Kas Eesti kultuur on elujõulisem kui kunagi varem? Ma ei pea silmas koroonaviirusega seotud olukorda, vaid üldisemalt vaadates.

Kui silmas pidada külluslikkust ehk kvantiteeti, siis võime olla varasemast kindlamad endas kui kultuurrahvas, milleks kutsus üles Jakob Hurt 1870. aastal Helme-Tarvastu konverentsil peetud kõnes: saada vaimult suureks rahvaks, kui meile pole antud saada suurelt arvukuselt. Meil on Eesti Kultuurkapital, riigi toetatav kultuuriajakirjandus, "Eesti mõttelugu", "Avatud Eesti raamat", maailmakirjandust vahendav arenenud tõlkekultuur.

Erinevatele maitsetele sobivaid teoseid igas loovkultuuri vallas (kirjanduses, teatris, kujutavas kunstis, muusikas, disainis jne), aga ka rahvakultuuris sünnib igal aastal nii palju, et sellest ülevaate saamine on muutunud peaaegu võimatuks.

Siit tuleneb aga kaks puudust, mille taustaks väärkujutelm, nagu koosneks kultuur üksnes lisanduvate artefaktide mitmekesisusest. Kultuur toimib tervikuna, hõlmates ka tagasisidet. Ma näen kultuurikriitika ja -retseptsiooni vaegust. Selge see, et arvustada jõutakse vaid väheseid teoseid. Teatri-, kunsti- ja muusikaarvustus Eestis on tasemel.

Samas oleme minetamas kirjanduskriitikat institutsioonina. Vastu- ja kaaskajad on juhuslikud ning sõltuvad kildkonnist või toimetajate suvast. Kirjanduskriitika prestiiž pole just eriti tuntav. Sellepärast oleks hädasti vaja, olgu see paberil või digitaalselt, ühte kirjanduskäsitluste ja -kriitika ajakirja, mis toimiks radarina kirjandusväljal ning kirjandusprotsessi lülitina.

Teine, samuti kultuuri tagasisidestamisse puutuv on kirjandusklassika aktualiseerimine kommenteeritud taastrükkidena. Vaja oleks uusi nii koolidele mõeldud kui kirjanduskaanonit esindavaid Eesti kirjanduse antoloogiaid, kirjanike ja teiste loovkultuuri tegijate biograafiaid ning biograafilisi leksikone.

Oskate loetust, vaadatust või kuuldust midagi erilist esile tõsta ? Kes on olnud nutikas, tark ja tubli?

Katkuviirus katkestas teatri- ja kontserditegevuse. Eesti interpretatsioonikunst on kõrgel tasemel. Pääseks jälle kuulama Paavo Järvi, Tõnu Kaljuste. Olari Eltsi juhatamisi! ERSO on maailmatasemel sümfooniaorkester.  Arvo Pärti võib ju kuulata plaadiltki, aga üksnes elavas ettekandes tunned end sulandumas üheks helide maailmaga.

Viimased lugemiselamused seostuvad tõlgetega: Rainer Maria Rilke "Kaks Praha lugu", Margaret Atwoodi "Tehingud surnutega," John Dos Passos "42. laiuskraad", Scott H. Hendrix "Martin Luther. Reformaator ja tema visioon". Eelmise aasta luulest oli kirgastavaks lugemiselamuseks Kristiina Ehini "Janu on kõikidel üks" ja Jüri Talveti "Tsampika". Luulekogule nime andnud poeem on väljendusjõulisuselt ja sõnumina sama kõrgelt hinnatav kui "Eesti eleegia". Nimetatud teoseid soovitan teistelgi lugeda.

Muideks, tahaks teada, et mis teie hinnagul on olulised tekstid, romaanid, luuletused ja mis muu žanr, mis tuleks eesti keelde tõlkida?

Pikisilmi ootan Paul-Eerik Rummo Joyce'i romaani "Ulysses" tõlget. Filosoofilistest tüvitekstidest ootan järge Platonile. Aga kes võtab ette Immanuel Kanti tõlkimise? Ja üldse – klassikalise filosoofia teoseid eesti keeles vajame nagu õhku.

Kuidas teil endal läinud? Mis tehtud ja mis teoksil, nagu kunagi küsiti?

Möödunud aastal enne jõule ilmus minu viies romaan "Lunastatud. Romaan eestlaste Ristija Johannesest ning teest tema äratundmiseni." Tahtnuks väga selle kõrvale lugeda ka teiste kultuuris osalejate "äratundmisi". Seni olen saanud lugeda üksnes Toomas Pauli kaaskaja.

Tean, et Kaur Riismaa on ette võtnud süvitsi lugemise ning loonud teosele arvestatava analüütilise ning hinnangulise "katuse". Kui mõni on arvanud, et tegemist on Jaan Krossi jälgedes kultuuriloolise romaaniga, siis ta eksib.

See romaan on – nagu mu varasemadki romaanid – eksistentsiaalne uurimus. Praegu aga koostan Ilmamaa ja "Eesti mõtteloo" sarja jaoks koondkogu oma pikematest kirjanduskäsitlustest pealkirja all "Eesti kirjanduse mõte". Seda mõtet olen oma loominguga kujundanud juba pool sajandit. Loodan, et teos ilmub oktoobris, mil tähistan oma 75. sünnipäeva.

Aitame poliitikuid ikka ka. Kes võiks olla tulevane Eesti vabariigi president?

Presidendi peaks saama valida rahvas, sest president on rahva esimene kõneisik. See olekski tema võim – retooriline võim. Tulevane president aga saab ametisse ilmselt taas kord poliitiliste mängude ja kokkulepete tulemusel.