Rein Veidemann. Ettepanek: eesti kirjanduse päev ({{contentCtrl.commentsTotal}})

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Rein Veidemann. Autor/allikas: Tauno Pääslane/ERR

Rein Veidemann tõdes Loomingule kirjutatud artiklis, et 30. jaanuar võiks kuuluda Eesti riiklike tähtpäevade hulka kui eesti kirjanduse päev.

30. jaanuaril 2018 "Estonia" teatris A. H. Tammsaare 140. sünniaastapäeva aktusel peetud kõnes "Tema Majesteet Tammsaare", mida kohapeal oli kuulamas kaheksasada inimest, kümned tuhanded aga kodudes teleriekraanide ees, lõpetasin Tammsaare ja Vilde Sõprade Seltsi nimel oma etteaste kuulutusega:

"Tammsaare sõnadesse, lugudesse, kujundeisse ja inimeste saatustesse valatud maailm, Eesti ilm XIX sajandi lõpust XX sajandi keskpaigani toimib ühelt poolt küll ajaloolises lõplikkuses, ent mõjub teisalt üldistusjõu ja süvamõõtmega otsekui ilmaruum oma majesteetlikus lõpmatuses. See on kirjandus, milles me tunneme ära oma eestiliku eksistentsi. Seepärast võtan ma teha ka ettepaneku lülitada meie riigi tähtpäevakalendrisse 30. jaanuar Tammsaare päevana. See oleks niisugune päev, mis oleks täielikult pühendatud kogu meie kirjanduskultuurile, nagu meil on Kristjan Jaak Petersoni sünnipäev, 14. märts, pühendatud emakeelele. See päev, eesti kirjanduse päev, 30. jaanuar, korduks siis nii kaua, kuni on olemas Eesti riigi tähtpäevade kalender ja kuni on olemas riik ise. Täna tehkem aga selle päevaga algust — täna on esimene Tammsaare päev, eesti kirjanduse päev."

Tagasiside sellele pidulikus meeleolus tehtud ettepanekule on olnud kõigiti julgustav. Muidugi leidus ka kolleege, kes küsisid, aga kuhu jäävad Lydia Koidula, Friedrich Reinhold Kreutzwald, Juhan Liiv, Eduard Vilde, Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Marie Under, Karl Ristikivi ja hulk teisi eesti kirjandusklassikuid kuni 1960. aastate põlvkonnani, kellest mitmed on tänaseks tõusnud igihaljaste klassikute seisusse.

Ei jää nad kuhugi varju. 30. jaanuar, Tammsaare sünnipäev oleks ajatähisena ennekõike sümboolne vorm, millesse valatakse kogu eesti varasem kirjanduskogemus ja keskendatumalt eesti kirjandusklassika. Sest vaatamata meie viimaste aegade lakkamatult paisuvale kirjandusilmale nii nimetuste kui ka kirjandusliike ja žanre esindavate tekstide külluslikkuse poolest on just kirjandusklassika ning mineviku kirjanikkonna looming see osa eesti kirjandusest, mida ähvardab ääremaastumine. Nii koolides kui ka kõrgkoolides tekitab raskusi praegusaja kirjandusilma sidumine varasemaga. See on paradoksaalne, et Eesti riigi järjepidevust rõhutades elame samal ajal läbi eesti kultuuri katkestusi ja isegi süvenevat pidetust. Järjepidevus ei seisne ainult nimede meenutamises, mälestusmärkide püstitamises, vaid varasema loomingu aktualiseerimises, riimimises tänaste saavutustega ning (uus)tõlgendustes.

Eesti kirjanduse, algupärase eestikeelse kirjanduse päev olekski see pühendusest kantud mõttekoht, aga ka kogu kirjanduskultuuri puudutavate algatuste ja tegude tunnustamise päev. Üleriigilised kirjanduslikul ainestikul kirjandi kirjutamised koolides — juba mitu aastat maha maetud osa riigieksamist! —; laste ja noorte kirjandusvõistlused; klassikute teoste (luule ja proosa) avalik lugemine ning kommenteerimine; kirjandusõhtud, mille keskmes on teoste kandumine ühest kunstikeelest teise (dramatiseeringud, filmid, muusika, kujutav kunst); kirjanduslikud matkad eelkäijate kodumaile; kirjanike biograafiate kirjutamise talgud, klassikute mälestuse jäädvustamine, kirjandussõprade kokkutulekud, lugeja-auhindade jagamine ja lõpuks — või ennekõike — pühendunumate eesti kirjanduse õpetajate tunnustamine riiklikul tasemel. Need eesti kirjanduse päeva võimalikud sisustamised moodustavad vaid väikese kimbu ideedest, mis annaksid sellele päevale kalendris erilise tähenduse ning inspireeriksid järgmise aasta "kirjanduslikku" kulgu. Aitaksid pöörata uuesti tõusule eesti kirjanduse õpetamise üldhariduslikus koolis. Annaksid tõuke uue põhjaliku ja väärika eesti kirjanduse õpiku kirjutamiseks. Sellist õpikut, õigemini õpikute sarja, mis kannaks kaunist pealkirja "Eesti kirjandus", ei ole meie koolilaste lauale asetatud juba mitukümmend aastat!

Võidakse ju öelda, et Eesti riiklike tähtpäevade kalender on (üle) koormatud. Lähemalt vaadates moodustavad aga tähtpäevadest suurema osa riigi ja ühiskonna identiteediga seotud päevad, lisaks kiriklikud pühad. Ainsate rahvuskultuuriliste tähtpäevadena figureerivad seal emakeelepäev 14. märtsil ja hõimupäev 20. oktoobril. Võrdluseks vaadakem üle lahe, soomlaste tähtpäevade kalendrit. Soome kirjanduskultuuri esindavad selles kalendris J. L. Runebergi ja Minna Canthi päev (see on ühtlasi pühendatud soolise võrdsuse ideaalile); Mikael Agricola ehk soome keele päev; J. V. Snellmani ehk soomluse päev; Eino Leino ehk luule ja südasuve päev ning Aleksis Kivi päev 10. oktoobril, mida 1978. aastast tähistatakse soome kirjanduse päevana. Lisatagu, et kõigil neil nimedega seotud päevadel kattub kogu maa Soome sinivalgete ristilippudega. Meil pole midagi sellist vastu panna, ehkki kultuuriliselt pole me soomlastest kehvemal järjel. Pigem tuleneb Eesti riigi ajalise tähistuskorra hõredus meie enesetunde haprusest, oskamatusest oma ajas kasvanud rikkaliku loominguga võimestada meie praegust ja tulevast olemist. See elav jõuallikas tuleb üles leida. Ja eesti kirjanduse päev peab leidma koha meie riigi tähtpäevade kalendris.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Looming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: