Meie õnneks pani Kaplinski olulise osa sellest omailmast kirja ja me kõik saame sellest soovi korral tuge.

Kaplinski kirev loomeilm toimib kui omaette ökosüsteem, ta kirjutas väga mitmes laadis ja žanris – luuletusi, jutte, romaane, näidendeid, esseid, reisikirju, publitsistikat –, ent see kõik kokku moodustab siiski omaette seotud terviku. Sellele tervikule on omased teatud püsimotiivid ja alushoiakud, põhikujundid ja mõtteriimid, mis ennekõike keerlevad tagasituleku, tagasipöördumise ja tagasitõmbumise ümber.

Jaan Kaplinski loomeilma kese on ökoloogiline mõtlemine. Nii kogu tema looming kui laiemalt üldine eluhoiak põhineb dünaamilise tasakaalu otsimisel inimese ja looduse vahel. Kaplinski loomingu keskmes on küsimus elu järele – kuidas mõista elu, kuidas tagada elu jätkumine ja kuidas saavutada mõtestatud elu. See on küsimus, mis on aktuaalsem kui eales varem.

Elu käsitas Kaplinski võrgustikuna, kus kõik on omavahel seotud ja sõltuvuses. Raamatus "Jää ja Titanic" (1995) kirjutas ta kujundlikult: "Elu on nagu tants või muusika, kus ei valitse kausaalsed, vaid holistlikud vahekorrad; kus kõik kuulub kokku, on omavahel seoses."

Kaplinski looming on kiitus elu mitmekesisusele. Üks ta kirjanduslikke tegelasi, ronk Nestor, tõdeb inimestele mõeldes: "Mitmekesisus on vältimatult vajalik nii elule kui tunnetusele. Mida varem inimesed sellest aru saavad, seda parem" ("Ornitofilosoofia. Ronk Nestori märkmeid", 2004).

Thomas Salumets on püüdnud Kaplinski omailma mõistesse "sunnita kujunemine". Ta iseloomustab seda kirjaniku soovina vähendada inimese eesmärgipärast sekkumist, suurendada tähelepanelikku tundlikkust inimvälise maailma ning selle vastu, mis toimub loomulikul viisil. Juba 1976. aastal kirjutas Kaplinski essees "Putukad ja inimesed": "Meid ootab kahtlemata katastroof, kui me ei õpi vähem tahtma, piirama tarbimise, see on biosfääri ekspluateerimise kasvu."

Ühes oma viimases kirjas mulle tänavu jaanuaris kirjutas ta: "Aga inimkond peab varem või hiljem leidma teistsuguse tsivilisatsiooni, õppima elama hoopis kasinamalt. Ja mida varem, seda parem. Usun küll, et loodus ise sunnib meie järglasi seda tegema."

Kuigi Kaplinski usk inimese võimesse ennast muuta aastatega kahanes, siis tahan selle lühikese järelehüüde siiski lõpetada ühe tema varasema optimistliku mõttega: "Inimeses, meis kõikides, on rohkem, kui me teame – inimene ei ole valmis, ei ole suletud. Ja selles on inimese kõige suurem lootus" ("Aukartus elu ees", 1984).