Karl Martin Sinijärve raamatusoovitused: Asko Künnap ja sõjaajalugu meelemürkide kaudu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Peter Andreas „Joovastatud tapma. Sõjaajalugu kuue meelemürgi kaudu“ ja Asko Künnap "Minu riik" Autor/allikas: Rahvusraamatukogu

Rahvusraamatukogu kultuurinõuniku Karl Martin Sinijärve raamatusoovitustesse mahtus sel korral nii Peter Andrease sõjaajaloo ülevaade erinevate meelemürkide kaudu kui ka Asko Künnapi värske teos "Minu riik".

Peter Andreas "Joovastatud tapma. Sõjaajalugu kuue meelemürgi kaudu" (Varrak)

Inimese teadvust mõjutavate ainete rollist maailma (sõja)ajaloos on varemgi kirjutatud, ent enamasti siiski mõne konkreetse ajastu või konflikti kontekstis. See on ka igati mõistetav, sest otsustavat osa mänginud, saati veel põhjuseks või ajendiks on need ained olnud haruharva. Sõdade taga on enamasti palju mõjureid ning enamikest sõdadest kirjutades ei saa meelemuundajatele just liiga palju ruumi pühendada.

Peter Andreas läbib inimkonna sõjaajaloo, keskendudes nimelt nende ainete osalusele maailma jamades. See on rännak, mis annab rohkesti mõtteainet. Keskmine tänapäeva inimene kipub arvama, kui jutt narkootikumidele läheb, et see pole minu probleem (või siis vastupidi, et see on liiga isiklik probleem) või et probleem on, aga kuskil mujal. Mäletan, kirjutasin üht näidendit, mis Eesti Vabariigi loomise päevi käsitles ja mul tõmmati lavastades heatahtlikult sõnapaarist "viin ja kokaiin" sõna "kokaiin" maha, põhjendades, et toona veel kokaiini ju siinmail polnud. Vastupidi, tol ajal just oligi, lisaks oli see üleilmselt üsna legaalne, mine apteeki. Hoopis viin oli meil esimese ilmasõja aegu keelu all.

Suure osa säherdustest eksiarvamustest kirjutab raamat lahti, mitte muidugi ammendavalt, aga äge algus on tehtud. Antiigist käegakatsutava tulevikuni. Kuus põhilist kuritarvitatud sõjarohtu, millest juttu tuleb, on alkohol, tubakas, kofeiin, oopium, amfetamiin ja kokaiin. Mainitakse muidki, ent need on läbi aegade kõige olulisemad. Ja nonde masstarvitamine sõdades on kojunaasvate sõdalaste vaimset ja füüsilist tervist muutnud sedavõrd, et tagajärgedega tegeldakse tänaseni. Sealjuures mitte eriti targalt, ent see-eest roppu raha nõudvalt.

Keelatud kraam on alati omaette teema, ent mõneti ootamatum on üsna igapäevaste ja poes saada olevate asjade nagu kohv, sigaretid ja Coca-Cola seosed sõdimisega. Vanast heast kärakast ei tasu rääkidagi, viinavabrikud on suurte sõdade ajal alati töös olnud. Probleemide lahendamiseks püüab tark jõuda nende juurteni. Mõnede probleemide mõnedele juurtele on selles teoses tublisti lähemale jõutud.

Asko Künnap "Minu riik" (Seitse Sõlme)

Teadvust muutvate substantside sekka võib kindlasti arvata ka ilukirjanduse, ja luule on eriti kange vorm. Teda läheb mõjusa kultuurilaksu saamiseks koguseliselt vähem vaja, üledoos on kiirem tulema ning pole harvad juhtumid, mil pärast liigset luulelugemist või –kuulamist kipub käsi järgmisel hommikul esimese asjana uut raamatut avama. Asko Künnapi luule on selles suhtes selgelt ohtlik.

Lohutan kohe võimalikke kahtlejaid, kes juba vangutavad päid, et nüüd sõber sõpra kiitma kukub. Ma ei saaks Asko raamatuid parima tahtmise juures arvustada, kuna need on suuresti mu enda toimetatud ja ma ei näe neid veel hea mitu aastat hariliku lugeja pilguga. Teiseks ei ole Eestis sõbrakriitika võimalik, see poleks tõsiseltvõetav. Kui ma ühestki oma heast tuttavast ei kirjutaks, jääks järele väga vähe vähegi väärtuslikku uuemat Eesti kirjandust, millest üldse kirjutada võiksin. Kolmandaks ma soovitan siinkohal, mitte ei arvusta.

Ja soovitan nimelt mingi mõistusega võetamatu, ent täiesti tunnetatava nägemuslik-unenäolise lähenemise pärast, mis Künnapi tekstides on varemgi (raamat-raamatult aina sagedamini) endast märku andnud ja mis peaaegu et liiga tihedaks ja valdavaks sai 2019. aastal ilmunud kogus "Keravälk koputab tulles". "Minu riik" on mõnes mõttes nagu "Keravälgu" järg ja luuletused temas on ühtlasi nagu lood, nagu kontsentraadid millestki, mille mõni teine oleks millekski mahukamaks kirjutanud. Võib-olla 21. sajandi ballaadid ongi just sellised? Veel ei tea, ent eks ka sajandit ole veel terake järel.

Kusjuures "Minu riik" lõpeb kahe täiesti normaalse proosatekstiga, mis on dateeritud unenägude üleskirjutused. Ja Künnapi kõige esimene raamat, näitusekataloog "Pimeduse vastu" (1999) sisaldas oma kirjanduslikus osas unenäolist lühiproosat, seega mina jään põnevusega ootama juba hoopis midagi muud kui luulet. Ning mul pole aimugi, kas tulekul on, sõber või mitte.

Igatahes poeesia pärast inimesed üldjuhul sõtta ei lähe, kuid sõdadest välja tulemisel on kirjandus kindlasti abiks. Kirjutagem rahuajal, et ärevamal korral võtta oleks.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: