Aivar Kulli ajalootund. Sajandi reporter John Reed ({{contentCtrl.commentsTotal}})

John Reed
John Reed Autor/allikas: commons.wikimedia.org

Aastal 1987 tähistati N. Liidus kõva käraga USA ajakirjaniku John Reedi (22. oktoober 1887 – 17. oktoober 1920) sajandat sünniaastapäeva. Perestroika juba käis, aga Lenini ja "Suure Oktoobri" paljastamiseni polnud veel jõutud. Küll aga kasutati Reedi edukalt stalinismivastases võitluses: oli ju tema (kuri)kuulus peateos "Kümme päeva, mis vapustasid maailma" (1919, eesti keeles Leningrad 1925 ja Tallinn 1958) Stalini ajal alates aastast 1930 kuulutatud lausa keelatud kirjanduseks (raamatus kiideti Stalini põhivaenlast Trotskit).

Minagi püüdsin tollal Reedist miskit kirjutada, panin pealkirjaks "Sajandi reporter", aga perestroika edenedes tuli mul siiski nii palju aru pähe, et minu mõttevälgatused jäid sahtlisse.

Nüüd, kus möödub juba sajand leegitseva publitsisti surmast (ta on maetud Kremli müüri äärde) ja tema peateose propagandistlik laeng on ammu haihtunud, tasuks seda kummalist ajakirjanikku püüda tänase päeva pilguga siiski meenutada. Sest "sajandi reporter" ta ju tõepoolest oli, ühes 1999. aastal New York Timesis avaldatud küsitluses paigutati tema "10 päeva" USA 20. sajandi 100 olulisima ajakirjandusliku teose hulgas koguni seitsmendale kohale.[1]

 

Eesnimi – John Silas

perekonnanimi – Reed

sünniaeg ja koht – 22. oktoober 1887, Portland, Oregoni osariik, USA

elukutse – ajakirjanik

pidev elukoht – New Yorgis, alates 1911. aastast

rahvus – ameeriklane

kodakondsus – Ameerika

perekonna koosseis – naine, sünd. Anna Louise Mohan[2]

vanemate nimi ja – elukoht Charles ja Margareth Read. Portland, Oregoni osariik, USA

kuhu suundub – Petrogradi

reisi eesmärk – ajakirjanikuna

kes soovitab teid Eestis? – Gukovsky[3]

erilised tundemärgid (juuste, silmade värv jms.) – hallid silmad, kastanpruunid juuksed

 

Nii nägi välja ankeet, millele tuli vastata läbisõidul Eestist ja mille juunis 1920 täitis John Reed, üritades pääseda Helsingist Petrogradi. Keerulisele asjaajamisele aitas mõjukalt kaasa Helsingis elav kirjanik Hella Wuolijoki, kes võttis ühendust Aino Kaldaga; viimase abikaasa Oskar Kallas, tollane Eesti konsul Helsingis, toetas Reedi taotlust.

Eesti pagulasajakirjanduses on seda asjakäiku põhjalikult valgustatud[4]; kõige lähemalt tegeles Reediga teatriuurija Mardi Valgemäe (1935-2020)[5]

John Reed oli istunud kolm kuud Soome vanglas; Nõukogude valitsus pakkus tema vastu kahte "kontrrevolutsioonilises tegevuses" süüdistatud soome professorit (Lenin olevat lubanud Reedi eest anda "kas või terve teaduskonna"). Nii sai Reed 4. juunil 1920 loa Soomest lahkuda, 5. juunil saabus ta aurikul Viola Eestisse ning jõudis paari päeva pärast Petrogradi.

"Petrogradis mängivad kõigis parkides õhtuti orkestrid," tegi Reed märkmeid kavandatava raamatu jaoks. "Tuhanded kirevalt, kasinalt, suviselt riietatud inimesed jalutavad edasi-tagasi, joovad teed ja kohvi, 5 rubla klaas (vähem kui sent meie rahas), ja kui on tasku järgi, ostavad mõnelt spekulandilt koguni suhkrut, 150 rubla tükk... Võib võtta paadi ja sõita piki Neevat Smolnõini, mööduda tsaaride matusepaiga Petropavlovski äsja uuesti ülekullatud tornist, kus lehvib suur punane lipp..."

Ja kild sama aasta suvisest Moskvast: "Suveaiad ja teatrid on avatud ning olgugi need enamuses eraettevõtted ja piletid meeletult kallid, on nad rahvast puupüsti täis. Moskva Ermitaažis kuulasime läinud nädalal "Fausti" Šaljapiniga".[6]

Need olid Reedi viimased elukuud, kõige tihedamad ja pingelisemad tema elus, kui ta korduvalt kohtus Leniniga (vestlused kestsid vahel hommikuni) ning osales Kominterni II kongressi töös (juuli 1920).

Kes siis oli see kummaline ameeriklane, kes otsekui mõni budistliku legendi kuningapoeg põgenes jõuka isakodu muretust luksusest teise maailmaotsa, laostunud Venemaa nälga ja viletsusse, kes Harvardi eliitülikooli kasvandikuna oli kergesti pääsenud ameerika parimatesse ajakirjadesse ning juba 25-27-aastaselt teeninud ameerika juhtiva reporteri kuulsuse (aastane sissetulek 25 000 dollarit – tollal hiigelsumma), kes asus raevukalt piitsutama kapitalismi ja oma kodumaad, sööstis Esimese maailmasõja keerisesse, sõitis rindelt rindele, riskis kümneid kordi eluga, sõi Soome vangla üksikkongis mitu kuud toorest kala, suri viis päeva enne oma 33. sünnipäeva tüüfusse?

John Reedi isiklikult tundnud Jelizaveta Drabkina on kirjutanud: "Reed on impulsiivne, tal on tunded ülekaalus, ta võib iga hetk toolilt üles hüpata, et hakata suurte sammudega toas edasi-tagasi sammuma ja rusikatega vehkides puistata vestlukaaslane üle argumentide ja vastuväidete rahega."[7]

Küllalt selgelt kerkib autori temperamentne isik me ette tema peateosest, kirjeldustes kuidas, tema nägemust mööda, "...kahurimürina saatel, pimeduse ja vihkamise, metsiku hirmu ja piiritu julguse õhkkonnas sündis uus Venemaa". Hoogsalt kirjutatud teos kipub kohati uppuma poliitiliste detailide rägastikku, ent siin on ka värvikaid kirjeldusi ja tundlikku ajastutaju,  parematel lehekülgedel on tabatud ajaloo ehedat hingust.

Raamatu "Kümme päeva, mis vapustasid maailma" lähtepunktiks on arvutu hulk dokumente, mida Reed kaasaegsete mälestuste kohaselt kogus lausa hasartmängija kirega. Ehtsa dramaturgivaistuga on ta kõrvutanud vastandlikke ajalehesõnumikke, üleskutseid, proklamatsioone. "Kuigi vasakpoolselt häälestet, külastab Reed ameerika ajakirjanikule iseloomuliku objektiivsusega ka valgete üksusi," leiab tunnustussõnu ka Mardi Valgemäe.[8]

Vahel välgatab Reedi omapärane huumorimeel, võtkem näiteks tema kirjeldus rännakutest Tsarskoje Selo lähistel:

"Sammusime mööda porist teed läbi tiheneva videviku. Aeg-ajalt tuli meile vastu soldatitesalku. Nad peatusid, silmitsesid mind kahtlustavalt, andsid minu pääset käest kätte ja vaidlesid ägedalt selle üle, kas mind tuleb maha lasta või mitte." (lk 226).

Või siis: "Me lõunatasime taimetoidusööklas, mis kandis meelitavat nimetust: "Ma ei söö kedagi." Seintel rippusid Tolstoi pildid." (lk 236). Teisal einestatakse Smolnõi värava vastas asuvas trahteris nimega "Onu Tomi onnike" (lk 268).

Trotski nimi figureerib raamatu tekstis üpris sageli, Stalinit kui tollast veel üsna märkamatut rahvusasjade rahvakomissari on aga möödaminnes vaid paaril korral mainitud. Stalini viha Reedi vastu osutus sedavõrd suureks, et isegi Lenini eessõna Reedi raamatule keelati ja jäeti välja Lenini teosteköidetest. "Meile pole sellist John Reedi vaja," ütleb Stalin perestroika-aegses kultusromaanis "Arbati lapsed" (e. k. 1988).

Elanuks Reed kauem ja N. Liidus, siis oleks ta hiljemalt aastal 1937 maha lastud (nagu kogu "leninlik kaardivägi"). Muide, Reedi peateose esmaeestindaja, literaat Karl Treufeldt (1893-1939) langeski stalinliku terrori ohvriks.

Teosele lisatud teise eessõna autor Nadežda Krupskaja kinnitab, et 1917. aasta oktoobrisündmustel oli väga vähe pealtnägijaid. Pole ime, et kui Sergei Eisenstein asus aastal 1927 tegema ajaloofilmi "Oktoober", ei leidnud ta tuge kodumaisest materjalist, vaid võttis aluseks Reedi raamatu. Tunnuslik on seegi, et selle filmi jaoks lavastatud stseene on hiljem korduvalt kasutatud dokumentaalkaadrite pähe.

Reedi raamatu vähem või rohkem varjatud tendentslikkus (eriti punase terrori mahavaikimine) on tänasele lugejale silmanähtav. Kohe raamatu algul hüüab ta oma revolutsioonilises vaimustuses, asudes Oktoobripööret igati (ka sofistlike võtetega) õigustama: "Jah, see oli avantüür ja pealegi üks hämmastavamaid avantüüre, milliseid inimkond kunagi on julgenud ette võtta..." (lk 13).

Ometi esineb siin ka asjalikke arutlusi ja ilmekaid tõetabamusi. Näiteks "revolutsiooni" vaenlaste kohta ütleb ta:

"Kõik olid nende [bolševike] vastu: ärimehed, spekulandid, rantjeed, mõisnikud, armeeohvitserid, poliitikategelased, õpetajad, üliõpilased, vabakutselised, poodnikud, riigiametnikud, teenistujad. Kõik teised sotsialistlikud parteid kandsid bolševike peale kõige õelamat viha. Nõukogude poolel olid lihttööliste massid, madrused, kõik demoraliseerimata soldatid, maata talupojad ja käputäis, väike käputäis haritlasi." (lk 232).

Ja ilmselt peab paika seegi hinnang 1917. aasta kohta:

"Nad [bolševikud] olid ainsad inimesed Venemaal, kel oli kindel tegevusprogramm, samal ajal kui kõik teised tegelesid tervelt kaheksa kuud ainult lobisemisega." (lk 144).

Reedi iseloomustas kujundlik mõtlemine, isegi oma kirjutusmasinat kutsus ta hellitlevalt "miss Underwoodiks". Ta kirjutas luuletusi, näidendeid, novelle; eesti keeles 1962 ilmunud ameerika novellivalimiku niminovelliks on Reedi "Broadway öö".

Aastal 1965 lavastas Juri Ljubimov "10 päeva" Taganka teatris, mitmes rollis, sealhulgas Kerenskit kehastades tegi kaasa Vladimir Võssotski.

Aastal 1981 valmis kolm Oscarit saanud mängufilm "Punased" ("Reds"), siin on põhirõhk Reedi tormilisel eraelul; Reedi kehastas Warren Beatty, tema abikaasat Louiset – Diane Keaton, Louise armukest, kirjanik Eugene O'Neilli (hilisemat Nobeli preemia laureaati) – Jack Nicholson.

 

                                     *      *      *

John Reed on ilmekas näide, kuidas andekas[9], ent oma kodumaad mõõdutundetult põhjav, otse maapõhja manav intelligent (aga sääraseid vaimutegelasi oli ka Eestis 1940. aastal terve hulk) võib samas kergesti langeda jõhkra diktatuuri embusse ja anda sellele oma kõige palavama õnnistuse.

Ah jah, lõpuks üks pisiasi veel, sellele on juhtinud tähelepanu Lennart Meri: "eeskujulikult koolitatud" John Reed "sai avanssi pisut üle ühe miljoni dollari raamatu eest, mis pidi ülistama bolševike riigipööret."[10]



[1] https://stephens.hosting.nyu.edu/Top%20100%20page.html
[2] Reedi abikaasa, sündinud Anna Louise Mohan, hiljem Louise Bryant (1885-1936; võttis perekonnanime oma kasuisa Sheridan Bryanti järgi), samuti ajakirjanik, seikles koos Reediga Venemaal; temagi kirjutas propagandistlikke ülistusraamatuid ("Kuus punast kuud Venemaal" [Six Red Months in Russia], 1919), mis aga menu ei saavutanud.
[3] Diplomaat Issidor Gukovski (1871-1921) oli N. Venemaa esindaja Eestis, osales Tartu rahuläbirääkimistel.
[4] Näiteks: "Ameerika suurkommunisti J. Reedi seiklused Eestis" – Vaba Eesti Sõna 31. märts 1960, nr 13, lk 5; "Kui Eesti päästis Soome vangist USA-punase" – Välis-Eesti 2. aprill 1960, nr 7, lk 1; viimases kirjutises rõhutatakse seda, kui liberaalselt noor Eesti Vabariik oma poliitiliste vastastega käitus.
[5] Mardi Valgemäe, "Pilkav Klio: John Reed Eestis" – Vaba Eestlane 19. juuli 1983, nr 53, lk 7; 21. juuli, nr 54, lk 7; 26. juuli, nr 55, lk 7. Sama artikkel ilmus ka ajakirjas Mana 1982 [tuli trükist alles 1984], nr 51, lk 31-36
[6] Neistki katketest aimub bolševistlikku režiimi idealiseeriv tendents; teisal on Reed koguni kirjutanud: "Tänavad on täis õnnelikke lapsi" [täpselt nii: "The streets are full of happy children"] – "John Reed. An Anthology", Moskva 1966, lk 224
[7] Reedist tehakse palju juttu Jelizaveta Drabkina sotsrealistlikus memuaarteoses "Mustad kuivikud" (e. k. 1965); siin on Reedi (ja muidugi kogu Lenini suurt üritust) küll enam kui kõvasti idealiseeritud. Seejuures esitleb autor end Reedile üpris lähedase isikuna, aga nagu hiljem selgitatud, olid nad tegelikult vaid väga põgusalt kokku puutunud.
[8] Mardi Valgemäe, "Pilkav Klio: John Reed Eestis" – Mana 1982, nr 51, lk 32
[9] Kõrgkooliõpikus "20. sajandi väliskirjandus" (Valgus, Tallinn 1971, lk 597) nimetatakse teda koguni geniaalseks ajakirjanikuks.
[10] Lennart Meri, "Presidendikõned", 2. trükk, Ilmamaa, Tartu 2005, lk 485

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: