Arvustus. Jeltsinist, positiivselt
Naina Jeltsina
"Elu presidendi kõrval"
Tõlkinud Liivia Anion
Kirjastus Postimees, 2020
Venemaal on ajast aega olnud kombeks võimulolevaid riigijuhte pugejalikult taevani ülistada ja hiljem neid armutult materdada (või hoopis maha vaikida, nagu tehti Nikita Hruštšoviga). Üpris ebamugav on olnud lugeda ka kunagiste "taevaelanike" (nt Lavrenti Beria) järeltulijate mälestusi, kus vahel demonstreeritakse lausa demagoogia meistriklassi oma esivanemate tumedate figuuride puhtakspesemisel.
Sel taustal mõjub Naina Jeltsina (1932) mälestusteraamat "Elu presidendi kõrval" igati kosutava ja värskendava lugemisena, kus on välditud nii ebakriitilist ülistust kui ka meie ajal lausa kohustuslikke avameelitsevaid eraelulisi paljastusi. See on tubli täiendus Timothy J. Coltoni mahukale elulooraamatule.[1]
Ilmekaid detaile on esitatud stalinistlikust noorpõlvest, nii tavalisest vene elust (nt sellest, kuis ema valmistas lastele voodipesu... maakaartidest – lk 34), sealhulgas värvikast tudengielust, kui ka ideoloogilistest hullustest: "Pärast sõda hirmutati meid kogu aeg spioonide ja diversantidega. Sisendati, et Nõukogude Liidule hakatakse võidu eest sõjas kätte maksma ja et juba saadetakse kohale vaenlasi." (lk 38-39; aga üsna samalaadne, sõjakalt paranoiline välisvaenlaste otsing on praeguse vene meedia juhtmotiiv!).
Leiame raamatust nõukoguliku isiksuse kahestumise klassikalisi kirjeldusi, näiteks ateismi/religiooni pingeväljas: "Teadsin alati, et me oleme ateistid. Ja teadsin alati, et Jumal on olemas." (lk 28).
Naina Jeltsina mälestuste läbivaks teljeks ja tuumaks on aga hinnang 1990. aastatele, Boriss Jeltsini valitsemisajale.
Hinnang antud kümnendile sõltub suuresti sellest, kuivõrd ollakse valmis leppima paratamatusega. Praegune vene internet kujutab seda kümnendit sageli kui vaid tohutut hädaorgu, kus vene rahvas paisati vaesuse ja viletsuse kuristikku.
Ometi on selge, et üleminek sotsialismilt kapitalismile ei saanudki olla oluliselt teistsugune, ka kõige andekam riigijuht poleks siin suutnud vältida šokiteraapiat ja röövkapitalismi faasi, poleks suutnud seda ajaloos enneolematut pööret sooritada kuidagi "pehmelt" ja "valutult".
Naina Jeltsina tunnistab mitmeid tollaseid vigu, aga püüab seda aastakümmet siiski näidata hoopis teistsuguses, vabaduse ja demokraatia valguses. Ta kiidab Jegor Gaidari kurikuulsaid majandusreforme.
Ometi on selge, et 90. aastatel lasti käest suur ajalooline šanss. Aleksandr Solženitsõn on sügava kahetsusega nentinud: "Selle asemel, et visa hingega ja riukaliku kommunismi ja komsomoli vastu ühineda, piitsutasid demokraadid ja patrioodid üksteist sõimuvalingutega. (---) Aga samal ajal rivistas kommunistlik nomenklatuur end edukalt ümber demokraatlikuks kommerts-nomenklatuuriks..."[2]
Solženitsõn leidis, et turumajanduslike reformide sildi all tehtu "pole hämmastava mõttepiiratuse tulemus, vaid üksikute inimeste rikastumise hästi läbimõeldud süsteem"[3] (Kas ei kehti see hinnang suurel määral ka Eesti Vabariigi kohta?!)
Kuigi Jeltsini abikaasa ajaloonägemus mõjub siin-seal paratamatult idealiseerivana, aitab see siiski mitmes suhtes tasakaalustada praegusel Venemaal üldlevinud kujutlust 1990. aastatest kui suurest mustast august. Ja lõpuks on see ikkagi memuaarteos, aga mitte ajaloouurimus.
Raamatus loodud portree Jeltsinist on igatahes reljeefne ja muljetavaldav. Tahumatu "vene karu" asemel astub siin meie ette igati köitev, vaimselt arenenud isiksus, pereisa, abikaasa ja poliitik. Saame näiteks teada, et Jeltsini lemmikkirjanikuks oli Tšehhov. "Boriss luges hinge tõmbamata. Lausa neelas raamatuid." (lk 52).[4]
Naina Jeltsina positiivses tonaalsuses, läbinisti heasoovlikud mälestused on meie memuaarse kallakuga tõlkekirjanduses igati omal kohal, aidates erksa sulega kirja pandud eraeluliste kirjelduste kõrval paremini lahti mõtestada tervet etappi Venemaa uuemas ajaloos.
[1] Timothy J. Colton, "Jeltsin. Elu" (originaal: "Yeltsin. A Life", 2008), tõlkinud Vallo Kask, Pegasus, Tallinn 2016, 614 lk
[2] Aleksandr Solženitsõn, "Rusudes Venemaa" (originaal 1998), tõlkinud ja järelsõna: Lembitu Aasalo [1934-2002], Olion, Tallinn 2001, lk 106. Eesti keeles on ilmunud veel Literaturnaja Gazetast tõlgitud Solženitsõni tohutus tiraažis levinud traktaat "Kuidas Venemaad ümber korraldada?" (järjejutuna ajalehes Rahva Hääl 1990, 20.-21. ja 23.-25. oktoober); paraku ei suudetud sealseid asjalikke soovitusi kuigivõrd ellu viia – sellest oli tingitud ka Solženitsõni võrdlemisi jahe suhtumine Jeltsinisse.
[3] Solženitsõn, "Rusudes Venemaa", lk 21
[4] Jeltsin on öelnud Tšehhovi kohta: "Ta võis kogu inimelu ära kirjeldada vaid ühe novelliga. Tal polnud vaja kirjutada selliseid köiteid nagu Tolstoil" – Timothy J. Colton, lk 53
Toimetaja: Marju Bakhoff