Sirje Olesk: Eesti proosa vaatas möödunud aastal pigem tulevikku või minevikku

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Sirje Olesk Kirjanike Liidu üldkogu Tartus 23. märtsil 2012. Autor/allikas: Jaak Urmet / CC BY-SA 3.0

"Meil on hästi palju raamatuid ja paremad neist vääriksid rohkem tähelepanu. Ka lugejaid on ju küllalt palju – usun, et nendele kuluksid ära asjatundlikud soovitused," märgib kirjandusteadlane ja -kriitik Sirje Olesk intervjuus Sirbile.

Emakeelepäeval kuulutati välja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade laureaadid. Ilukirjanduse žürii esinaine Sirje Olesk teeb siinkohal tähelepanekuid mulluse kirjandusaasta kohta ning ettepaneku, kuidas leida headele raamatutele rohkem lugejaid. Oleski kõrval kuulusid žüriisse Berit Kaschan, Tanar Kirs, Asko Künnap ja Joosep Susi.

Eelmisel aastal leidis eelmise žürii esimees Märt Väljataga, et eesti proosa põhiteemad on loovus, lollus ja noorus.1 Kuidas tänavu paistab?

Lollust ja loovust on alati, noorust seekord mitte nii väga. Geograafiliselt ja ajaliselt on pilt laiemaks läinud. Eesti kirjanike raamatute tegevus võib toimuda kus ja millal tahes. Eesti proosa vaatas möödunud aastal pigem tulevikku või minevikku ja tegeles vähem olevikuga.

Kuue parima proosateose seast ei leia romaani. Kas novellibuum kajastub ka kvaliteedis?

Jah. Heade novellikogude arv on silmapaistev. Mullu avaldasid novelliraamatu Martin Algus, Meelis Friedenthal, Piret Raud, Armin Kõomägi, Ülar Ploom, Mats Traat, Toomas Raudam, Kärt Hellerma, Tauno Vahter, Lauri Sommer, Ave Taavet … Miks me romaane ei nomineerinud? Me ei leidnud konsensust ühegi romaani puhul, kuigi vaatasime neid mu meelest üsna teraselt. Kaalusime Vahur Afanasjevi romaani "Õitsengu äärel", aga meil oli teosele etteheiteid. Kaur Riismaa on kõigepealt luuletaja, tema romaan "Jaanalind, kägu, kajakas" on liiga krüptiline: lugesin suure huviga, kuid ei osanud tükke kokku panna. Lause läks väga ilusasti, aga mis ja miks? Jutuks tuli ka Rein Veidemanni romaan "Lunastatud", kuid see ei kõnetanud kõiki žüriiliikmeid. Päris huvitavad olid Oliver Bergi "Migratsioon" või Triin Sinissaare "Mäe tippu ja tagasi", aga neiski ei olnud kogu žürii meelest "nomineerimispotentsiaali".

Kui Alvar Loog kurdab selle üle, et žanri kui sellist ei ole,2 siis minu meelest seda ei ole juba ammu. Jättes kõrvale kõik teosed, mis ei ole rangelt fiktsionaalsed, jätaksime kõrvale enam kui pool praegusest eesti kirjandusest. Ma ka ei oska öelda, mis žanris on Mudlumi "Mitte ainult minu tädi Ellen", sest romaan see ju ei ole – pigem egofiktsioon, aga see ongi praeguse aja žanr. Või kas Jaan Kaplinski "Piirpääsukese Euroopa" on reisikiri – Kaplinski raamat on see, mis Kaplinskil ikka on olnud, heal tasemel huvitav tekst. Nagu ka Aino Perviku "Miniatuurid mälupõhjast"…

Kas novellikogude rohkus tuleneb sellest, et lühikesi tekste on kergem kirjutada? Arvan, et novell on prestiižsemaks saanud pärast "Eesti novelli" kogumike ilmumist. Korraga on aru saadud, et see on ka võimalus, väga huvitav võimalus.

Mudlumi "Mitte ainult minu tädi Elleni" kohta tahan öelda, et minu meelest on see tema seni kõige parem raamat. Ta on nii palju edasi läinud. Kui Johanna Ross ütleb tagakaanel, et Mudlum on juba otsaga Ene Mihkelsoni juures väljas, siis vaatasin seda lauset kahtlevalt, aga jah, on küll. Mitte ainult perekonnateema poolest – ema ja tädi –, vaid ka tundliku ja eheda kirjeldusega, kus vähesega öeldakse nii palju. See raamat võiks olla ka tõlgitav: lugejale ei ole vahest tähtis fakt, et nimitegelane on Juhan Smuuli lesk, vaid ta loeb sealt seda, kuidas Eestis on elatud, kuidas on kujunenud eesti naiste elusaatus ja kuidas seda järeltulijad on mäletanud ja tagantjärele hinnanud.

Mis luule puhul silma jäi?

Kui palju on luulekogusid! Kui palju on inimesi, kes kirjastavad ise! Ja sealt see välja valida, see, mis kõne alla tuleb … Tõnis Vilu ja Joosep Vesselovi puhul ei olnud üldse kahtlusi. Edasi lihtsalt vaatasime, kuidas saavutame konsensuse. Üha rohkem on muide fotodega luulekogusid, kus foto ja tekst haakuvad: heas kooskõlas on need Piret Põldveri luulekogus, samuti Tõnu Õnnepalu kogus "Pimeduse tunnil". Muuseas oli meil kõne all ka Jaan Krossi "Tiit Pagu", aga kirjanduse aastapreemiat väärt teosed võiksid olla kirjutatud üsna lähedases kaasajas, tundub mulle. Kuigi ka see võib olla vaieldav. Ei tea, kas pärast "Tiit Pao" ilmumist võiks värsitehniliselt keerukas poeem taas kirjutajatele huvi pakkuda? Ma kahtlen …

Kuidas žürii töötas?

Leppisime väga sõbralikult kokku. Domineeris seisukoht, et väliseid faktoreid arvesse ei võeta. Väline faktor oli näiteks see, et Mudlum alles äsja sai sama auhinna, või et naisi ei ole nii palju luulenominentide hulgas, kui peab. Keskendusime rangelt tekstide kvaliteedile.

Käisime kaks korda koos ja seejärel pidasime Zoomi koosolekuid. Kirjutasime ka muidugi. Niipea kui keegi leidis midagi, mis tema meelest oli nomineerimisvääriline, lugesime kõik teose läbi. Tartlastel oli see lihtsam tänu sellele, et ülikooli raamatukogu tegi meile eraldi riiulid 2020. aastal ilmunud raamatutest: teistele kohapeal lugemiseks, žüriile ka koju laenamiseks. Küllap Tallinn leiaks samuti selle võimaluse.

Ainult ilukirjanduse žürii liikmed ning Loomingu proosa- ja luuleülevaate tegijad saavad aimu, kui lai see eesti kirjanduse hulk siiski on. Ma ei usu, et on enam väga palju inimesi, kui neid üldse on, kes on peaaegu kogu aasta jooksul ilmuva ilukirjanduse läbi lugenud.

Kui palju algupärandeid ilmus?

Luulekogusid on üle 200, misjuures pool neist on omakirjastuslikud. Suured kirjastused ju peaaegu ei anna enam luulet välja.

Ka proosakirjanikke on uskumatult palju. Keegi ei usu, et neid nii palju on. See on ju tore – kui inimesed kirjutada tahavad, ehk nad siis loevad ka? Kogu ilmuvast massist ei käi aga kohusetundliku žürii jõud enam hästi üle.

Kas vabaauhinna kategooria puudumine andis tunda? Tiit Hennoste on olukorra üle mõtisklenud elurikkuse ja pügatud muru võtmes.

Võib-olla oleksime Hasso Krulli "Tänapäeva askeesi", mille valisime luuleauhinna kandidaatide hulka, vabaauhinna alla liigitanud. Meil oli üldse vaidlusi selle üle, mis on luule ja mis on proosa. Oli neid, kes tahtsid ka Aino Perviku miniatuure luuleks pidada. Võib-olla ka Kaplinski reisikiri oleks vabaauhinna alla sobinud.

Kirjandus on tervik. Žürii töös oli näha, et kõike ei anna lahterdada. Selle tõttu on vabaauhinna kaotamine minu meelest vale. Vabaauhind võiks olemas olla. Seda ei peaks tingimata igal aastal välja andma, aga ta võiks olemas olla ja sellega võiks vahest esile tõsta ka muid kirjandusega seotud nähtusi, mitte ainult raamatuid.

Olete mõlemad osutanud ka sellele, et kirjanduse aastaauhindade väljaandmine tasuks tuua varasemaks. 3

Rein Veidemann tegi jaanuarikuus ettepaneku hakata pidama 30. jaanuaril, A. H. Tammsaare sünniaastapäeval eesti kirjanduse päeva.4 See tuli mulle meelde emakeelepäeval, 14. märtsil, jälgides kirjandusauhindade kajastust. Keel on nii valdav ilming, et selle kõrvale kirjandus lihtsalt ei mahu ära, olgugi kirjandus, eriti luule, keele ilmnemisvorm. Miks meil ei võiks olla eraldi eesti kirjanduse päev?

Kui ühendada kirjandusauhindade väljaandmine võimaliku eesti kirjanduse päevaga jaanuaris, siis kuidas selle korraldus käiks? Raamatud ei ilmu ju aasta jooksul ühtlaselt, vaid kipuvad kuhjuma aasta lõppu.

Loetavate raamatute ajavahemik võiks olla piiritletud näiteks detsembrist detsembrini. Žüriid ei peaks ühtlasi ise otsima raamatuid, vaid kirjastajad võiksid need saata. E-Eestis oleks nii ilus – saatku failid, need on neil nagunii olemas. Žürii arutab raamatuid, mis on talle esitatud, ja kui leiab veel midagi väärtuslikku, on tal õigus see lisada. Selle mustri puhul ei peaks 180 romaani läbi lugema.

Aastaauhindade nominendid võiksid selguda detsembri 2. nädalal. Raamatuid ostetakse kõige rohkem enne jõulu. Eeskuju võib võtta soomlastelt, kes Finlandia auhinna nominentidega tõepoolest müüvad raamatuid. Jaanuaris valitaks välja iga kategooria laureaat. Žüriil läheb küll kiireks, kuid see oleks üks võimalus saada nominentidele laiemat tähelepanu, esitleda neid paremini poodides ja müüki parandada. Eesmärk on ju tutvustada eesti kirjandust ja leida headele raamatutele rohkem lugejaid. Seetõttu arvangi, et tuua see kallis asi 14. märtsilt ettepoole eraldi päevale, eesti kirjanduse päevale, ei ole üldse halb mõte.

Tõsi, ega auhinna väljaandmine olegi alati olnud seotud 14. märtsiga. Seda on varemgi nihutatud.

See auhind on pikema ajalooga kui taastatud Eesti Kultuurkapital. 1970. aastal asutati riiklikud kirjanduse aastapreemiad ja pärast Juhan Smuuli surma anti preemiatele tema nimi. Eesti Kultuur­kapital taasasutati 1993. aastal. Loen nüüd Loomingust: "18. mail (1995) anti Tartus Kirjanduse Majas kätte Eesti Kultuur­kapitali kirjanduse aastapreemiad 1993. ja 1994. aasta eest…"5

Mulle jäi silma Krista Kaera artikkel aastast 2008. Kaer märgib, et siinne kõige olulisem kirjanduspreemiate väljakuulutamine möödub laiemale avalikkusele peaaegu märkamatult. "Olukorras, kus kirjandus on meediaväljaannetes üpriski tagaplaanile tõrjutud, tuleks kasutada juhust, et see jõuaks kas või preemiate jagamisega seoses võimalikult paljude inimesteni. Kõik raamatud, mis preemia kandidaatideks välja valitakse, on siiski mingil määral tähelepanu väärt ning olukorras, kus inimene kauplusse minnes sealses virvarris orienteeruda ei oska, oleks see ka lugejatele mingikski pidepunktiks." Ta märgib ka, et ETVsse oleks vaja kirjandussaadet.6

Väga hea saade oli "Plekktrummi raamatud". Kas ei saaks midagi niisugust uuesti teha ja just eesti kirjandusega? "OP" ei täida seda ülesannet, seal on kirjandust nii vähe. Võib-olla ETV leiaks pooltunni rääkivate peade jaoks? Praegusel järelevaatamise ajastul ei pea see olema prime time.

Meil on hästi palju raamatuid ja paremad neist vääriksid rohkem tähelepanu. Ka lugejaid on ju küllalt palju – usun, et nendele kuluksid ära asjatundlikud soovitused.

1 ERRi kultuuriportaal 11. II 2020. https://kultuur.err.ee/1033954/mart-valjataga-eesti-proosa-teemadeks-on-loovus-lollus-ja-noorus

2 Vt Alvar Loog, Mida teha statuudiga, mida ei ole? – Postimees 15. III 2021.

3 Sirje Oleski sõnavõtt Postimehe vahel ilmunud Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Kultuurkapitali lehes (12. III 2021); Tiit Hennoste, Elurikkus ja pügatud muru. Mis on ilukirjandus? – Sirp 5. III 2021.

4 Rein Veidemann, Ettepanek: eesti kirjanduse päev! – Looming 2021, nr 1, lk 126-127.

5 Looming 1995, nr 6, lk 851.

6 Krista Kaer, Lugemine ja kirjandusauhinnad. – Sirp 11. I 2008.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: