Jaan Kross "Kallid krantsid. Kirjad vangilaagritest ja asumiselt Siberis 1946 – 1954. Koostanud ja kommenteerinud Eerik-Niiles Kross" (Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus)

Ma ei oskagi kohe nimetada teist teost kodumaiselt lugemislaualt, mille sissejuhatus võtab pea poolteistsada lehekülge, olles sellega mahukam ja sisukam nii mõnestki raamatust tervikuna. Selle võib ju särasilmselt andeks anda, sest teos ise on paras tellis – ligi tuhat lehekülge –  ning see sissejuhatus ajab asjahuvilisel juba ihu kihelema, lugemislootus kerkib kõrgustesse.

Kui muidugi asjaomast huvi on. Kes Jaan Krossist mitte midagi ei tea, sel soovitaksin rahulikult "Mardileivast" ja "Tahtamaast" alustada ning aegamisi liikuda läbi luule, suur- ja väikeproosa riburada ilmuvate meta -, para- ja kvaasitekstide maailma, kus mäletatav aeg muutub kirjasõnumise hämarikuvööndis mäletajast olulisemaks. "Kallid krantsid…" ei ole kindlasti mingi algajale mõeldud sissejuhatus Jaan Krossi maailma, ent kirjavahetusena – mine tea, tänases sotsiaalmeediakeskkonnas loovijaile võib formaat nimelt õigeks osutuda.

Natuke jube mõelda, et sured ära ja siis leitakse poolsajandi tagused kirjad ja tuuakse ilmarahvale imetlemiseks. Samas, kui oled end rahvasambaks kasvatanud, tuleb ilmselt kõigega arvestada. Ka kunagiste valude ja vaevade ja rõõmude ja armude ja armide avalikkusesse jõudmisega.

Nende kirjade kirjutamise aegu polnud Kross ju veel kirjanik. Ent ju ta haistis heaste, mis suunas eluvanker veereb ja midapidi end sihitada. Eerik-Niiles Krossi ajaloolaslikult põhjalik sissejuhatamine avab neidki taustu, ja paljut muud. Alustuseks võikski rahulikult alguse läbi lugeda, seejärel natuke hinge tõmmata, pilte vaadata, mõtiskella ning toojärel põhikehandit ampsama hakata. Vähehaaval. Seda raamatut ei peaks proovima korraga neelata, liiga tummine käntsakas. Ikka vaikselt ja viiludena, kiri kirjalt. Ja juttu jätkub kauemaks.

Meie seni selgelt suurima ajalookirjaniku isiklik ajalugu.

Boriss Akunin "Lihtsalt Masa" (Tänapäev)

Boriss Akunin on samamoodi ajalookirjanik nagu Jaan Kross. Viljaka autorina on ta liikunud mitmesugustes ajastutes, žanrites ja stiilides, ent ta olulisemate teoste põhirõhk on olnud üsna eripalgelistes laadides kirjutada elavaks ja lõhnavaks umbes pool sajandit Venemaa elu (põigetega mujale) 19. sajandi lõpus ja 20. alguses. Kõigi nende veidrate ja maailmamuutvate sündmustega, mis neisse aastakümnetesse mahtusid.

Mina suutsin oma riiulist kakskümmend Akuninit kokku lugeda, võib-olla on mõni veel eesti keeles avaldatud, ehk pole ma kõigile pihta saanud. Vene kultuuriruum ei ole mu stiihia, tunnen end erksamalt neis kultuurides, kus armastatakse sealiha, ent sõnadel pole sugusid. Akunini kirjaruumis viibimine on aga alati puhas nauding juba üksnes ta kirjutusviisi pärast – isegi kõige tõrgestavamad olukorrad suudab ta vormistada targendaval kujul, puhtkirjanduslikku elamust pakkuvana.

Ja kui oled kord elu sisse puhunud säherdusele detektiivile nagu Erast Fandorin, siis isegi tegelasele joone alla ja kriipsu peale tõmmanuna ei pääse ta taagast kuhugi. Paarikümne raamatu vältel on tekkinud tegelasi – antud juhul siis ustav jaapanlasest kaasteeline Masa – kes on hiljukesi suureks kirjutunud. Ja keda autor ei raatsi ilma peale jätta. Jah, tahaks ju sedagi teada, mis doktor Watsonist sai pärast sõber Sherlockiga sehkendamise raugemist…

Nõnda ongi me ees Venemaa asemel Jaapan, Fandorini asemel Masa ja terve hulk keerulist värki tegelastest kommeteni. Jaapan ei ole lihtne, aga ta pole ka lõputu teetseremoonia. Sümpaatne, kuidas parasjagu põrgulik põnevik algab luuletamisega. Esmalt ebamugav on see sattumine fiktiivsesse, vanaaegsesse, tänapäeva Vene kirjaniku loodud muutlikku Jaapanisse, ent lõpuks tuleb Akunin siit välja auga ja lugeja taas kord kultuurilise kihikese võrra rikkamana.

Jaapan on kaugel, kirjutas kunagi Juhan Viiding. Vaidlen vastu – Jaapan on peaaegu naaber, ainult üks riigike ongi me vahel. Akunin ja Kross täidavad selle mõttelis-maateadusliku lünga parimal võimalikul viisil. Lugegem hoole ja armastusega.