Vastu ööd: Minu riik ja rikkus pole pärit siinsest ilmast – nii kõlab Asko Künnapi luulekogu "Minu Riik" (2021) esimese pildi pealkiri. Sellel on näha siluett, mis jõllitab pimedusse, tal on ka pööratud portree, millel on autori näojooned ja need on selgemad kui otsevaates mehel, avades nii dialoogi varjuga. Taustal räuskab juhmi näoga ahv, ülanurgas aga seirab range ilmega lind. Kogu sissejuhatav "Minu riik ja rikkus pole pärit siinsest ilmast" jääb kummitama ja kutsub end gregoriuse-kantaatlikult ümisema.

"Minu riik" on pimedusse vaatamise ning unenägude käsitluse poolest sarnane Künnapi luulekoguga "Su ööd on loetud" (2008). Kujunduslikult kasutavad mõlemad muinasjutulisi pilte ja punane-valge-must kombinatsiooni. See värvipalett mõjub ürgselt ja vääramatuid muutusi põlistavalt, ka "Minu riigi" teemadering ja vaade on ajaülene, üle libisev. Luulemina ei jää ühtegi pilti kinni, ta mõjub eemalolevalt, tuues vaimusilma pildi ussist, kes vahetab nahka ja asub parasjagu uue ja vana naha vahel, olles sellistel momentidel ajatusele kõige lähemal. Luulekogus on tunda üleminekuaega ja -iga.

Esimene luuletus tõdeb keha, aju ja südame ebakindlust, kui hing "teeskleb vaprat sulismadu, / kel GPS endiselt korras" (lk 11). Nii antakse vääramatutele muutustele rahulikult vaatlev noot. Perspektiivi muutmine päästab argisuse tihnikusse kinnijäämise käest: "Ja siis hakkas sadama vihma. / Vinüülil vahetati poolt, / kõik pöörles, kordus uuesti" (lk 22).

Vee motiivid ja laevasõit on kogus läbivad, seilatakse alateadvuse vooludes, sealt kerkivad esile mälestused ja unenäod. Kummalised vormid vallutavad linnu ja tööruume, peites oma sabad-sarved ja lõpused kultuurse ülikonna alla, mis istub väga hästi. Luulemina näib ka ise sellest hästiistuvast ülikonnast – olgu see siinkohal elufilosoofia metafoor – rahulolu tundvat ja võtab kohati pidulikult preesterliku alatooni. 

Luulekogu refräänina kordub Sina-kõnetus, mis väljendab armastust kellegi vastu, kes esineb vahel vähem, vahel rohkem konkreetsete piirjoontega. Mõnikord jääb mulje, et see Sina on hoopis mingi mütoloogiline jumalus, ilusad salapärased pildid aitavad omalt poolt selle tunde süvenemisele kaasa. Üsna ülevalt mõjub, et ei ole võimalik tajuda Jumaluste ja selle Sina vahet, kellega koos on end paljaks kooritud, kellele näidatakse oma nõrkuse märke ("Nõrkuse märk", lk 38) ning kes ka ise siin-seal väsimust ilmutab.

"Minu riik" asub pigem linnas, mis pole liiga moodne. Linna ja selle ajalugu armastatakse. Looduseihalusele heidetakse isegi veidi pilkav pilk: "Sest püsides sillutisel, / laevalael ja rannaliival, / oh üllatust, uusi tuuli – puuk ei puregi, / sääsk ei söö" (lk 85). Mõttetuid ebamugavusi, mille hulka võiks lugeda koos puukidega ka nn sotsiaalsuse, see luule pigem väldib, sest tal on liiga palju oma sisemaailma ja eelmainitud Sinaga tegemist. See koht, kus luulemina elab, mõjub luksuslikult, sest seal on teatav ükskõiksus, mida saab endale lubada, kui vaadelda maailma pilguga, mis oskab keelduda endale ebavajalikust. Kui see kogu argist sekeldamist üldse vaatab: juba esikaanel tervitas meid peata rüütli pilt, kelle aju veereb mööda "Minu riigi" oma linnriiki.

Tuleb kiita raamatu kompositsiooni, isegi väljajuhatusele on mõeldud. Selleks on unenäod, mis on lühijuttudena kirja pandud. Viimasena esineb kõike koomiliselt kokkuvõttev "Vladi orav", millest jääb kõlama, et üleliia tõsiselt pole mõtet äsjaloetut võtta. Lõppsõnaks on: "That`s all, Folks! Sarjakuvan loppu" (lk 107). Meenuvad toredad keskaegsed kunstiteosed, millel kujutatud lõhkilõigatud ja piinatud inimesed on alati täiesti rahumeelse ja isegi õndsa näoga.