"Kui olla tema loominguga silmitsi, peab tõdema, et sellest õhkub igavikulisust. Ta oli minu jaoks igaviku sümbol, mis on ringikujuline, kuhu sulandub nii elav kui mineraalne loodus, kõik saab kokku. Ka tema enda luules on need kujundid olemas," rääkis Rein Veidemann ERR raadiouudistele, meenutades Jaan Kaplinskit ja tema loomingut.

"Talle ametlikult Nobeli preemiat ei antud, aga Czesław Miłosz, tema sõber, õpetaja ja suur poola kirjanik esitas ta Nobeli preemia kandidaadiks ja võib-olla on seda ka hiljem tehtud," rääkis Veidemann. "Aga võime öelda, et tema on olnud neljas Eesti võimalik nobelist lisaks Tammsaarele, Marie Underile ja Jaan Krossile. Nii et ta on Eesti ja samal ajal suurem kui Eesti. Ta kuulub maailmakirjandusse."

"Huvitav on paradoks, et ta pidas end ise võru kirjanikuks ja võru keel oli talle lõpuks lähedasem kui eesti kirjakeel, kuigi ta kirjutas ka selles," rääkis ta. "Samas on ta on suurt tunnustust pälvinud venekeelse kirjanikuna," lisas ta.

"Ta on piire ületav vaim ja vaim ei saagi teistmoodi, kui olla liikumises. Kujutage ette vaimu, mis püsiks paigal ja oleks suletud! Siis ei saakski me temast midagi teada."

Veidemanni sõnul on kõik Jaan Kaplinski tööd tõlgitavad, aga tõlkimisega tegeles ka Kaplinski ise. "Tema esimene luulekogu 1965. aastal oli "Jäljed allikal". Ta ise tegeles paljude allikatega, milleks olid paljud keeled, kust ta jälgi korjas ja nii muutus ta ise allikaks."