Karl Martin Sinijärve raamatusoovitused: John Grishami ja Martin Walkeri krimilood

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
John Grishami "Baar" ja Martin Walkeri "Sünge juhtum viinamarjaistanduses" Autor/allikas: Rahvusraamatukogu

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab sel nädalal kahe tuntud krimikirjaniku teoseid: John Grishami "Baari" ja Martin Walkeri "Sünget juhtumit viinamarjaistanduses".

John Grisham "Baar" (Varrak)
Inglise keelest tõlkinud Allan Eichenbaum

John Grisham on advokaatide elu serveerinud väga mitmes kastmes ja seekord kantakse lugeja ette advokaadihakatised. Natuke uutmoodi hoogu näib siin, võib-olla on vanameistri staatusesse jõudnud autor saanud noortest inimestest kirjutades ka ise teise nooruse tunnetuse? Igatahes on senistest üsna asjalikest ja korralikest põnevikest erinevalt "Baaris" mingi anarhiline minna- ja tullalaskmismeeleolu, tüübid ei tee justkui midagi päriselt paha, aga risti ette ka ei lööda.

Eestis õiguspõnevik peaaegu puudub ja ega teda maailma peal ka liiga palju ole viljeldud. Grisham muidugi, Michael Connelly, varasemast ajast Gardner… Ju on õigustemaatika piisavalt spetsiifiline, millest keskmine kirjanik, keskpärasest kõnelemata, eelistab hoiduda. Meilmail muidugi ka okupatsiooniaja taak, mil kogu korrakaitsesüsteem oli olemuslikult pahupidine ja viisakas autor sihukese maailmaga suhet ei loonud. No ja eks toopärast pole ka traditsiooni.

Mahapeksumasina töölepanekuks ja šniti võtmiseks on Grisham suurepärane. Ootamatute keerdkäikudega lugu, mis omadega sõna otseses mõttes kurat-teab-kuhu välja jõuab, pakub kinnihoidvat lugemist küllap neilegi, kes põnevikest muidu mööda vaatavad. Ja juuratudengitele tuleb kohe tingimata soovitada! Õppejõudude suhtes nii kindel ei oleks.

Martin Walker "Sünge juhtum viinamarjaistanduses" (Eesti Raamat)
Inglise keelest tõlkinud Nele Mikk

Ma ei tea, miks tundub, et häid lugusid Prantsusmaast suudavad uuemal ajal pigem inglased kirjutada. Veel vähem tean, kas prantslased neid lugusid ka ise headeks peavad või eelistavad loomuldasa pigem kodumaist kirjakraami. Võõrsilt tulnu võib mõningaid elukilde teravamalt ja täpsemini tabada, samas mitte ilmtingimata sügavamalt ega kogu kultuurilise konteksti ja taustaga.

Klassikalise krimiloo puhul ei pea sügavutimineku puudumise pärast üleliia heituma, hõng ja maastik ja jook ja roog ja inimesed on ju olemas. No ja mõistagi lugu, mis kõike ülejäänut koos hoiab. Või hoiab just see ülejäänu juttu jätkumas? Mine võta kinni. Olen küll kindel selles, et Martin Walkeri krimiromaanid toovad prantsuspärase ja tänapäevase kulgemisviisi väga veenvalt ka põhjamaise lugeja lauale. Siin on mingi mõnus minek ja üldine positiivne ellusuhtumine, kuigi eks krimivikus tuleb ka maailma mustema poolega kokku puutuda.

Teos jääb praktiliselt igast mõttes plusspoolele. Ja ei pingutata üle ka nendele "nädal/kuu/aasta Provence'is" tüüpi raamatutele iseloomuliku veini, ürtide ja oliiviõliga, mis pahatihti varjutavad sisulise hõreduse. Walkeri Prantsusmaal on sisu tublisti, tegelased on eluküllased ja kui põhjamaistest tumevikest kopp ees on, siis sobib vägagi hästi siirduda viinamarjaistandusse ja vaadata, kui süngeid asju seal ikkagi juhtub. Mu meelest ei tasu süngusega üle pingutada, nii tuleb see, mis tõepoolest tarvilik, paremini esile.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: