Paavo Matsin. Mu okultne Tallinn...

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Meedium Mai Kalamees-Reiteri seanss 30ndatel Autor/allikas: Eesti Kunstimuuseumi fotokogu (EKM j 55154 FK 444)

19. ja 20. sajandi ühiskondlikud muutused tõid Euroopas kaasa tugeva okultse kultuurilise fooni, mis leidis ühisvabamüürlaste ja Tallinna Psüühiliste Nähtuste Uurimise Seltsi kujul oma koha ka Eestis, kirjutab Paavo Matsin Müürilehes.

Kõige poeetilis-okultsemalt on Tallinna, linna, mille aluseks on Linda kokkukuhjatud hauaküngas Kalevile, käsitlenud ilmselt kirjanik Werner Bergengruen (1892–1964), kes kirjutas nii: "Tahan sulle mõne jutu vesta: mõne jutu ühest vanast linnast kaugel põhjas, kaugel idas, linnast mere ääres. Aga pole need jutud sellest linnast endast: need on jutud tema surnuist."1 Antud jutukogu kaunistab kongeniaalne kaanepilt (kujundaja Mari Kaljuste). Kujutatud on õhtust Toompead ja paistab ka üks maja Toomkiriku lähedal, kus ma elasin kunagi keldrikorteris, mille trellitatud aknaid pühkisid igal varahommikul koristusauto harjad. Keldris, mille olin üürinud New Yorgi väliseestlaselt, kummitas korralikult, nii et tihti uinusin vaid absindi abiga. Kord korraldasin ka peo – kõik külalised kehastusid tegelasteks Gustav Meyrinki bestsellerist "Golem" (1915) ja pidid tooma kaasa pudeli absinti. Tundus, et ka kummitus tundis end sel õhtul lõbustatult, näiteks sulgus keldri uks korraga niimoodi, et seda tükk aega enam avada ei õnnestunud ning puhkes paanika. Sel õhtul juhtus ka muud, hirmutavamat… Bergengruen on, muide, ainus oma loomingus Tallinna käsitlenud kirjanik, kes on leidnud äramärkimist soliidsetes alkeemiale pühendatud leksikonides (vt näiteks Helmut Gebeleini "Alchemie", Hugendubel, 2000, lk 233), seda eriti oma teosega "Suur alkahest" ("Das große Alkahest", 1926).

Okultismi juured

Kuid mis on see okultism? Okultismi ("occultus" on ladina keeles "salajane, varjatud") moodustavad klassikaliselt gnostitsism, hermeetilised traktaadid alkeemiast ja maagiast, neoplatonism ja kabala. Nii nagu kirikuelus on lahutamatult põimunud maagia ja müstika, ulatuvad ka okultismi paljudest põimingutest koosnevad juured tagasi kaugesse antiikaega ning tavaliselt iseloomustatakse seda lihtsalt kui Lääne esoteerilist traditsiooni. 19. ja 20. sajandi vahetusel tekkis Euroopa kultuuris eriti võimas okultne foon ja seda samadel põhjustel, miks selliseid varjatuid tarkusi püüti kätte saada ka Rooma riigi lagunemise ajal või siis keskaja lõpul. 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse ühiskondlikud muutused näisid paljudele täieliku hävinguna ja nii mõnestki uljast suurtükiväe ohvitserist kujunes lõpuks mõtlik teosoof, kes püüdis leida maailmas enda jaoks jälle mingisugustki elementaarset korda ("teosoofia" on jumalik tarkus, tarkuseusund, tavaliselt seotakse seda rahvusvahelise liikumisega, mis algas teosoofiaühingu asutamisega 1875. aastal New Yorgis; teosoofide eesmärk on kõikide usundite, sektide ja rahvuste ühendamine samadel igavestel tõdedel põhineva eetikasüsteemi alusel).

Kuidas anda inimesele tagasi tema tsentraalne koht universumis? Kuidas lepitada religioosne inimene moodsa teaduse saavutustega? Näiteks maailmakuulus analüütilise psühholoogia rajaja Carl Gustav Jung hakkas küll tööle Burghölzli kliinikus professor Bleuleri käe all, aga hullude vaatlemise kõrval käsitles tema valmiv doktoriväitekiri võrdväärselt ka okultseid fenomene.

Vabamüürlased, vaimud, viljaterad

Ka Eestis, sealhulgas Tallinnas, said mõjukateks okultsed ringkonnad. Kui vaatame 1920–30ndate Eesti okultset kultuuri, siis võib hämmastuda selle kõrgest tasemest. Kuigi 20. sajandi esimesel poolel ei loodud Eestis klassikaliselt vaid mehi koondavaid vabamüürlaste organisatsioone (Grand Lodge ja Grand Orient), õitses siin prantsuse taustaga ühisvabamüürlaste ordu Le Droit Humain, mille loožid olid ka Narvas ja Tartus. Ühisvabamüürlust iseloomustas teosoofia- ja üldse okultismilembus, vastu võeti nii mehi kui ka naisi, selle tsentraliseeritud juhtimismudeliga liikumise üheks suunajaks oli ka selline rahvusvahelise teosoofia suurkuju nagu Annie Besant. Tema 1928. aastal eestikeelsena ilmunud "Elu mõistatus teosoofia valgusel" (välja andnud Tallinnas kirjastusäri Gustav Pihlakas & Poeg) hämmastab oma ebahariliku kujundusega (vaid musta ja kullaga kaanekujundus, läbi kõigi lehekülgede kulgevad psühhedeelsed juugendmustrid) ning on tõeline trükikirja eksperimente sisaldav imeilus kunstiteos, mis lõpulehel kutsub kõiki uurima teosoofiat otse Düsseldorfi teosoofiaühingust. Erinevalt nüüdisaja väljaannetest, peab ütlema, toonane pakend veenab.

Ühisvabamüürlane Harald Liiker pidas Voorimehe tänavas raamatupoodi Püramiid ning ühisvabamüürlaste oma põlletehas töötas Kadriorus, mis eksportis neid salajasi aksessuaare ka välismaa vendadele ja õdedele. On selge, et päris palju sellist organisatsiooni puudutavast infost anti edasi vaid suust suhu ja kirja seda kunagi ei pandud, nii et tänapäeva ajaloolastel ei ole ilma vastavatesse organisatsioonidesse kuulumata suurt midagi uurida peale põhikirja ja mõne ebatäieliku nimekirja. Siin peitubki niisuguste nähtustega akadeemiliselt tegeleda püüdvate teadlaste komistuskivi: ilma rituaale ise läbi tegemata või edasi sosistatud suulise traditsioonita jääb asi püüdmatuks. Teosoofiataustaga ühisvabamüürlus oli aga juba oma tekkeajal kuulus just alkeemilisema rituaalitõlgenduse poolest, mis erines tugevasti meesvabamüürlaste kasutatavast. Ühisvabamüürlust juhtisid ju vaimselt inimesed, keda organisatsioonisiseselt peeti nn nägijateks: A. Besant, aga ka teine teosoofia suurkuju C. W. Leadbeater. Leadbeater sai kuulsaks rituaalitõlgendustega, kus ta eritles isegi loožis ohverdatavaid viljaterade sorte selle alusel, milliseid vaime need võivad välja kutsuda. Leadbeateri 1926. aastal Indias ilmunud värviliste piltidega suurteos "The Hidden Life in Freemasonry" on üks sellise esoteerilise vabamüürluse iseloomulikumatest väljaannetest ja sisaldab nii jooniseid tšakrate kasutamisest rituaalides kui ka suisa värvitahvleid taevastest templitest, mida kasutavad inglid. Tallinnas käisid ühisvabamüürlased koos Müürivahe ja Sauna tänava vahel asunud perekond Aarma elumaja spetsiaalses akendeta ruumis.

Siiani on jäänud aga nii sisult kui ka oma elegantse-praktilise kujunduse poolest ületamatuks Tallinna Psüühiliste Nähtuste Uurimise Seltsi 1937. aastal välja antud esinduslik ülevaade Tallinnas Toompeal Lühikese jala tornis toimuvatest ebatavalistest nähtustest ja meediumiseansside sisust (vt teost "Das Haus am Kurzen Domberg", Tallinn, 1937). Eesti rahvusbibliograafia tutvustab seda raamatut tänapäeval järgmiste märksõnadega: vanalinn; tornid; paranormaalsed nähtused; kummitused; esoteerika; vaimud; okultism; meediumid; kanaldamine; spiritism; Tallinn; Toompea. Väljaanne algab Georg Johannes Parikase fotoga 1630. aasta Revalit kujutavast graafilisest lehest. Edasi annab ühingu viitsepresident Katharina von Hagemeister ülevaate okultsete nähtuste ajaloost antud hoones ning järgnevad aastatel 1936–1937 toimunud spiritistlike seansside protokollid, raamat lõpeb fotode ja üksikasjaliste plaanidega. Kõige huvitavamad on aga raamatus protokollide kõrval ära toodud paljude hoones elanud inimeste kirjeldused-nägemused kapuutsiga munga ilmumisest. Peale munga on seal nähtud ka mitmeid teisi vaime, teiste hulgas näiteks tumesinise kleidiga daami ja üht üleni rohelisse riietatud meest. Pean ütlema, et hoian seda suurepärast raamatut oma Tartu korteri raamatukogutoa altaril, sest olen ka ise kogenud kuulsa munkkummitusega seotud võimast elamust. Nimelt pöördudes koos härra Indrek V.-ga tagasi Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Usuteaduse Instituudi lõpuaktuselt (sain instituudi lõpudiplomi 2003. aasta septembris ühel pimedal ja tormisel õhtul toimunud aktus-jumalateenistusel peaaegu inimtühjas Toomkirikus) õnnestus allakirjutanul teha Lühikese jala torni juures juhuslikult üks Eesti kõigi aegade parim vaimupilt. Pildistasin laternavalguses Pikka jalga just värava kohal ning hiljem selgus, et fotol on päris selgesti äratuntav näoga värava poole põlvitav legendaarne mungafiguur. Seda fotot on näinud vaid piiratud hulk inimesi, sest öeldakse, et keegi, kes seda jäädvustust on kord vaadanud, ei ole enam kunagi endine ega leia rahu.

1 Bergengruen, W. 1998. Surm Tallinnas, lk 7.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: