Karl Martin Sinijärve raamatusoovitused: Roland Tõnisson ja John Le Carre ({{contentCtrl.commentsTotal}})

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Karl Martin Sinijärve raamatusoovitused

ERR-i kultuuriportaalis hakkavad iganädalaselt ilmuma rahvusraamatukogu kultuurinõuniku Karl Martin Sinijärve raamatusoovitused, mida seni sai lugeda raamatukogu kodulehelt. Seekordsetest soovitustes räägib Sinijärv lähemalt Roland Tõnissoni ja John Le Carre teostest.

Roland Tõnisson "Uue Maailma hällilaul" (Varrak)

Üks ootamatu ja kiiduväärt raamat. Esmalt tunnustan, et on ka praegusel segasel ajal võimalik kirjutada viimasest suurest sõjast ja täiesti eestimaisest vaatevinklist heas mõttes neutraalselt. Ilma igasuguse ideoloogiata ja pooli valimata. Õigupoolest ongi raamat tahtmatutest (siiski ka tahtlikest) pooltevalimistest ja –vahetamisest, kirjutet kokku kasutades mälestuslikku materjali, ent siiski selge ilukirjandusena.

Lugu on ja lugu jookseb, õieti on neid mitu, inimesed on huvitavad ja muutlikud, nagu nad enamasti ongi, keskkond on lugejasõbralik, sest ega sõja kulgemisele palju juurde lisada ju pole, kõik teavad, kuhu asi üldjoontes jõudis, aga just need väikesed üllatused ja mitmed-setmed pisiasjad, nood muudavad tulemuse ainukordseks. Kirjanduslikust pretensioonist meeldivalt vaba, kuid ometi oskuslikult ja näib, et rõõmuga kirjutatud lugemine. Nii algajale ajastuhuvilisele kui täienduseks noile, kes samal teemal köidete kaupa ilu- ja aimekirjandust neelanud. Sobib ka meelerahustuseks tüüpidele, kes esimese asjana tahaksid kangesti poolt valida.

Üks paremaid kodumaiseid lugusid, mis tolle perioodi omal moel kokku võtab, ühest trepikojast alustades ja ühtäkki maailma mööda laiali olevaks osutudes.

John Le Carre "Agendi mäng" (Varrak)

John Le Carre on ikooniline autor ja selge number üks nende väheste hulgas, kes on suutnud kirjutada spioonilugusid, mis ei ole põnevikud. Nad on küll põnevad, ent sootuks muul moel. Ja see siin on hiljaaegu meie seast lahkunud kirjaniku viimane eluajal ilmunud romaan (niisuguse kaliibriga autorite puhul ei saa kunagi välistada, et sama nimemärgi all avaldatakse veel nii mõnigi lõpetamata käsikiri, mille lõpetab keegi teine ja hiljem võidakse variautorite sulest ilmutada veel üht-teist).

Romaan pole teab mis pikk, ent kompaktne ja hästi ohjes hoitud lugu lihtsast inimesest, kes juhtumisi on kogu elu ka luurajatööd teinud. Sealhulgas Eestis, sealhulgas Tallinnas. Väga tänase päeva lugu, vilksatustega möödunud aegadesse. Ja lihtsa inimese, siiski spiooni puhul, võib samuti juhtuda ja juhtubki, et puhtad juhused, mitte kellegi kurikaval vandenõu, keeravad isikliku maailma mõnevõrra pea peale. Eks siis tule kogemuse varal ja lähikondsete toel hakkama saada.

Vast ongi tolle lahkumisloo sõnumiks, et kuigi jamad võivad tekkida sinust sõltumatult, tuled sa neist tervema nahaga välja, kui su taustsüsteem ja turvavõrk isiklikul ja inimlikul tasandil toimivad. Nende puudumisest aga paljud hädad alguse saavadki. Ka võimaliku üleilmse mõjuga hädad.

Ilus, nukra alatooniga, kokkuvõttes ikkagi elujaatav ja optimistlik raamat, mis lisab hea kirjandusliku killu tänapäevase maailma kujutusele kirjasõnas.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: