Stephen ja Lucy Hawking "Universumi saladuste jälil" (Pegasus)

Esmapilgul võib see raamat oma vormilt tunduda hästi elementaarse, isegi lastepärasena, mis siiski ei pane ühtki maailma asjade üle järele mõtlemist nautivat inimest seda käest panema. Vorm on loogiline, on ju teos välja kasvanud ja ergutust saanud isa ja tütre Hawkingite populaarteaduslike lasteraamatute sarjast.

Aga kui nüüd tõsisemalt vaadata, siis esiteks on tegemist teosega, mis püüab käsitleda peaaegu kõike, mis aegade algusest kuni kujuteldava tulevikuni tõenäoliselt aset on leidnud (ja aset on leidmas!). Pole just pisitilluke väljakutse, eriti kui tahta see mahutada pisut enam kui 400-leheküljele.

Kaasatud on muljetavaldav hulk asjatundjaid kõige kõrgemal tasemel ja suunatud nad looma tõepoolest arusaadavat ülilühiülevaadet oma valdkonnast. Minu meelest on tulemus tugev ja sugugi mitte ainult kui lasteraamat. Teisalt, minu arvates on lasteraamatud tihti jõudsama sõnumiga kui suurem osa suurtekaid ja lapsed kiirmuutlikus ajas sageli targemad kui täiskasvanud, kes me ealiste iseärasuste tõttu enam päriselt lapsed olla ei saa.

Nimelt oleme osavasti ära unustanud paljugi, mis kooliajal veel enam-vähem mõistetav tundus. Ja vahepealsetel aastakümnetel on arvestatav hulk uut leiutatud ja avastatud. Seega raamatut, mis võtab maailma lahti ja kokku Suurest Paugust tehisintellektini ja ilmaruumist me ainsa tuttava planeedi keskkonnaküsimusteni, võiksid lugeda kõik arukad inimesed. Muidugi, suur osa inimestest tegeleb igapäevaselt kõige muuga, ent tegelikult vajaksime kõik tõhusat tausta, et edeneda omas vallas. Targem olla on tore ja hea tujuga uude ajastusse astumiseks tasub aru pidada. Hea raamatu seltsis ja vikerviiside saatel näiteks.

Kõige siinkirjutatuga ei pruugigi haakuda, aga üldteadmiste taastamine ja tekitamine annavad võtme vaatlemaks edasi teemasid, millest põhjalikumalt teada tahaks. Siin on hea algus paljudele võimalustele.

Bergsveinn Birgisson "Must viiking" (Varrak)

Taas üks üllatusliku olemusega teos, mida pealiskaudse pilguga silmates võiks pidada põhjamaise põnevikulaine Islandi osakonna järjekordseks tooteks. Aga ei, pigem on ta ajaloolugu, ja mitte ilukirjanduslik ega ka akadeemiline. Noh, mõnes mõttes on ta kahtlemata ilukirjanduslik ja osaliselt ka akadeemiline, ka elulooline ja kindlasti nii auto- kui muidu biograafiline. Seega üks väga-väga huvitavalt kokku kirjutatud lugu Islandi ajaloo algusaegadel päriselt olemas olnud isikust.

Neist aegadest pole siin Põhja-Euroopas liiga palju kirjalikku materjali alles jäänud. Vaevalt, et väga palju kirja pandigi, suur hulk säilis vanades lauludes ja sai saagadeks üles märgitud sajandeid hiljem, ent on kohanimed ja palju muudki, mida nutikalt kasutades jõuab järeldusteni. Sellest kõigest polegi sedasorti raamatus oluline püüda välja valida ainuõiget, vaid näidata rulluva loona, mis kõik olla võis (ja kuidas kõik osaliselt oligi). Autori isikliku perekonnapärimuse ulatumine üle kolmekümne põlve lisab muidugi erilist münti ja maitset.

Äge raamat just selles mõttes, et kui võtad ette populaarteaduse, ajaloolise romaani või tõsiteadusliku uurimuse, siis kuivõrd neil on erinevad eesmärgid, siis jääb kõikjal midagi puudu ja üksnes väga tõsine huviline jaksab läbi töötada kogu materjali. Suure pildi panevad kokku veelgi vähesemad.

Lõpetades viimase aja ühe levinuma lausealgusega "Ma ei ole küll asjatundja, aga…", siis mu meelest on see üks väärt viis lähenemaks aegadele, millest meil tõsikindlat teadmist vähe. Ka Eesti varasema ajaloo mõnedki aspektid tasuks just sel kombel raamatutesse raiuda.