Arvustus. Vändra metsast Euroopasse ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Anton Jürgenstein
Anton Jürgenstein Autor/allikas: Wikimedia Commons/ Karl Bulla

Uus raamat

Anton Jürgenstein

"Kultuuriteolised"

Koostanud Hando Runnel

Sari Eesti mõttelugu, nr 153

Ilmamaa, Tartu 2020

400 lk

Olen Anton Jürgensteinist (1861-1933), kui "Vändra metsast Pärnumaalt" Tartusse tulnud ajakirjanikust ja hiljem meie kirjanduskriitika tooniandvast patriarhist, Jaan Tõnissoni ustavast kaasvõitlejast ja Postimehe kandvast tugitalast varem kolmel korral kirjutanud1, ka tegin temast aastal 2010 artikli Vikipeediasse. Minu huviorbiiti kerkis Jürgenstein seoses Oskar Lutsu elulooraamatu kirjutamisega: "Kevade" esimese heasoovliku kriitikuna avaldas Jürgenstein hiljem veel kümmekond sõbralikku ja toetavat Lutsu-arvustust, nii et tema rolli Lutsu kirjanduslikus käekäigus võib pidada isegi väga oluliseks. 

Siin on ka üks puhtisiklik moment: mitmetel fotodel meenutab Jürgenstein oma suurte hülgevuntsidega üsnagi minu emapoolset vanaisa Hendrikut (1878-1961), eluaegset Jaan Tõnissoni pooldajat, kes veel 80. eluaastates oma aega säästmata aitas mul varases lapsepõlves eemalviibivat isa asendada ja päevast päeva maailma avastada (soovi korral võib minu isakuju otsingutes näha midagi freudistlikku).2

Nii on nüüdne Eesti mõtteloo sarjas ilmunud kogumik "Kultuuriteolised" minu jaoks kauaoodatud ajasild, mis oma 61 artikliga (+ 2 kirjutist autori enda kohta) loob varem pigem memuaristina tuntud kriitikust ja rahvuslikust mõtlejast esmakordselt laiema pildi (tema eluajal aastal 1919 ilmunud väike valimik "Arwustuslised kirjatööd" sisaldas vaid viis artiklit).

Vastne kogumik näitab Jürgensteini eeskätt kui oma arvukate kaasteeliste teravapilgulist ja samas heasoovliku portreteerijat; pikemad isikukirjeldused on saanud Mihkel Veske, Jannsen, Jaan Tõnisson, palju on juttu Carl Robert Jakobsonist. Need tihedad ja detailitäpsed lühiportreed moodustavad mõjuva mosaiigi, täiendades hästi Jürgensteini erksa ja ladusa sulega kirja pandud memuaariraamatut "Minu mälestused" (I-II 1926-27, 2. trükk ühes köites 2011) ning aidates meil paremini mõista kogu 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi alguskümnendite kultuurilise tõusu allikaid, tõukejõude ja saavutusi, mis tegid võimalikuks Eesti Vabariigi – üldsegi mitte enesestmõistetava – sünni.

Tammsaare "Tõe ja õiguse" I köidet arvustades ütleb kriitik: "Kui välisilm tutvuneb A. H. Tammsaare meisterlikult väljatöötatud eesti külainimeste tüüpidega (---), siis mõistaks ta seda jõudu ja pea uskumata asja, kuidas veidi üle miljoniline Eesti kangelasvõitlust pidades omale ilmasõja keerust välja kiskus oma vabaduse ja iseseisvuse" (lk 311).

Tõsi küll, Jürgensteini produktsioon on üpris suur, tema kirjatöödest saaks vabalt kokku seada veel teise ja ehk kolmandagi köite. Nii pole seekordses valimikus mitmeid ajakirjades Eesti Kirjandus ja Looming ilmunud artikleid.3

Kaasatud on vaid üks kirjanduse aastaülevaade, aga neid on tal veel päris mitmeid; ka üksikteoste arvustustest on esitatud vaid näputäis.4 Seitse Jürgensteini arvustust, sealhulgas terava Vilde-poleemika, leiab kogumikust "Eesti kirjanduskriitika 1875-1900. Kommenteeritud tekstivalmik".

Nii et Jürgensteinist kui kriitikust ja sõnakast polemistist me veel täit aimu ei saagi. 

Nii jääb pisut varju ka üks Jürgensteini põhiomadusi, tema erakordne huumorimeel. Sellest küljest on tema isiksust eriti hästi avanud karikaturist Romulus Tiitus, kirjeldades raamatus "Oma modellide keskkonnas" (1981) Postimehe toimetuses toimuvat järgmiselt:

"Kuigi vana Anton oli vanim mees toimetuses, oli ta kõige naeruhimulisem. Püüdke naerda mõne hea anekdoodi või karikatuuri üle viis minuti järjest – see on naermiseks koletu pikk aeg! Ent Jürgenstein sai selle tembuga hakkama... Jah, tema naermist nähes-kuuldes oli raske teistelgi tõsiseks jääda: puksub nagu siil, vaikselt ja muhedalt, vest võbiseb, vuntsid võbisevad. Vaikib hetkeks, imeb kopsud uut õhku ja alustab uuesti puksimist."

Olen kirjutanud ka mitmeid artikleid rühmituse Noor-Eesti juhtfiguuridest Suitsust ja Tuglasest, samuti (seoses Gailitiga) Siurust; teatavasti oli aga Jürgenstein nii nooreestlaste kui siurulaste tõsine ja püsiv openent, ajuti õige terav arvustaja. Ent minu kirjanduslikus maailmapildis mahuvad need mõlemad vastaspooled sõbralikult ühe katuse alla ära; laiemalt võttes oli see meie kultuurile väga produktiivne "titaanide heitlus".

Artur Adson on kunagisi vastasseise Vabariigi 25. aastapäeval meenutanud järgmiselt: "...Anton Jürgensteini mõnest piltlikust lausungist haarati Siuru laagris kinni ja siis tuli följeton. Tuli mitugi följetoni, eeskätt A. Gailiti sulest (----) Lõbus oli lugeda seda kirjanduslikul publikul ja muheles vana Antongi."5

Ja näiteks Anton Jürgensteini 60. tähtpäeval aastal 1921 saatis Gailit oma karmile kriitikule üllatavalt sõbraliku telegrammi: "Ausale kirjanduslikule vastasele, andekale "Fausti" tõlkijale, lopsakale ajakirjanikule ning jumalikule Vändra anekdootide seletajale minu südamlikum tervitus 60. sünnipäeva puhul."6

Jürgensteini kui kriitiku objektiivsuse kohta võiks tuua sellisegi näite, et ta ei heitnud armu oma šefi Jaan Tõnissoni poolt 1908. aastal Tartu vanglas kirjutatud draamakatsetusele; Märt Raua teatel nimetas Jürgenstein seda "juhtkirjade koguks dialoogilises vormis", kus "kolm meest tulevad kokku ja vaidlevad maailmavaateliste küsimuste üle".7

Vastaspoole pahasoovlikud kriitikud on kõvasti liialdanud, rääkides Postimehe ringkonna kodukootud provintslikkusest. Neid käibekujutlusi korrigeerides toonitab Toomas Haug: "Nooreestlased on küll Tõnissoni ringkonda kujutanud vanameelse suletud seltsina, kuid ometi reisis Tõnisson Austrias, Saksamaal, Itaalias jm., tuues Euroopast Eestisse ideid ühistegevuse arendamiseks, skandinaaviast eeskuju rahvaülikoolide korraldamiseks jne."8

Teisal on Haug nimetanud Jürgensteini meie rahvusliku suuna esikriitikuks, kes nooreestlaste radikaalse kosmopoliitse minevikueituse asemel leidis tuge just oma rahva vaimu (traditsioonide) taaselustamisest ja edasiarendamisest.9

Nii tundubki, et Jürgensteini "ideaalkirjanikuks" oli just Oskar Luts: "Lutsu taoline mees ei targutanud palju teooria ja vormi alal, vaid andis edasi, mis temale helde loodus oli jaganud: teravat elu tähelepanekut ja inimeste tundmist, kusjuures ta heatahtlikku ja lõbusat tuju tõi eriti nende narruste vitsutamisega." (lk 308).

Just oma tõelise omapära ava(sta)mise kaudu on lootust jõuda ka Euroopasse – selline näikse olevat Jürgensteini seisukoht.

 

Lisa

Oskar Luts
Mõni sõna suurmeister Anton Jürgensteinist

Kui nüüd kõik Tartu ja Tallinna kirjamehed, kriitikud ja kummi[a]raabikud10 olid mu uksest välja visanud ühes mu näitemängu "Joosep Ärkla'ga", siis oli Anton Jürgenstein ainuke, kes koputas mu õlale ja andis head nõu, et vaata, poiss, nii see asi ei lähe — siin on viga ja siin on viga; siin veel koguni kolm-neli. Tema vähemalt oli see mees, kes minuga kõneles, andis head nõu ja nii edasi. 

Temal jätkus aega kõigeks; tal oli haruldaselt liikuv vaim — temaga kõneldes olid nagu isa süles: aukartuses vaatasid üles, mis küll tuleb nende tugevate vurrude alt; ja panid tallele, sest Teda võis uskuda. Ise läbi käinud Zimse11 õpetlikest kätest, Ta teadis, mis tahtis. 

Tema surmasõnum muutis mind mõneks kurvaks minutiks täiesti tummaks. Seni tema hea nimi kaitsevaimuna lehvis mu üle — tema see oli, kes aitas mind kirjanduslikule jalale — ja nüüd korraga enam ei ole teda! Vist küll möödub enne tubli tükk aega, kui harjun mõttega, et Sind, suurmeister, enam pole elavate kirjas.

Vaata, sealt ülalt, mu auväärt sõber, näe, eks ma istu oma töölaua juures ja püüa välja arvata, mitu rida sa oled kirjutanud kas või "Postimehes'ki" oma eluajal.

Ah, mis neist kirjutatud ridadest — need muidugi ei jää hindamata —, aga need targad ja nõuandvad sõnad! Oma pojalegi ma kordan neid.

Ütlen nii: "Vaata, poiss, ilma vaevata ei saa midagi kätte. Iga saavutis nõuab higi; ja kui tahad jätta vähemagi hea jälje siia maisesse ellu, siis, sõber, pead sammuma."

Nii ütles minulegi see suur Anton, keda enam pole meie seas.

Ent pole viga — tema sõnad helisevad edasi meie kõrvus. See mõte trööstigu niihästi meid kui ka Tema kalleid omakseid.

Tema jääb meie juure.

Aga siiski lubage nüüd, et ma natuke nutan...

O. Luts

Nädalaleht Nool (Tallinn), 11. märts 1933, nr 4, lk 8.

 

1 "Kaks suurt tartlast – Luts ja Jürgenstein" – Tartu Postimees 30. 3. 1998; "Allikaotsija meenutuseks" – Postimees 2. 11. 2001; "Suurmehest kiirgas ehtsat talupojatarkust" – Tartu Postimees 4. november 2011. Muu hulgas ja möödaminnes märkigem, et Sirje Olesk on kirjutanud arvustuse pealkirjaga "Aivar Kull kui Anton Jürgenstein" – Keel ja Kirjandus 2006/3, lk 240-242. Sarnasusi tõepoolest leidub: mõlemad mainitud kriitikud on sündinud samal päeval, 1. novembril.
2 Sigmund Freud: "Teist niisama tugevat vajadust lapsepõlvest, nagu on vajadus isaliku kaitse järele, ei oska ma nimetada." – "Ahistus kultuuris", Akadeemia 1994/5, lk 1107
3 Näiteks: "Eesti kirjandus sõja ajal" – Eesti Kirjandus 1920 nr 3-4, lk 113-122, ja nr 5, lk 145-151; "Pilkeluulest eesti rahvalauludes ja kirjanduses. Lühike ajalooline ülevaade" – Looming 1926/10 lk 1052-62
4 "Eesti kirjanduskriitika 1875-1900. Kommenteeritud tekstivalimk" (koostanud ja kommenteerinud Karl Taev ja Velli Verev, Eesti Raamat, Tallinn 1984, 372 lk)
5 Artur Adson, "Kirjanduse kevadtuurid" – Eesti Sõna 24. veebruar 1943, nr 45, lk 8
6 Tervitustelegrammid A. Jürgensteinile (sõnum) – Postimees 3. november 1921, nr 255, lk 3
7 Märt Raud, "Kaks suurt. Jaan Tõnisson, Konstantin Päts ja nende ajastu", 2. trükk, Olion, Tallinn 1991, lk 71
8 Toomas Haug, "Jaan Tõnissoni järjekordne renessanss" – Vikerkaar 1988, nr 12, lk 93
9 Toomas Haug, "Kustas ja Villem sajandi algul" – Keel ja Kirjandus 1997/3, lk 171
10 "Kummi[a]raabikud" – seda võib vist võtta kui vähe viisakamat asendust sõnale "kummipead".
11 Jürgenstein oli õppinud 19. sajandil Valgas tegutsenud väga tuntud ja hinnatud Zimse (Cimze) seminaris.
 

Toimetaja: Laura Pärnpuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: