Möödunud sajandi ühe mõjukaima mõtleja Sigmund Freudi (1856-1939) kõige andekam õpilane, neofreudismi üks rajajaid oli Erich Fromm (1900-1980)^[1], kes seostas psühhoanalüüsi terava ja samas paindliku ühiskonnakriitikaga, nii et mitmed tema esseistlikud traktaadid kujunesid eriti 1960. aastatel tõelisteks kultusteosteks.

Minu tutvus Erich Frommiga algas Olavi Pesti (sündinud 1950) ülevaatlikust, tolle aja kohta otse hämmastavalt vabameelsest artiklist "Erich Frommi utoopia" ajakirjas Looming 1975/6. See oli väga osavasti kirjutatud asjalik tutvustus: kuulutades filosoofi – tollaste ideoloogiavalvurite rahustuseks – justkui vaid pilvedes hõljuvaks utopistiks, oli samas kokkuvõtlikult esitatud kogu tema õpetus. Hundid söönud, lambad terved!

Venekeelsest perioodikast leidsin tollal ka Frommi essee "Inimene on üksi", tõlkisin sealt mõned kapitalismikriitilised lõigud, mis tänases Eestis kõlavad iseäranis ajakohaselt:

"Võõrandumine – see on üksikisiku saatus kapitalimaailmas.

       Võõrandumise all mõistan ma sellist tüüpi elukogemust, kus inimene muutub iseendale võõraks. Ta justkui "muutub kõrvaliseks", eraldub endast. Ta lakkab olemast oma maailma keskpunkt, oma tegude peremees; vastupidi – need teod ja nende tagajärjed allutavad ta endile, ta kuuletub neile ja vahel isegi muudab nad mingiks kultuseks.

       Kaasaegses ühiskonnas muutub see võõrandumine peaaegu kõikehõlmavaks. Ta läbib inimese suhtumist oma töösse, läbib asju, mida inimene kasutab, kandub üle riigile, kaasinimestele, talle endale. Nüüdisaja inimene on loonud terve omaette maailma, mis koosneb seninähtamatuist asjadest. Et juhtida omaloodud tehnikat, on ta välja kujundanud ülikeeruka sotsiaalse masinavärgi. Ent kukkus välja nii, et inimese looming seisab nüüd inimesest kõrgemal ja surub ta alla. Inimene tunneb end mitte enam looja ja isandana, vaid tema poolt kokkuklopsitud golemi teenrina. Ning mida võimsamad, grandioossemad on tema poolt vallapäästetud jõud, seda nõrgema olendina tunneb end tema – inimene."[^2]

Et Fromm tunnustas mõningaid marksismi seisukohti, eriti noore Marxi käsitlust võõrandumisest, polnud ta ENSV päevil päriselt keelatud filosoof, aga kaunis kahtlane igatahes (püüdis Marxi täiendada Freudiga!). Esimeseks Frommi vahenduseks eesti keelde (kui välja arvata mõned käsikirjas levinud tõlked) oli alles perestroika päevil aastal 1987 ajakirjas Nõukogude Naine ilmunud katkend "Kunst armastada"^[3], millele järgnesid raamatud "Armastuse kunst" (tõlkinud Ann Alari, 1989, 2006), "Omada või olla?" (tlk. Ilmar Palli, 2001) ning "Psühhoanalüüs ja zen-budism" (tlk. Olavi Pesti, 2001).

Neist kõige mõjuvam oli "Armastuse kunst", kus ilmekalt, kõnekate näidete ja suure sugestiivse jõuga näidati tundeelu ja inimliku läheduse allakäiku nüüdismaailmas, kirjeldati tarbimisühiskonnas avalduvaid pseudoarmastuse mitmeid vorme.

Hiljem on Fromm küll kippunud pealetulevate moefilosoofide varju jääma; näiteks meie autorite mahukas ülevaateteoses "20. sajandi mõttevoolud" (2009) on teda paar korda vaevalt mainitud; nii tegin temast aastal 2010 artikli Vikipeediasse.^[4]

Nüüd, pärast ligi 20-aastast tõlkepausi eesti keeles ilmunud raamatut "Põgenemine vabaduse eest" on peetud Frommi peateoseks; juba teose pealkiri on muutunud üldtuntud kultuurimärgiks. Raamatu nimeregistris hõlmavad lõviosa neli nime: ühelt poolt  Calvin ja Martin Luther, teiselt poolt aga Freud ja Hitler.

Esimesed neli peatükki käsitlevad vabaduse probleemi selle ajaloolises arengus. Fromm näitab, et "...ehkki inimene on saanud lahti vabaduse vanadest vaenlastest, on esile kerkinud uued, teistsugust laadi vaenlased, mis ei ole olemuselt välised piirangud, vaid sisemised tegurid, mis takistavad isiksuse vabaduse täielikku realiseerumist" (lk 103). Filosoof näitab, kuidas iseenese eest põgenedes oleme aina "valmis vabanema oma individuaalsest minast" (lk 128).

Seitsmeosalise teose vahest mõjusaimad analüüsid sisalduvad 5. peatükis "Põgenemismehhanismid" (lk 129-189), siin on lausa klassikalisi kirjeldusi (koos eluliste näidetega) autoritaarsusest, sadismist ja masohhismist, destruktiivsusest ja konformismist. Ja näiteks tänapäevase perevägivalla juuri otsides võiksime tugineda Frommi tõdemusele: "...pole olemas suuremat võimu teise isiku üle kui see, et tekitada talle valu, sundida teda kannatama, ilma et ta oleks suuteline end kaitsma. Just see nauding, mida pakub täielik domineerimine teise isiku (ja teiste elusate objektide) üle, on sadistliku tungi põhiolemus" (lk 147).

Rohkelt mõttematerjali pakub ka – teose ilmumsajal aastal 1941 eriti aktuaalne – 6. peatükk "Natsismi psühholoogia" (lk 190-217). Miks ikkagi massid nii kergelt "Suurele Juhile" kuuletusid? Fromm näitab, et lömitamine Võimu ees, pime andumus ja koeralik kuulekus on paraku paljudele inimestele üldomane ja "on tänapäeval inimesele iseloomulik isegi demokraatlikes maades" (lk 192).

Jah, Frommi unistus tulevasest tervest ühiskonnast, mille liikmed ei põgeneks oma vabaduse eest, vaid järgiksid ainult loomingulist, produktiivset eluhoiakut, – see kaunis kujutelm oli muidugi täielik utoopia. Aga üksikisiku tasandil ei tarvitse see sugugi nii olla. Mõtlevale isiksusele võib Fromm tänapäevalgi anda suurepäraseid loomingulisi impulsse, aidata hoiduda nii viljatust destruktiivsusest kui ka automaadi konformismist.

[1] Saatus tahtis nii, et Fromm suri vaid viis päeva enne oma 80. sünnipäeva.
[2] Эрих Фромм, "Человек одинок" – Иностранная литература, 1966, №1, lk 230-233
[3] Erich Fromm, "Kunst armastada", tõlkinud Valev Mirtem – Nõukogude Naine 1987, nr 7, lk 18—19 ja 25
[4]  https://et.wikipedia.org/wiki/Erich_Fromm