväärne, et sel sajandil on ilmunud juba teine monograafia Johann Voldemar Jannsenist, ühest meie rahvusliku liikumise vist küll kõige mahatallatumast tegelasest, kelle täielikuks rehabiliteerimiseks paistiski ühest monograafiast ehk vähe olevat.¹ Kuigi ka see eelmine, Malle Salupere "Postipapa. Mitmes peeglis, mitmes rollis" (Tänapäev 2006, 368) sisaldas rohkesti lausa hiilgavaid kaitsekõnesid Jannsenile.

Malle Salupere ja Mart Laari käsitluste vahel näikse valitsevat teatud läbiv rivaliteet, Salupere on mõne Laari varasema töö puhul nentinud "väga ebaühtlase tasemega esitust" ning lisanud: "Tema järeldusi aga ei maksa liialt usaldada".² Oma uhkes Koidula-raamatus (568 lk) on Salupere aga kinni naelutanud Mart Laari "mitmed jämedad eksimused ja lubamatud lihtsustused".³ Mart Laar omakorda leiab, et seni on rõhuasetus olnud liialt Jannsenil kui oma suure tütre Koidula isal ning aeg on teha isa Jannsenist "päris oma raamat". Paljuski on uurijad siiski ühel meelel, ka Laar loodab, külluslikult Jannsenit tsiteerides: "Ehk aitab see lõpuks kaasa tema ausa nime laimust ja valedest puhtaks pesemisele." (lk 23).

Nagu Salupere, nii ka Laari teostatud rehabiliteerimine on põhjalik ja igakülgne. Näiteks mugandustest rääkides kinnitab Laar: "Jannsenile on ette heidetud arvukaid mugandusi, kuid neid ajastu vaim nõudiski. Väärtuse loomingule andis isikupärane stiil – ning seda Jannsenil jätkus" (lk 178). Ka Mart Laari stiil on paiguti kaunis lopsakas ja kujundlik, toogem näiteks lause: "Vahetult enne laulupidu sai sakslastele selgeks, millist elajat nad on puurist välja laskmas" (lk 216). Teisal leiab ta, et "rahvuslik vaimustus oli palju paate kaldalt lahti päästnud" (lk 269). Üks kokkuvõtlik formuleering on selline: "Jannsen oleks nagu mingite lokaatorite abil kinni püüdnud rahva seas liikuvad signaalikesed ja neid ühte põimides saatnud ühe tugeva" (lk 93).

Hinnangud rahvusliku liikumise juhtfiguuride keerulistele suhetele ja isikuomadustele on mõnigi kord antud üsna iroonilises võtmes: "Muidugi polnud Jakobsoni isiksust arvestades temaga tülliminek kellelegi mingi kunsttükk" (lk 261), või: "Võib loomulikult küsida, mille suhtes poleks Kreutzwald kriitiline olnud..." (lk 264).

Mitmed värvikaimad kohad Mart Laari raamatus on katked Malle Salupere tõlgitud ning saksa ja eesti keeles paralleeltekstina avaldatud Jannseni päevaraamatust "Diarium" (Pärnu 2001, 195 lk).4 Leiame siit lausa arhetüüpselt igihaljaid mõttearendusi, näiteks: "Mu vaene naine pole, tänu taevale, mitte kõige hullem, kuid ta võiks endale palju heledamaid päevi luua, kui ta vähem õigust taga ajaks, vähem tusane ja – paha viga – vähem kahtlustav oleks" (lk 77). Või siis järgnev retooriline küsimus: "Mis õnne võiks küll see abieluinimestele anda, kui nad arutult, koguni laste juuresolekul peaaegu juukseid katkudes kahetsevad, et omavahel abiellusid ja veel niipalju lapsi on saanud? Kas see ei tähenda selle avalikku äraneedmist, et kunagi õnnelik on oldud?" (lk 79).

*

Imelik lugu on sündinud Jannseni-raamatute nimeregistritega: Salupere "Postipapal" polnud seda üldse (pidin hädaga selle enda jaoks ise valmistama), Laari raamatu vastavast registrist aga vaatab asja lähemalt uurides vastu täielik kaos, nimede ja leheküljenumbrite vahel pole üldse mingit vähegi arusaadavat seost. Sellised veidrused saavad ilmselt sündida ainult meie kõrgtehnoloogilisel arvutiajastul5, isa Jannseni päevil olnuks säärane abrakadabra küll mõeldamatu, kuigi tema ainsaks tehniliseks uuenduseks Eesti Postimehe väljaandmisel oli petrooleumilamp (lk 160). 

*

Mulle tundusid eriti olulised Mart Laari arutlused tema raamatu lõpus meie suurmeeste saatusest: "Ajaloo suurkujudega arveid õiendades võib aga tõeks osutuda Villem Reimani sünge hoiatus, et Eesti rahvas on suureks osutumas mitte vaimult, vaid eitamises, sealhulgas suguvendade saavutuste eitamises. Maha kistakse kõik teiste poolt tehtu, seda naeruvääristatakse ja kuulutatakse alaväärtuslikuks. Samal ajal ollakse oma suurmeeste peale kuidagi isiklikult solvunud ja kurjad, arvestamata, et nemadki olid ekslikud inimesed, kes võivad vigu teha. Jumaldamisest vihkamiseni on imepisike samm ning Jannseni saatus tõestab seda igati." (lk 327).

Küllap kehtib see kõik paljuski Mart Laari enda saatuse kohta, paraku mõjub juba üksnes tema nimi paljudele punase rätina härjale. Aga eks aeg annab arutust. Igatahes kultuuriloolasena on Mart Laar teinud tõhusat populariseerivat uurimistööd ning vastne Jannseni-raamat on tema teoste pikas reas üks väljapaistvamaid.

Ning kui ta selle raamatu lõppsõnas "Eesti kääbik" pakub välja kõneka paralleeli Jannseni ja J. R. R. Tolkieni tegelaste vahel, siis aitab see isa Jannsenit meile veelgi lähemale tuua.

1 Omamoodi kokkuvõtet Mart Laari raamatust saab lugeda siit: https://kultuur.err.ee/943703/mart-laar-eesti-kaabik-johann-voldemar-jannsen
2 Malle Salupere "Postipapa. Mitmes peeglis, mitmes rollis", Tänapäev, Tallinn 2006, lk 20
3 Malle Salupere, "Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel". Tänapäev, Tallinn 2017, lk 24. Olen seda Kultuurkapitali aastapreemia saanud teost mitmel pool esile tõstnud kui üht meie parimat kirjanikumonograafiat: "Lydia Koidula on saanud täiskaalulise eluloo" – Tartu Postimees 24. oktoober 2017: https://tartu.postimees.ee/4286453/lydia-koidula-on-saanud-taiskaalulise-eluloo
4 "Diariumi" tutvustuses kirjutasin: "Mugavlevmõnusa rõõmsameelse rahvamehe asemel astub siin meie ette peaaegu et dostojevskilikult kannatav, vastuoludest lõhestatud inimene, kes üksikasjalikult pihib oma hingeheitlusi." ("Jannsen ilmutab end nüüd uues valguses" – Tartu Postimees 16. mai 2002 ja "Kulli pilk", Tartu 2005, lk 125-126; https://tartu.postimees.ee/1939641/jannsen-ilmutab-end-nuud-uues-valguses); Malle Salupere hinnangul sisaldub Jannseni päevaraamatus sageli "rabavalt avameelne ja läbinägelik eneseanalüüs".
5 Sel puhul meenutaksin tuntud Murphy seadust: "Eksimine on inimlik, aga et asju tõsiselt sassi ajada, on vaja arvutit."