1974. aasta 30. jaanuaril on Tartu Ülikooli vanas kohvikus sakste kambris Valmar Adamsi 75. sünnipäev. Teie olete sellel hetkel juba tema jünger, noor 28-aastane. Mida te mõtlesite sellest vanusest siis, kas mäletate seda pidu?

Mäletan hästi, sest ma olin ülikoolilehes siis toimetaja ja ühtlasi ka fotograaf, seega mul oli kaasas Fed kaamera, millega ma tegin mustvalgeid pilte.

See pidu on väga eredalt meeles. Kõigepealt Valmar Adams, kes oli selleks hetkeks läbi põdenud insuldi ja tal oli suunurk natukene alla vajunud, aga ta oli väga härra moodi riides, ma arvan, et ta nägi vanem välja kui mina praegu. Aga siiski, see vaimne sära, mis teda ennast ja Vene kirjanduse kateedrit ümbritses, see oli nagu laviin minu peal, ma muidugi nautisin seda seal. Seal olid Juri Lotman, Ann Malts, Juri Lotmani abikaasa Zara Mints ja Vene kirjanduse kateedrist väga paljud.

Aga nüüd, Rein, kus te ise saate 75-aastaseks?

Nüüd ma olen üsna üksildane juba ja põhiliselt oma kirjutuslaua taga. Emeriteerunud juba ammu Tartu Ülikoolist ja Tallinna Ülikoolist 2016. aastal, seega ka sealt juba viimased viis aastat ei ole mul enam otseselt õpilasi. Küll aga olen ma tegev Tammsaare ja Vilde Sõprade Seltsis ja aeg-ajalt ikka käin esinemas, õpetajatele loenguid pidamas, raamatute esitlemisel või mind kutsutakse kuhugi.

Kaks põhilist kohta: ma käin teiste juubelitel ja paraku ka matustel. Kirjutan nekrolooge ja juubeliartikleid.

Enne seda, kui Tartu Ülikool teid akadeemiliselt teel neelas, olite juba lõpetanud Rääma Ülikooli. Nii kutsuti üht koolimaja, Rääma linna koolimaja, mis asus keset agulite kvartaleid Pärnu jõe lähedal.

Kõigepealt, tegemist oli üldse aguliga. See oli kunagine Ravassaare mõis, mis siis hiljem liideti linnaga. Kuna suur jõgi oli vahel, siis kogu Ülejõe piirkond, kaasa arvatud Rääma, oli suurest linnast lahutatud. Ma mäletan väga hästi, mida tähendas kesklinna minek, see oli nagu pühapäevane käik.

Üle silla saabumise hetk...

Jah, siis oli ainult üks sild. Olen käinud ka nn Nahksillal, mis lahutas kesklinna Ülejõe linnaosast, millest osa moodustas Rääma. Seega Rääma oli kõige puhtakujulisem agul ja ta oli töölisagul 19. sajandi lõpust. Mõisast järele jäänud alale asutati kõigepealt 1875. aastal üks väike algkool ja siis 1924. aastal valmis ilus juugendstiilis Rääma kool, mida kõik Räämas elavad inimesed kutsusid Rääma ülikooliks, sest see oligi nende ainus kool kogu elu jooksul.

See oligi kõige kõrgem haridus, mida sealt saada sai.

Minu ema käis seal kuus klassi, see oligi algul kuueklassiline ja pärast mina käisin, siis oli kõigepealt seitse klassi.

Aga ikkagi, mis on teil selle agulis kõige esimene mälestus? Mida te mäletate esimeste hetkedena oma elust?

Oma elust mäletan ma seda sama, mida Oskar Luts kujutas "Tagahoovis". See oli tüüpiline tagahoov, töölismaja, töölismaja õu, mäletan salvkaevu, kuhu ei tohtinud ligi minna ja sisse vaadata, sest sealt võisid kurjad vaimud vastu tulla. Mäletan neid külmi talvesid, mäletan oma esimesi küülikuid, me pidasime ka sigu. Mäletan talvel külmunud pesu nööril, valged linad, mis plagisesid, see oli nii ere elamus. See on mälus, aga pidin väga väike veel olema.

Aga muidugi mäletan ka ema pliidi ääres seismas, me sõime ju kõik lihtsalt tol ajal, aga minu lemmikroog kujunes seal välja. Kui ema keetis sousti puupliidi ääres, siis panni peale pandi jahu, natukene searasva ja see oli kõige suurem maiusroog, kui poiss võttis seda lusikaga, natukene soola ka sinna peale. See maitse on mul siiamaani suus.

See kirjeldab suurepäraselt seda, milline see aeg oli. Sõda oli läbi, ühest küljest selline lootusrikas aeg, aga teisalt ongi vaesus ja sõna otseses mõttes rasked ajad. Meil on täna seda väga raske mõista, mis need ajad tegelikult olid, nii-öelda mürsukillud alles liivakastis. Kui palju sellele ajal seda vabariiki alles oli, mida mäletasid need täiskasvanud inimesed, kes teie ümber olid?

Minu ema kasuisa peres meenutas seda toonast aega Piibel, mis meil seal oli.

Ema luges seda lastele ette?

Ema seda ei lugenud, võib-olla siis, kui oli jõuluaeg, siis mõnda lõiku luges.

Aga kirikus käimist pühapäeval, ma ei mõtle ainult ainult jõulude ajal, kas seda tol hetkel veel teie peres oli?

Ma olen ristitud Vene Õigeusku, sest kõik Läänemaa ja Pärnu rahvas miskipärast ristiti Vene Õigeusku ja mind samuti. Ma mäletan seda väga hästi, sest olin suur poiss juba. Mina küll ei tea, mis selle poisi ristimise ettekääne minu onudel-tädidel võis olla, küllap pidu...

Ma olin kuue-aastane ja seal üks suur kogukas papp vedas mind altari taga ikoonide vahel ringi, kuna sinna said ainult poisid, tüdrukuid sinna ei lastud. Tema muudkui näitas mulle neid pilte, ta ise oli südamehaige, higistas hirmsasti ja ma nägin, et see oli suur kannatus talle, aga see oli tohutu suur rituaal.

Hiljem sai sellest ristitud poisist ka malevanõukogu esimees, nii et see karjäärile takistuseks kuidagi ei saanud?

Ei saanud, ainult mulle tundub, et minu ema võttis seda asja tõsiselt, näiteks saatis ta mind Jordani vett tooma, kui oli Jeesuse ristimine, käisin ka kirikust seda püha vett toomas.

Kas sellest ajast on veel midagi alles? Kas te täna tunnete mingit vajadust selle järgi, mida pakuvad kirik ja religioon?

Kui ma ennast iseloomustaksin, siis ma olen agnostik, kui hakkaksime usu pinnal edasi rääkima. Jah, ma tunnistan, on olemas tõesti kõrgem jõud, muidugi mitte mingi vanataat seal pilve peal, see kuulub lapsepõlve, aga praegu ma eeldan, et see on üks printsiip või põhimõte, mis või kes või kuidas me teda ka oma keeles ei esitaks, aga ta on olemas.

Kas teil on oma noorus- või teismelisepõlves lugu sellest, kuidas teist mees sai?

Minu mehekssaamine hakkas pihta kirjandusest, kokkupuutest kirjandusega.

Ei ole üllatav, Rein.

Nojah (naerdes). See juhtus niimoodi, et 1950. aastate algul ma sain kasuisa, ema abiellus uuesti ja ma sain ka oma kasuisa nime, mis mul siis ka siiamaani on. Kasuisa oli täpselt samamoodi vähe koolis käinud nagu minu emagi, aga ta oli tohutult ennast ise arendanud. Ta oli kirglik raamatute lugeja, nii et kõik sarjad, mis 1950. aastate Nõukogude Eestis olid saadavad, jõudsid meie riiulile. Gorki, Tolstoi, Tšehhov, Dostojevski, "Seiklusjutte maalt ja merelt". Need kõik olid olemas ja hiljem muretses ta ka kõiki teisi sarju, ta luges, luges, luges.

See meheks saamise hetk, mida me siin praegu meenutame, oli mõnes mõttes traumaatiline. Kasuisa luges Tolstoid parasjagu, roheline kalingurköites raamat, ma mäletan hästi, ja mina millegagi seoses ilmutasin ka mehelikke seisukohavõtte. Selle peale ütles kasuisa, et ega sa enne meheks ei saa, kui sa Tolstoi "Sõda ja rahu" pole läbi lugenud.

Tänapäeval öeldakse selle kohta väljakutse.

Ja see oligi väljakutse, sest siis ma võtsin Tolstoi "Sõda ja rahu" esimese köite ja esimesed viis lehekülge, noored inimesed hakaku praegu lugema seda! Nad loevad seda kõigepealt joone alt, sest seal algab kõigepealt pihta prantsuskeelne jutt, kõik on tõlge, mis jookseb joone all.

Sinna ma hunnikuse jäin seda lugema, esiteks ei oska prantsuse keelt hääldada, loed ainult nii nagu kirjutatud on ja siis loed tõlget. seega see oli tohutu higistamine. Aga kui ma sinna sisse läksin, siis ma selle ka alla neelasin, seega Tolstoi "Sõjast ja rahust" hakkas minu mehistumine pihta.

Kas on meeles ka see, milline see esimene enda kirjutamise hea positiivne emotsioon võis olla?

Rääma koolis, mis räämakate jaoks oli ülikool, oli üks erakordselt ilus pikka kasvu emakeeleõpetaja Lola Köösel, kes õpetas kirjandust. Tema andis meile kirjandeid kirjutada, ega nüüd enam kirjandeid kirjutada ei anta, siis olid kirjandid väga tihti üks osa kirjutamisest. Etteütlused ja kirjandid, etteütlused ja kirjandid, nii said õpilastest inimesed.

Mis see teema oli, mis selles kirjandis esimesena helisema hakkas?

Ta viis meid Pärnu jõe äärde, oli varakevad ning oli jää minek. Me vaatasime seda, kuidas sealt ülevoolult tuli jää pankadega üksteise seljas, sest meri ei olnud päriselt lahti, vool oli tugev. See oli niivõrd mõjus vaatepilt, muide jää oli erakordselt erivärviline, seal oli rohelist, sinist, lasuursinist, valget, halli.

Siis me läksime tagasi, oli jõle külm, meid pandi klassi ja õpetaja Lola Köösel ütles, et nüüd kirjutage kirjand. Me kirjutasime selle kirjandi, ma ei tea, kulus ehk tund, järgmisel päeval ta oli need läbi lugenud ja oli jälle eesti keele tund. Tol ajal oli eesti keele tunde palju rohkem kui praegu, nüüd on võib-olla korra nädalas.

Aga siis ütles õpetaja, et Rein, tule klassi ette. Klassi ette tulek oli kas karistus või mingisugune pealelugemine, ta kutsus mind klassi ette, andis oma õpetaja laua pealt selle vihiku, kuhu ma selle kirjandi kirjutanud olin, pealkiri oligi "Jää minek", meile kõigile oli üks pealkiri, ja ta palus selle ette lugeda.

Ma lugesin selle ette ja vaatasin, mis seal kirjandi all oli: ilus suure paunaga punane viis.

Niimoodi sünnivad kirjanikud.

Siis ta ütles, et see kirjand oli Reinul väga hästi õnnestunud, seal oli paar väikest komaviga, aga seekord ma jätsin nad kõrvale. Ta oli väga range, ta ei andnud meile ka komavigu ka andeks, seega mul oli eesti keel mitmel korral tunnistusel ka neli.

Proua Köösel ei hoidnud tagasi.

Jah, aga siis ka hiljem pandi mind lugema enda kirjandeid ette.

Rein Sander, siis Jüri Talvet ja Rein Veidemann, samamoodi poeedihingega. Kelle sulg kõige nõtkem oli? Kes olid kõige tundlikumad kirjutajad keskkooli ajal?

Rein Sander muidugi, tema oli bioloogi haridusega, aga tema kirjutas juba siis luulet.

Ta oli eeskujuks?

Tema oli mulle kõigepealt eeskujuks, sest Rein on talulaps ja tema esivanemad olid veel Tahkurannas mere ääres ja ma käisin isegi tema talus. Ühe tema aida katusealusel me kirjutasime võidu luuletusi. Muidugi ta oli palju tundlikum, ta oli bioloog, temal oli see loodustundlikus ja ma kadestasin teda.

Aga Jüri Talvet, ma ei tea, ta kirjutas ka kindlasti luuletusi, aga ta oli natukene hilisema küpsemisega ja tema orientatsioon olid keeled. Mõlemad on muidugi klass omaette ja nad on mõlemad luuletajad tänapäevani välja, mina pean ennast literaadiks, aga ka vanasti pidid literaadid oskama luulet kirjutada...

Mulle tundub, et te olete ikkagi inimene, kes vajab teisi inimesi enda ümber, et käivituda ja ka tunda mõnu sellest, et teised kuulavad ja süttivad sellest kirest, mis teie sees on.

Ma olengi aru saanud, et inimene algab teisest ja sa oled seda, mida sa annad teisele ja mida sa saad teiselt, need mõjutused, mida sa talletad omailma ja mida sa omailmast peegeldad teistele. See on peene sõnaga öeldud interaktiivsus ja see on olnud minule loomuomane.

Mõnikord aeg kasutab ka inimesi ära. Mis hetkel te saite aru, et sõjaväeteenistuses olles kasutas Nõukogude Liidu masinavärk teid ikkagi vasarana Tšehhi rahva vastu? Mis hetkel see arusaamine kohale jõudis, et ma olin aidanud teha seda, millele hilisemad kolleegid-kaaslased Tartu Ülikoolis nii kirglikult kaasa elasid?

See on võib-olla julm öelda, aga seda kahetsust mul ei olnud. See on inimene, kes ei tea mitte midagi ja ta täidab käsku. Ta pidi ju käsku täitma, ei saa unustada seda, et minu põlvkonna mehed, kellest väga paljud on ka meie seast lahkunud või on juba kõrges eas, nad on ikka sõjaväkke minnes vandunud truudust Nõukogude Liidule, tõsi, seda riiki enam ei ole, aga selle riigi järeltulija ja ülevõtja on olemas. Nad on tunnistanud, et nad on valmis andma selle riigi kaitsmiseks.

Te ei tunne isegi pettumust selle pärast, et Nõukogude Liit teid sellisena ära kasutas?

Ma ju ei teadnud, et ta mind kasutas. See oli mingisugune unenägu, aga ainult niivõrd-kuivõrd hirmuga seotud, et ohvitseridel olid relvad ja kolonni saatis soomustransportöör. 1967. aastal oli meie väeosa kohutavalt hirmul, viimasel hetkel käsk peatati, sest muidu oleks meid paisatud Hiina ja Nõukogude Liidu piiri peale, kus käis meeletu heitlus, uskumatult palju ohvreid oli. See oli Nõukogude Liidu-Hiina piirisõda Amuuri peal, meie väeosa pidi sinna minema, aga tookord pääsesime tänu sellele, et Minski ümber oleva kaitsetsooni auku ei jõutud täita teiste väeosadega. Mäletan hästi, et polkovnik Dautiev, ta pidi olema Lõuna-Kaukaasia päritolu, tema ütles väeosa ees "Jätta" ja me ei läinud.

Aga 1968. aastal tuli minna, Pravdast lugesime, aga ega me ei teadnudki midagi, pidime minema appi vennalikule Varssavi pakti osalisele rahvale toetama nende julgeolekut.

Ruum sumises ja kees, kui te jõudsite Tartusse. See vaimuelu on ilmselt miski, mida täna on natukene raske mõista, mis siis 1969. ja 1970. aastal Tartus toimus. Kuidas te ennast sinna sisse sõite?

Kõigepealt ma tahtsin sinna sisse saada juba 1965. aastal, kus keskkooli lõpetamisel ütles toonane kirjandusõpetaja, et oi sina. Rein, milles asi on, lihtsalt käid sisseastumiseksamitel läbi ja oled sees nagu nuga läbi või.

Aga te ikkagi ei saanud kooli sisse?

Ei saanud, seal oli viis inimest koha peal. Missugune meeletu ind oli inimestel pääseda ülikooli! Mul oli suurepärane punktide tulemus, kujutage ette, viis eksamit ja tuli saada 25 punkti, muidugi, kuldmedali omanikud said sisse, aga mina sain 23 punkti. Selle tulemusega ma jäin aga ukse taha.

Siis oli niimoodi, et ma tulin 1969. aastal tagasi, tulin veel ettevalmistuskursuste kaudu, mis Pärnus olid. Võib-olla see oligi üks minu elu õnnelikumaid hetki, kui ma sain postkastist ümbriku, emaga koos avasime, ümbriku peal oli "Tartu Riiklik Ülikool" ja siis me avasime selle, käed värisesid mul ja minu emal, ja seal peal oli "Te olete vastu võetud Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogia osakonda". Muidugi, õnnest nutsime.

Mis tähendas ülikooli saamine? Siis ma hakkasin tegema kõike tasa, mis oli kolme aasta ja kolm kuuga sõjaväes olekuga juhtunud, sest kuigi ma sain ajalehti, ajakirju, raamatuid, ema ja kõik lähedased hoidsid mind üleval, siis sellele vaatamata ma tulin sõjaväest ja mul oli eesti keel aktsendiga. Mu onud-tädid kuulasid ja küsisid, et mis see siis nüüd on, sa räägid ju vene aktsendiga eesti keelt. See tuli kõik tasa teha.

Ma tormasin sinna ellu sisse ja õnneks oli veel järel seda sulaajast alanud üliõpilaste suurt vabanemispidu, demokraatia, või noh, peaaegu demokraatia pidu, mis oli alanud 1965. ja 1966. aastal ja 1969. aastal olid veel viimased üliõpilaspäevad. 1971. aastal hakati juba kruvisid kinni keerama, nii et ma sain kolm aastat seda tohutut elu nautida, mis käis komsomoli viigilehe varjus. Viigileht oli komsomol, aga selle varjus oli noorte inimeste tohutu vabaduse janu.

Ma tean, et minu eakaaslased ja need inimesed, kes sel ajal ülikoolis olid, kui mina sõjaväes olin, said eluaegse trauma selle peale, et Tšehhoslovakkia ärkamine veriselt maha suruti. See oli sellele põlvkonnale niisugune trauma, sest kõik arvasid, et nüüd on võimalus, aga see kõik varises kokku. Õnneks meil siiski inertsist jätkati ja ma sain sellesse järelväkke sisse. Ja missugune kool see oli!

Muidugi, kuna ma olin eesti filoloogias ja kirjandusliku ande raasuke oli olemas, siis me tegime luuleteatri Amores, mis sai nii kuulsaks. Kuup ja Kera ning Rajacas on kuulsad üliõpilasansamblid sellest perioodist, siis tuli ehitusmalev, kõik suved käisin ehitusmalevas, see kõik oli ikka omamoodi jälle selle komsomoliga seotud, aga ikka leiti neid võimalusi.

Kas teis oli päriselt ka optimistliku ja entusiastliku noore mehena mingil hetkel usk sellesse, et see sotsialistlik ühiskond võikski reaalsuseks osutuda, et see võikski olla miski, milles maailm elab?

Nojah, ärgu siis ehmatagu keegi, aga mina olin tõesti seda meelt, et sotsialism on võimalik, mitte küll sellisel kujul, nagu ta oli. Kui me räägime usust, siis ma usun edasi siiamaani, et on võimalik niisugune ühiskonnakorraldus, mis tuleb ka pärast kapitalismi. Kuulge, kas me tõesti arvame, et kogu maailm lõpeb kapitalismiga? Ma ei ütle, et kogu maailm lõpeb kommunismiga, jätame selle kõrvale, aga on siiski võimalikud mingisugused hübriidsed ühiskonnavormid, minu silmad seda kindlasti ei näe ja mitmed põlvkonnad veel ei näe.

Olete te tundnud vajadust olla esimene, olla see vedaja, või on teile sobinud ka kaasamineja roll?

Kaasamineja on ikka peamine olnud, aga nagu te ütlesite, ma olen olnud ka malevanõukogu esimees, olin-olin.

Keskerakonna põhimõtted kirjutas valmis Rein Veidemann, ütleb selleaegne tunnistaja.

Ja Rahvarinde trubaduur olin.

Siis Vikerkaare asutaja, neid eestvedamisi on olnud väga-väga palju.

Aga ma ei ole trüginud sinna, ju siis on keegi kutsunud ja leidnud, et ma saan hakkama. Vikerkaarega ongi nii, mulle oleks täiesti piisanud, et ma olin ajakirja Looming asetoimetaja, see oleks olnud minu toimetajakarjääri tipp ja võib-olla oleksin kunagi ka Loomingu toimetajaks saanud, aga enne seda tuli Vikerkaar ja siis kuidagiviisi sai minust Vikerkaare peatoimetaja.

Selle peale kirjanduskriitik, kirjastaja ja Eesti Raamatu peatoimetaja ütles mulle, et nüüd sa kõrbed, see ei tule välja, ära võta, ära mine, sa kõrvetad ennast. See oli kakskeelne ajakiri, see oli asutatud 1980. aastate algul suure venestamise ja üleüldise nõukogude inimese vormistamise jaoks, aga läks teisiti, sest mina tõin kõik teised, kõik need samad teised, kellega mina olin suhelnud ja keda ma usaldasin, sinna ajakirja sisse.

Kui esimene number ilmus, siis ma olin perega kirjanike liidu puhkekodus Jurmalas, niisugune asi oli olemas tol ajal kirjanikele, ja saan telegrammi, kuhu on slaavi tähtedega kirjutatud ingliskeelne lause "You did it!".

Rääkides Vikerkaarest, siis Edgar Savisaare tee Eesti poliitika absoluutsesse tippu algab ka läbi Vikerkaare.

Tema publitsistitee algas ajakirjast Looming, kus mina olin asetoimetajana vastutav selle osa eest, mis puudutas Loomingu tagumist poolt ehk siis publitsistikat. Sinna jõudis Edgar Savisaar 1984. või 1985. aastal ühe artikliga. Siis tuli ta Vikerkaarde, ma avasin talle ukse Vikerkaarde, ja see oli väga suure õhinaga. Tema põhilised teednäitavad artiklid said seal avaldatud, näiteks "Võitlus mõtteviisi pärast", mis oli tulevane laulva revolutsiooni manifest.

Sellest on ka kirjutatud, et kes moodustas selle põhieliidi 1980. aastate lõpus, kui see liikumine algas? Selle vähemasti ideoloogiline – liberalism, vabadus, demokraatia, iseseisvus, suveräänsus –, selle kandjaks olid need samad inimesed, kes olid 1960. aastate lõpus või 1970. aastate alguses 20.-30. eluaastates, laulva revolutsiooni põhialuse moodustasid inimesed, kes olid siis 40.-50. eluaastates, noh, nüüd oleme 80 ligi.

Te olete olnud abielus pikalt naisega, kes on olnud Eesti poliitika absoluutne tipp. Üks väheseid, kes on juhtinud vahepeal ka Keskerakonda, neid inimesi ei ole üldse palju. Milline nägi välja abielu Andra Veidemanniga nendel kõige tempokamatel päevadel? Kui palju te üldse kohtusite? Ühel oma poliitiline karjäär, teisel teine.

Olgu siis öeldud, et tegelikult on minu abikaasa Andra ikkagi poliitik, mina ei ole poliitik. Temas on poliitiku niisugust...

Kas ta noomis teinekord, et miks te midagi niimoodi teete?

Seda mitte, me olime tandem, kui nii võiks öelda. Vastastikku täiendasime, aga Andras on seda poliitilist kirge ikka tugevalt rohkem. Kuigi ta on ka humanitaar, tema põhikutsumuseks ja hariduseks on etnoloogia.

Andra jäi, teie tulite ära. Te olete öelnud, et te lihtsalt väsisite. Kas see oli tegelikult pettumus? Kas see oli pettumus sellest, kuidas asjad läksid sellel hetkel?

Ma olin võib-olla liiga idealist. See elu argipäev, mis tuli, tõi endaga kaasa meeletult ebaõiglust. Kui me tulime ühiskonnast, kus oli nii palju ebaõiglust, siis me sattusime ühiskonda, kus olid tohutult tormilised liikumised, mis püüdsid teha tasa seda Eestit, mis oli vahepeal välja lõigatud ja ära kaotatud. Ega ta kadunud päriselt polnud, ta oli ära kaotatud, sest Eesti oli alles kirjanduses, muusikas ja kultuuris. Kogu ühiskond ja poliitika elas ju kultuuris.

Siis oli jah tohutu lõhestumine, ühed kukkusid tohutusse vaesusesse. Nagu minu kasuisa ütles: kõik mäletavad seda surematut loomingut, et me sööme kasvõi kartulikoori, aga me peame saama vabaks. Aga minu kasuisa küsis, et kes siis kartuli söövad, kui meie sööme kartulikoori? Tõesti, osad hakkasid sööma kartulit, teised jäid koorte juurde.

Mis oleks täna teisiti, kui president Lennart Meri poleks tõrkunud ja teist oleks ikkagi saanud Soome suursaadik?

Ei oleks midagi teisiti olnud, minu ilukirjandusse tulek oleks jäänud viibima veel rohkem. Ma olen olnud hilisema küpsemisega ja minu suured proosateosed on ilmunud kõik uue aastatuhande algul.

Saatejuht Urmas Vaino palus Rein Veidamannil valida oma loomingust ka ühe teose, mille ta annaks mõtteliselt kirjanduse Noa laeva. Veidemann tõstis esile kaks teost: "101 Eesti kirjandusteost" ja "Lastekodu".

"101 Eesti kirjandusteost" on kirjutatud minu lugemis-, reflekteerimis-, peegeldamis- ja õpetamiskogemuse pinnalt, ma kinnitan, see on subjektiivne valik, aga leian, et see on sellest võimalust 101 teosest ikkagi esinduslik.

Kas minu debüütromaan "Lastekodu" on minu kõige esinduslikum romaan? Selles ma kindel ei ole, aga ta on selles mõttes oluline, et ta on Pärnu romaan, mille peategelaseks on Pärnu linn ja lastekodu, kus minu ema käis. Kõik toimub seal 1999. aastal, ta on mahukas ja seal on mitme teise inimese saatuse lood sees, nii et selle ma valiksin romaanina.

Mõlemale teose juurde tahan öelda väga olulist: ma ikka loodan, et mu enda suurteos on veel kirjutamata.

Te olete enda kirega kirjanduse suhtes väga paljude arvates keegi, kelle ülesanne siin elus on päästa Eesti kirjandus, anda Eesti kirjandusele see koht meie rahva südames, kuhu ta kuulub ja mida ta väärib. Mis on see, mida te tahaksite veel ära teha? Mis muudatused on need, mis annaksid teile rõõmu ja oleksid teile sünnipäevakingituseks?

Minu õpetajalt ja sõbralt Ülo Vooglaiult pärineb niisugune mõiste nagu süsteemsus, aga millest algab süsteemsus peale? See algab sellest, et sa tead kõigepealt A'd ja O'd, et sa tead, kust sa tuled, nagu Lennart Meri ütles, et sa tead, mis on meile pärandatud. See pärand on vaja kõigepealt saada omaks, ärgu tuldagu mulle ütlema, et "Kalevipoeg" on igav, "Tõde ja õigus" on igav, et ma ei jõua, pole aega. See on kõik tühi jutt, võib-olla ma olen karm kirjandusõpetaja, aga mina tooksin kõigepealt kirjandustundidesse tagasi Eesti kirjanduse tüvirepertuaari, see on üks kingitus, mida ma ootan.

Teine kingitus on see, et kui te mõtlete Soome peale ja vaatate nende tähtpäevakalendrit, siis kui meil on palju usupühi ning vabariigi ja poliitilisi tähtpäevi, siis tooge kultuuritähtpäevad tagasi! Soome tähtpäevade kalender on pungil, seal on kolm isikutähtpäeva, mis tähistavad Soome kultuuri: Agricola, Aleksis Kivi ja seal oli veel keegi.

Ma oleksin väga õnnelik, kui Riigikogu teeks mulle kingituse – Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts on ettepaneku juba teinud – ja seaks sisse eesti kirjanduse päev. 30. jaanuaril, minu pärast tuleval või järgmisel aastal, aga põhimõtteliselt seadke sisse, me vajame eesti kirjanduse päeva. See sobib väga hästi kokku Tammsaare sünniaastapäevaga.

Seega sellised kaks väikest kingitust, aga suurt kingitust kogu Eesti rahvale.

Ma olen täiesti kindel, et see ei ole üldse sünnipäevaga seoses, vaid see langeb lihtsalt juhuslikult kokku, et Ene Mihkelsoni selts annab teile kultuurimõtestaja preemia. Mis tundeid teis sellised preemiad tekitavad?

Alandlikkust, tohutut alandlikkust ja ka tohutut tänulikkust. Kui ma üldse soovin midagi meie ühiskonnale, siis leidke endas kaks suurt tunnet: tänulikkus ja alandlikkus. Kui te leiate veel ka häbitunde, siis on see veel parem.

Laenates teie kolleegi Gustav Suitsu sõnu "Ühte laulu tahan lauda, ühte ainukest". Mis on olnud teie elu laulu kõige ilusamad sõnad ja kõige tähtsamad sõnad?

Kahjuks ei ole Heino Elleri "Kodumaisele viisile" veel sõnu kirjutatud, võib-olla kunagi kirjutatakse. Kindlasti on ilusamad sõnad Hando Runnelilt, tema hümni viimased laused: "Ilus, ilus, ilus on maa, ilus on maa, mida armastan".

Rein Veidemann, 75. sünnipäev, soovin teile tervist, soovin teile rõõmu, soovin teile õnne.

Alandlik tänu!