Arvustus. Isamaa, jumal ja … lihapirukas

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Rein Veidemann. Autor/allikas: Tauno Pääslane/ERR

Uus raamat
Rein Veidemann
"Lunastatud. Romaan eestlaste Ristija Johannesest ning teest tema äratundmiseni"
Toimetanud Mari Klein
Kujundanud Mari Kaljuste
EKSA, 2020
190 lk.
Arvustus ilmus Sirbis

Rein Veidemanni uus romaan "Lunastatud" liigub juba varasemate romaanide ettevalmistatud rööbastes. Pürgimine lähedusse nn Eesti kuningaperega (ja selle kuninganna Koidulaga), eestluse ülistamine põimituna päris julge annuse erootikaga ning toetumine kultuuriloole nii laiemas kui ka kitsamas-isiklikus tähenduses – kõik see defineerib ka romaani "Lunastatud".

Klassikute kammerteenrid

Kuulsatest isikutest ajaloos on ikka raamatuid kirjutatud. Tavaliselt on ju monarhidel ka tänapäeval nn elulookirjutajad, kikilipsudega härrasmehed, kes elu lõpul võivad saada tehtud töö eest ka aadlitiitli. Võrdlemisi halb on, kui oma memuaare hakkab avaldama aga mõni endine kammerteener või isiklik sekretär, kes mõnele printsessile tõesti ka vannitoas rätikut on ulatanud. Kammerteener teab loomulikult kõige rohkem, aga tema saatuseks peaks olema paljutähenduslik ja tark vaikimine seal, kus teised räägivad.

Kunagine Vilde ja Tammsaare muuseumi eluaegne direktor Elem Treier tavatses end ikka nimetada klassikute kammerteenriks. Eks ta teadiski vähemalt nende kahe klassiku elust kõige rohkem ning kuulsin tihtigi teda (töötasin muuseumis peavarahoidjana aastatel 1994–1996) pärast mõnda konverentsi mittekammerteenrite-diletantide (s.t ettekandeid teinud kirjandusteadlaste) üle muigamas ja tähenduslikult puhisemas. Kord, kui ta jälle esitles end Tammsaare muuseumi näitust üles panema tulnud kunstnikule klassiku kammerteenrina, hakkas külaline hoopis naerma ja pühkis ta pintsakuõlgadelt lõbusasti sümboolset kammerteenritolmu …

Undi transgressiivne grupikas Tõrvas

Eks nii mõneski mõttes ole Koidulaga seotud isikud ühele kultuuriinimesele just nagu Eesti kuningaperekond, kellest ka vähem või rohkem kammerteenerlikke raamatuid on üritatud kirjutada. Mati Unt on oma "Doonori meelespeas" loetlenud üles näiteks kõik Koidulast (ja tema reinkarnatsioonidest) kirjutanud kirjanikud: "Koidula reinkarnatsioone on kajastanud veel ka Teet Kallas, Raimond Kaugver, Priidu Beier ja Mati Unt. Koidula kui mood. Lindepuu, Undla-Põldmäe ja Undi näidendid. Ja Wuolijoe!".1 Unt ise üritabki oma "Doonori meelespeas" olla kavalam ja asetab keskmesse marginaalsema isiku klassiku kõrvalt, tema unustatud ja põlatud mehe, Eduard Michelsoni. Unt läheneb Koidula-temaatikale uuenduslikult – see saksastunud lätlane ja vene laevastikuarst, günekoloog, keda peeti üldise arvamuse alusel Koidulale võõraks, on teoses vampiir, aga seda moodsamas, jungiliku kollektiivse alateadvuse foonil tekkiva massilise hüsteeria võtmes. Kadunud lapsed, imelike "vampiirihammustusega" imevad sääsed, doonorlusest tagasi põuepudelisse suunatud veri ja muud sellised nähtused kannavad Undi romaanis Eestis tekkinud salapärast ja ajastu murrangut iseloomustavat koidulalikku psüühilist kulutuld. Kui teose lõpul ilmub ka verepudeliga Eduard ise koos mingi ebamäärase naisega, siis on see Undil tahtlikult vanamoodne-lõbustav stseenike: kirjanik laseb oma teoses kohale ilmunud vampiirilt küsida, kas see ikka pooldab isemajandavat Eestit.2

Undi "Doonori meelespea" on mõneti hoiatuseks kõigile niisugustele kuningapereteemadel kirjutajatele. See on teatav ülim jõu- ja stiilidemonstratsioon, mis jõuab oma kõrgpunkti kõrvalises arutluses, kus Lussi (loe: Lydia, Koidula üks reinkarnatsioon) arutleb selle üle, kuidas ta kusagil Tõrvas grupikat tegi.3

Pärast Unti on raske midagi põrutavamat välja mõelda, pakun, et grupikas Tõrvas, millest teoses justkui möödaminnes räägitakse, ongi Koidula-diskursuse dekonstruktsiooni lagi.

Eestlus ja bulgakovlik ümberlõikamine

Õnneks ei ole transgressiivne piiriületamine olnud Rein Veidemanni uue romaani "Lunastatud" eesmärk. Kui Unt tunneb juba 1990ndate alguses teatavat moodsat väsimust eestlusest – "Tuleb olla korraga nii palju: homo sapiens, eestlane, mees, imetaja, kahejalgne"4 –, siis Veidemann võtab eestlaseks olemist ilmselt nii nagu romaani "Tund enne igavikku" autobiograafiline minajutustaja, kes juba 1969. aastal sedastab, et "Jumal on pannud mulle peale kohustuse teenida Eestit".5

Peaksingi siiani Veidemanni parimaks romaaniks Tartu-ainelist "Tund enne igavikku", kus tajutavalt omaeluloolist tempot aitab üleval hoida mentor Karl Mooritsa (Valmar Adamsi) matusetalitus. Muide, ka selles väga hästi tempereeritud ja igati olustikku tundvas ja põnevas teoses ("Tund enne igavikku" on kahtlemata üks paremaid Tartu akadeemilist elu kujutavaid eesti kirjanduse teoseid) on teatav Koidula-fetiš tammsaarelikus ma-armastasin-sakslast-kastmes täiesti olemas. Nimelt on minajutustajal, professor Wiigil suhe saksa keele õppejõu Marika Schneideriga: "Ja Schneider – olgu, ma ütlen Marika – on väga ilus naine, meenutab Lydia Koidulat sellelt kirjandusajaloo raamatus äratrükitud kanooniliselt pildilt: uhke peahoiak, kohevad eebenmustad kummelišampooni järele lõhnavad juuksed, pisut etteulatuv tahtejõust või jonnakusest märku andev lõug, kõrged põsesarnad ja põskedel väikesed naerulohukesed ning peen suujoon, mis naeratades paljastab filmitähelikult korrapärase ja särava hambarea, aga võib kõverduda ka ehmatavalt irooniliseks. Seda, kui täiuslik on ta naisekeha, saingi kogeda tol õhtul, kui läksime koos keeltemajast tema juurde. Olin teda auditooriumis suudelnud ja jäime vahele Vana-Vene kirjanduse professorile Karl Mooritsale, kes näis Marikat lähemalt tundvat, igatahes rääkisid nad saksa keeles."6

Peategelase Andreas Wiigi seksuaalsuhe Marikaga (Koidulaga) algab küll raskustega, aga peagi tuntakse end küllaltki matiundilikult vabana: "Nõnda lasksime laksudes traavi läbi lõputu preeriaöö."7 Kohustus teenida Eestit põimitakse antud teoses mentaalselt kokku kirjeldusega sellest, kuidas peategelane lõigatakse ümber, lõigatakse "juudiks": "Käisin lõikusel. Kui haav oli paranenud, side ära võetud ja ma nägin esmakordselt elus oma kapja, ütles kirurg: "Me tegime teist juudi.""8 Akadeemiliste matuseliste lustakas õhkkond antud teoses sarnaneb kohati Bulgakovi Moskvale, seda teoses ka mainitakse, nii et talupoeglik-rustikaalne kujund "kabi" omandab siin peale erootilise ka selgelt bulgakovlik-saatanliku tähenduse.9

Veidemanni teoloogiast

Rein Veidemann teab kriitiku ja kirjandusteadlasena, milliste komponentide abil peab oma teostes lugeja huvi ülal hoidma. Tuntud ühiskonnategelasena asetab ta kõigepealt teoste raamiks äratuntavalt iseenda eluloolisuse. Segunevad fiktsioon ja tõsielu.

Kui "Piimaring" (2018) käsitles aastat enne sõjaväge ja "Tund enne igavikku" (2012) on ülikoolilugu, siis romaani "Lunastatud" viimases osas antakse pärast Johann Voldemar Jannseni loo jutustamist kultuuriloolistest vihjetest tiine bridesheadilik tagasivaade autori enda võimalikust kujunemisest, esimestest armumistest ja sügavast kuulumisest eesti kultuuri ühe nn pärusmõisa, praeguse Koidula muuseumi, vaimsesse-aadellikku ruumi. Jannseni puhul on paljude allikate seas tuginetud tema Pärnu-päevikutele ning tema loo kõrval jutustatakse samaväärselt ka tänapäeva ulatuva peategelase, ilmselgelt Veidemanni alter ego kuningaperega lähedalt seotud elu lugu.

Veidemann on tajutavalt läinud läbi teoste ka üha teoloogilisemaks, via dolorosa't nähakse peegeldumas nii mentori kirstuteekonnas kalmistule10 kui ka noorpõlve kallima nimes.11 On ka otseselt tegelasi-kirikuõpetajaid: "Piimaringis" toomaspaulilik Toomas Aval. Romaanis "Lunastatud" võrreldakse reinveidemanniliku minajutustaja ema piibli Maarjaga ning isa Püha Vaimuga (lk 133). Järelikult on minajutustaja siis Jeesus Kristus, eestlaste Messias. Ja Jannsen on Ristija Johannes, tema (s.o Veidemanni alter ego) ettekuulutaja, sest öeldakse otse, et Jannsen on n-ö eestlaste ristija, kui ta teretab oma ajalehes neid nimepidi (lk 178).

Kirjanik Veidemanni üheks teoloogiliseks eripäraks on romaanis Jannseni esitatud arusaam, et kiusatust ja kurjast päästmist ei tohiks ühte siduda "nagu see Meieisapalves on, sest kiusatus otsida ja kogunisti leida hinge ülendavat armastust – see on saatnud mind poole elust ja jääb Jumala otsustada, kas see on väärinud karistamist või andestamist" (lk 64). See ongi teoloogiline õigustus seksuaalsuse kohati julgele kohalolule Veidemanni ilukirjanduslikes teostes. Nii arvab Veidemanni Jannsen ning raamjutustuse moodsam alter ego seob armastuse lisaks ka kirjandusega: "Kogu luulet, aga küllap kogu kirjandust kannab allhoovusena armastus. Olgu see armastus teise inimese vastu, looduse-, elu- või jumalaarmastus" (lk 162).

Läbi kogu Veidemanni ilukirjandusliku loomingu ongi tajutavad teatavad metafoorsed ahelad, kus põimuvad kiusatus ja armastus, kirjandus ja teoloogia. Kui siia lisada veel eestlus, saame teatava sotsiaalse skulptuuri, mis eri aegu Veidemanni ilukirjanduslikes teostes küllalt muutumatu Merkuuri kepina läbistab.

Veidemanni lihapirukad

Ilmselt kusagilt siit, Veidemanni kiusatuse-õigustamise-teoloogiast tulenevad tema romaanides ka mõningad märgilised kordused. Näiteks panin teoseid üle lugedes tähele, et eksisteerib mingi kummaline fetiš eri ämmade tehtud lihapirukatega, mida küpsetatakse searasvas – nii "Piimaringis" kui ka "Tunnis enne igavikku" mainitakse pirukaid erootilistel tipphetkedel, kui kõik tasandid kipuvad merkuurlikult põimuma.12

Üldiselt on Veidemann olnud võrdlemisi räme oma erootikas (eriti nilbe on töödejuhataja Lembit Linask "Tunnis enne igavikku" oma türadest ja munnidest koosneva kõnega, aga tõtt-öelda ka sama teose haritud professor Wiik oma "kabjaga"). Seevastu uues, Jannseni-romaanis on kõik biidermeierliku sordiini all ja mõistlikult vanainimeselik. Vaid väga õrnalt frivoolne on vana Jannseni suhe oma naisega: "Nõnda et kui Emilie minu avatud, kuigi vaikivat suud märkas, siis patsutas ta hellitavalt sellesama käega, mida mina olin äsja paitanud, otsekui vastuseks, minu põsele, ja ütles: "Noh, mis nüüd, mu vana kiimakott, küsid musu, jah?… Seda pead sa saama…" Mispeale vajutaski oma kortsusäbrust piiratud suu minu põskhabemesse" (lk 101).

Kes ei viitsi ajalooraamatutes tuhnida, võiks tõesti Veidemanni uut romaani lugeda paralleelselt Undi "Doonori meelespeaga". Teiste Jannseni traagilise saatusega pereliikmete vastu on Veidemann pigem leebe, ja on ilmselt finaalselt nõus Undi järeldusega, kui see kirjutab: "Ta (Koidula – P. M.) vennad olid joodikud ja üks kukkus purjuspäi aknast alla, teine oli samuti joodik ja suri tüüfusesse. Sellest ei sobinud rääkida. Jah, tõde ei tohi varjata, kuid on ka tõde, mis nõrgestab. Eesti rahva ajaloos on palju musti lehekülgi, kus eestlased ise süüdi, kuid pole õige neid kogu aja rahvale nina peale määrida."13 Kui Unt hoiatab kohe oma Koidula-raamatu alguses, et "suur ala meie jutustuse sisemuses jääb hämaruse peitu",14 aga kirjutab ometi enam-vähem kõik ikkagi ära, siis nüüd saab iga lugeja Veidemanni romaani "Lunastatud" lugedes otsustada, kas ja kuidas kirjanik on seda võrdlemisi peidus olnud, kuid kultuuriliselt vägagi tsentraalset Jannseni-teemat avanud.

1 Mati Unt, Doonori meelespea. Kupar, 1990, lk 123.

2 Samas, lk 156.

3 Samas, lk 97.

4 Samas, lk 16.

5 Rein Veidemann, Tund enne igavikku. Eesti Keele Sihtasutus, 2012, lk 16.

6 Samas, lk 49.

7 Samas, lk 52.

8 Samas, lk 49.

9 Samas, lk 121.

10 Samas, lk 97.

11 Rein Veidemann, Piimaring. Eesti Keele Sihtasutus, 2018, lk 166.

12 "Piimaringis" lk 156, "Tunnis …" lk 137.

13 Mati Unt, Doonori meelespea, lk 68.

14 Samas, lk 65.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: