Wimberg "Just praegu" (J&U)

Wimberg on hästi jutustav luuletaja ja "Just praegu" meenutabki kohati pigem jutu- kui luulekogu. Seda sõltumata sellest, missugust vormi kirjanik parasjagu tarvitab. Nii mõnedki kõige loolisemad poeesid siin raamatus on riimilised-rütmilised ja mõned kõige poeetilisemad on vastuoksa vabavärsis. Rõõm, et autor valdab mõlemat ja seda lisaks paljudes laadides.

Wimberglik sõnaohtrus ja deklaratiivsus on selleski teoses täiesti olemas, aga nad ei pressi ennast peale, ei hakka lämmatama, mõjuvad loomuliku osana autorikuvandist. Vahest mahulises mõttes võinuks küljenduse käigus tekstidele rohkem ruumi anda, kohati mõjub sõnamassiiv silmale terake kokkulitsutuna. Mis õnneks sõnade väärtust sugugi ei vähenda.

Wimberg on eeskätt siiras ja lustilik sotsiaalne luuletaja. Vahel ka kaunis mürgine, aga lihtlabast ühiskonna valupunktide kallal irisemist ta endale ei luba. Kui lajatab, siis laja labidaga, kui lausub, siis lauluga. Razmahhi ja volüümi tal jätkub, särtsaka sujuvusega liigub ta sõnamängudest leebe lüürikani, sealt edasi Arvi Siia, Uno Lahe või mu poolest vana armsa Majakovski laadis loosunglikkuseni. Ent et ta sõna valdab ning teab, mida öelda, mõistab ta oma lood lugeja meelepiltideks üles joonistada sõltumata vormistuslikust hetke-eelistusest.

Lasteluulet ohtrasti loonud autori n-ö suurteraamat võiks just tänu oma igapäevaelu elusale kujutamisele olla heaks sillaks noorele luulelugejale nn pärisluule valda. Sellele lähenemisele aitab kenasti kaasa värvirõõmus kaanekujundus – ise võtsingi raamatu esimest korda kätte teda lasteraamatuks pidades. Aga ei, üks täiesti ebatavaline hea luuleraamat on.

Helju Rebane "Õige valik" (Fantaasia) 

Kosutav lugemine. Heas mõttes vanakooli fantastika, selline, kus fantaasiaelement on pigem taustaks ehk siis abiks loole enesele kummastavamat keskkonda andes. Väheste vihjete, nappide lausetega tõstetakse lugeja välja argisusest ning võimaldatakse sisule avaram omaruum. Mingil moel meenub žanriulme nii-öelda kuldajastu, usun, et eestikeelsele ulmehuvilisele tuleb tuttav ette legendaarne kogumik "Lilled Algernonile". Ka seal võis vaatamata autorkonna mitmekesisusele tajuda teatud samas rütmis hingamist, mingeid tunnetuslikke samalainsusjooni. Helju Rebane näib end just tolle ajastu kirjutamislaadis koduselt tundvat ja tulemus on tasemel.

Mul on autoriga mõnevõrra isiklik suhe. Nimelt umbes 35 aastat tagasi anti meil koolitööks ülesanne kirjutada arvustus vabalt valitud raamatust. Äsja oli ilmunud Helju Rebase esimene novellikogu "Väike kohvik". Valisin selle ja kirjutasin oma elu esimese raamatuarvustuse. See arvustus võib kuskil vanade vihikute virnas veel alleski olla. Raamatul endal nii hästi ei läinud, see oli üks eriti õnnetu köitekvaliteediga debüütsari toonases niigi näruste trükiste ajas ja kõik raamatud, mida vähegi lugeda kannatas, on tänaseks põhjalikult ribadeks loetud, koos püsib vaid kehvem kraam. Seda enam teeb rõõmu, et teenimatult vähetuntud autori uus eestikeelne raamat lõpuks olemas on.

Mingist postmodernismist ja muust kahtlasest pole siin lõhnagi, need on head klassikalised sõnatäpsed lühinovellid pluss üks pikem. Ulme neile, kes muidu ulmet ei loe. Või: kirjandus ka neile, kes muidu eriti üldse ei loe. Liigne on välja roogitud, lood on nii kompaktsed, et ükshaaval jaksab neid läbida ka inimene, kellele paksud raamatud ja pikad jutud pelutavad tunduvad. Tegelikult lihtsalt tubli tükike tugevat kodumaist kirjandust, mis küll suuresti mujal kirjutatud ja teistes keeltes ilmunud. Igatahes äärmiselt huvitav, kas ja mis ja kunas võiks Helju Rebase nimemärgi alt meile veel ilmuda. (L)ootus jääb.