Aivar Kulli ajalootund. Astrid Reinla kui Mary Poppins ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Astrid Reinla
Astrid Reinla Autor/allikas: Jaan Künnap/commons.wikimedia.org

Ma ei tundnud Astrid Reinlat. Istusime küll koos mitmetel Tartu kirjandusõhtutel tollases Uluotsa majas Õpetaja tänaval (ja vahel olid ka meie lood Postimehes kõrvuti), aga siis polnud veel moes esitlused-veinilauad, kus võib isekeskis kergesti jutu peale saada. Aga ometi on tema ainukordne kirjanikunatuur mulle ebatavaliselt eredalt mällu sööbinud.

Esmalt meenub, et kui Elvas Tartumaa Muuseumis[1] 1. juulil aastal 2008 näituse "Elva ja kirjanikud" avamisel paluti mul rääkida mõnest Elvaga seotud literaadist vabal valikul, siis valisin pikemalt mõtlemata just Elva külje all Peedul elanud Astrid Reinla (1. märts 1948 – 1. jaanuar 1995).[2]

Ütlesin tookordses sõnavõtus, et eriti Reinla kui kriitiku, publitsisti ja esseisti rolli tuleks senisest rohkem väärtustada, kuivõrd ta murranguajal 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate algul aitas oluliselt pehmendada-leevendada tollast kirjanduslikku ning kultuurilist peataolekut ja kriisiaega. Püüangi järgnevalt tollaseid mõtteid  edasi arendada.

1990. aastate algus oli paljudele raske (aastal 1993 sooritati Eestis 579 enesetappu)[3], pärast vabaduseeufooriat näis äkki järgnevat lausa majanduslik-kultuuriline varing; mitmed kirjanikud jäid pikemalt vaikima, mõni literaat asus raevukalt ümber hindama, vahel lausa valimatult põhjama kogu ENSV-aegset kirjandust; nii mõnestki Saulusest sai kiirkorras Paulus. Mitmekülgne Astrid Reinla muutus neil aastail aga lausa hämmastavalt viljakaks, temast sai tollase kultuurielu oluline tasakaalustav, lepitav, pingeid maandav jõud.

Oma arvukates kultuurikommentaarides astus Reinla vastu apokalüptilistele tulevikunägemustele:

"Paraku kipume kalduma ikka ühest äärmusest teise. Kui ENSV ajal kordasime rituaalteksti "kultuuri enneolematust õitsengust", siis nüüd on vähimagi piirangu puhul käibevormeliks saanud kultuuri ähvardav väljasuremine. Iga teine aktivist kipub meid sellega hirmutama. Ent on's mõne  e l u j õ u l i s e  rahva kultuur hääbunud?"[4]

Aga tehkem esmalt kirjaniku loomingust (raamatuid ilmus tal üheksa) väike kokkuvõte.

Luuletajana jäi Reinla omajagu hermeetiliseks-intellektuaalseks katsetajaks (kogu "Lihtminevik", 1982). Tema lühijuttude kogumikud "Inimestega" (1982) ja "Plekk-katus" (1987) olid aga omas ajas küllaltki uuenduslikud ja meeldejäävad teosed (ja üldistavates kirjandusloolistes artiklites ei tasuks Reinlat unustada, nagu seni sageli tehtud).

Ühes oma tollases proosaülevaates panin kirja lühihinnangu: "Astrid Reinla jutukogu "Inimestega" arvustustes kordusid märksõnad "üksindus", "võõrandumine", "grotesk". Vaimukalt, vahel sarkastiliselt kujutab autor oma novellipärastes lugudes endassekapseldunud inimeste arvukaid argielulisi veidrusi, mida tingivad nende kummalised, tihti teiste eest varjatud (sund)harjumused ja harrastused. Raamatupidajalik, koguni masinlik mõttelaad kandub eraellu ja moonutab inimsuhteid, asjade kultus muudab inimesed tahtetuiks nukkudeks. Grotesk ja kohatine tinglikkus võimendab lugude sõnumit ja tõstab üldistusastet. Tihe, vaimukas ja päris mõnuga loetav."[5]

Märkan, et olen kahel korral kasutanud sõna "vaimukas" – ja ilmselt mitte asjata, sest mingi vaimukalt läbinägelik-inspireeriv lugemismulje on säilinud ka aastakümneid hiljem.

Reinla lasteraamatutest kõrgub kõigi ülejäänute kohal ("Pätu" 1988, 2000 ja 2008; "Miikael" 1989, värsikogu "Pätu laulud" 1992, "Lumeelevant. Krooksjalad" 1994 ja 2012) ilmekas kassilugu "Teofrastus" (1985, 2010 ja 2018, ilmunud ka inglise ja saksa keeles).

Aastal 2019 valmis selle raamatu põhjal Sergei Kibuse animafilm, mida kultuuriajakirjanik Inna Grünfeldt on tutvustanud järgmiselt: "Südamliku filmi taga on 80 kilo plastiliini ja kolm aastat hingega tehtud tööd. Viieteistkümnel festivalil üle maailma südameid vallutanud ja hoolimise sõnumit nurrunud Teofrastus astub pehmel kassisammul mööda ekraani. (---) Režissöör rõhutab, et 15 minuti pikkuses linateoses sai filmikeelde panna üksnes raamatu tuuma, Astrid Reinla jutustus on sootuks paljutahulisem."[6]

Sel puhul meenub, et Mati Unt tõi oma arvustuses kõnekaid paralleele tollase Eesti ja "arenenud maailma" mentaliteetide drastilisest erinevusest, kui tsiteeris "Teofrastust":

"Lumelabidas muudkui välkus õhus. Mida kauem naine tühja vehkis, seda vihasemaks ta läks. "Igavene kassireo!" karjus ta, jagades alumiiniumlabidaga hoope vasakule ja paremale."

Ja selle kõrvale asetas Unt katke Gösta Knutssoni kassiraamatust "Pelle Tömpsaba seiklused":

"Onu Karlsson tõstis Pelle üles, viis ta koju ja tellis otsemaid telefoni teel kalakaupmehelt värsket silku ja piimapoest rammusat koort."[7]

Meie päevade kirjutisi loomade masendavast kohtlemisest lugedes tundub, et selle mentaliteetide lõhe ületamiseni kulub veel hea hulk aastaid.

Reinla pärandist leiab veelgi üht-teist, mis ei sisaldu ka "Eesti Kirjanike Leksikonis (2000): lisaks seal mainitud komöödiatele "Naeris naeris" (Nukuteater 1984) ja "Koduabiline" (Ugala 1986) on ta kirjutanud veel näidendi "Kolimine" (žanrimääratlus "hüsteeriline komöödia", lavastas Kambja näitetrupp "Püünelind" augustis 2016).

Tema tõlgetest väärib erilist tähelepanu Helen Kelleri (1880-1968) autobiograafiline romaan "Minu elu lugu" (kaastõlkija Liisi Ojamaa, 1995), maailmakuulsa pimekurdi kirjaniku täiesti ainulaadne, üllatava optimismiga jäädvustatud elulugu.

Ja last but not least, kirjaniku viimane raamat, suurepärane ajapeegelduste kontsentraat "Kodanik on loll" (1994). See kogumik sisaldab Postimehes aastatel 1993-94 ilmunud vesteid, kokku 43 olupilti taastärkava Eesti Vabariigi kuhjuvatest argimuredest ning lihtkodanike mõttemaailma üha süveneva politiseerumisega kaasnevatest veidrustest ja hullustest. Tagasivaates võiks seda teost ehk isegi nimetada – tänu raamatus kujunevale grotesksele terviknägemusele – vesteliseks hoiatusromaaniks. Švejkilikult siiralt "lihtsameelse" Kodaniku ja tema sõnakate kodakondsete mõtete-tunnete teravad põrkumised moodustavad lausa omaette efektse mikrosotsioloogilise uuringu.[8]

Stiilinäide: "Kodanik tervitab vaimustusega Eesti ajakirjandust, mis kutsub teda ostma ralliautosid ja ehitama miljonikrooniseid maju, teeb kodanikule selgeks, kes on kelle laste isa ja kuhu porilompi mõni prominent eile öösel kukkus, sest ka prominendid ei tohi kriitikast pääseda, oh ei."[9]

Ühes viimases intervjuus, mille Juri Lotman andis oma viimase raamatu kirjutamise aegu, ütles ta: "See ongi meie ainus valik: elada ohtlikus maailmas või elada vanglas. Mina eelistan esimest."[10] Samalaadseid mõtteid sisendas meile ka Reinla: kui ta avaldas programmilise artikli "Eesti kirjanduse tulevik"[11], siis lõpetas selle tsitaat Jossif Brodski Nobeli-kõnest: "On parem olla viimane hädavares demokraatias kui märter või vaimuvalla valitseja despootias."

Mingi täieliku endastmõistetavusega väärtustas Astrid Reinla 1990. aastate alguse järsu poliitilis-sotsiaalse murrangu aegadel kirjanduse iseväärtust, loomingut ja loomerõõmu. Seda tõstis esile ka Maimu Berg oma kujunditihedas järelehüüdes:

"On vähe õnne, mis oleks võrreldav sellega, mida loojale annab loomisrõõm, hetk, mis kergitab sureliku inimlapse jumalikku kõrgusse. See rõõm, ehkki vaid viiv, on ainult looja oma. On tuhat takistust teel selle juurde, on sada vaeva, mis loojat ta kõrgustest alla maa peale tagasi toovad. Aga see hetk on ometi. Selle peegeldust näeb kellegi tänulikes silmis."[12]

 

                                     *      *      * 

Kui väga kuluks Astrid Reinla soe, tasakaalustav sõna ära uuel sajandil, kus internetiajastul paljude netikommentaatorite ainsaks elumõtteks on oma vastaseid (vaenlasi) viimse võimaluseni alandada ja mõnitada...

Olen lugenud Postimehest ja Õhtulehest Ene Pajula (sündinud 1950) toredaid Mammi-lugusid, mis mõneti jätkavad Reinla Kodaniku-lugude laadi, aga neile on paraku järgnenud arvukalt paranoilisi, jõhkralt ajuvabasid, ehtsast poliitilisest hullustusest kantud kommentaare.

 

                              *      *      *      

Kui haldjatar Mary Poppins oleks kirja pannud oma kogemused elust "meie keskel", võinuks tema vastavale teosele hästi sobida Reinla pealkiri "Inimestega". Minu silmis peitus Reinlas tõepoolest midagi haldjalikku, ja seda mitte magus-romantilises võtmes; talle oli iseloomulik märksa teravajoonelisem, ka tõrges-trotslik elutaju ja sageli mingi kõrgem, justkui pisut "ebamaine" vaatepunkt, mille irooniasädemete tagant ometi alati kumendas tugev empaatia, kõigutamatu headuse vaim.

Ma ei saanudki Astrid Reinlaga tuttavaks. Ühel soojal hilissuveõhtul seisime Elva raudteejaamas perroonil üsna lähestikku ja paistis olevat hea võimalus juttu teha. Aga võis arvata, et ta sõidab vaid Elvast Peeduni, paari minuti tee. Ja rong juba tuli. Ja mõtlesin, et küll jõuab. Ikka mõtled, et aega on küll...

Ja nii seostuvad minu jaoks Astrid Reinla ootamatult varase lahkumisega "Mary Poppinsi" lõpulaused[13]:

 

       Mary Poppins vaatas lapsi. Ta silmad olid süvenevas hämaruses imelikult lahked ja hellad.

       "Kõik head asjad lõpevad kord," ütles ta juba teist korda sellel päeval.

       Siis lõi ta pea püsti ja vaatas karusselli.

       "Nüüd on minu kord", sõnas ta rõõmsalt.

       Tema kummaline pilk tundus neile otse hingepõhja tungivat ning nende mõtteid nägevat.

       Ja siis juhtus imelik lugu. Valjude trompetihelide saatel kerkis karussell kõige täiega maast lahti. Kõrgemale ja kõrgemale tõusid tiirutavad hobused.

       Karussell oli juba puulatvadest kõrgemale tõusnud ja tiirutas tähtede poole, muutudes aina väiksemaks, kuni Mary Poppins oli veel ainult tilluke tume täpp valgusringis.

       Kaugel, kõrgel nende kohal üha tumenevas taevas keerles suur sädelev ring, mis hoidis oma saladuse igavesti, igavesti endale...      



[1] Paraku see muuseum suleti aastal 2012.
[2] Kohal oli ka kirjanik Siiri Laidla, kes on teinud diplomitöö Astrid Reinlast lastekirjanikuna.
[3] Andmed Jaak Kärdi artiklist "Kas valida enesetapp või igavik?" (Hesse "Stepihundi" arvustus) – Noorus 1994, 7/8, lk 16
[4] Kultuur pragmaatilises Eestis? Arvamusi avaldavad Astrid Reinla jt – Teater. Muusika. Kino, 1992/4, lk 14
[5] Aivar Kull, "Meie noorema proosa teed 1981-1985" – Noorus 1986/5, lk 24
[6]  Inna Grünfeldt, "Teofrastus seikleb pealinnas ja maailmas" – Virumaa Teataja 14. september 2019, nr 179, lk 10: https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=virumaateataja20190914
[7] Mati Unt, "Kass. Kass. Kass!" – Looming 1986/9, lk 1282
[8] Kriitikud on siin tõmmanud otseseoseid seriaali "Õnne 13" tegelastega: "Autori loodu on edasi arenenud, uue kuju ja vormi võtnud seriaalis "Õnne 13". Johanneses võib ära tunda kodaniku entusiastlikuma poole, introvertses Allanis domineerib skeptiline alge. Kodaniku ämma tuletab aeg-ajalt meelde Allani ema Alma. (---) Sõjaka olekuga äi on televaatajale tuttav riiukukk Kristjanina." – Paavo Põldmäe, "Kassina Eesti Vabariigis" – Keel ja Kirjandus 1995/3, lk 201
[9] Astrid Reinla, "Kodanik on loll", Tuum, Tallinn 1994, lk 92
[10] "Juri Lotman: Me võime elada kas ohtlikus maailmas või vanglas" – Toomas H. Liiv, "Elu ja inimesed", Päevaleht, Tallinn 1994, lk 172
[11] Astrid Reinla, "Eesti kirjanduse tulevik" (Ettekanne XXXI Tartu kirjanduspäevadel 19. mail) – Sirp 7. juuni 1991, nr 23, lk 13 ja 14. juuni, nr 24, lk 5
[12] Maimu Berg, "Astrid Reinla 1. III 1948 – 1. I 1995" – Keel ja Kirjandus 1995/3, lk 207
[13] P. L. Travers, "Mary Poppins", tõlkinud Tiia Rinne, illustreerinud Vive Tolli, Eesti Raamat, Tallinn 1971, lk 301, 304, 305, 308

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: