Karl Martin Sinijärve raamatusoovitused. Rutger Bregman ja Isaac Asimov
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitas sel korral nii ajaloolase Rutger Bregmani teost "Inimkond. Paljutõotav ajalugu" kui ka ulmeklassiku Isaac Asimovi legendaarset kogumikku "Mina, robot".
Rutger Bregman "Inimkond. Paljutõotav ajalugu" (Varrak)
Tõlkinud Tõnis Värnik
Tõesti, nii palju kirjutatakse inimloomusest. Just nagu sellest midagi teataks. Veel rohkem põhjendatakse, õigemini õigustatakse igasugu situtamist tollega, et see olla meil, inimestel, justnagu loomuses. No iga vabandus on hea vabandus ja ürgne väljavabandatamatus seda enam. Phäh.
Siin on raamat, mis tõestab peaaegu ära, et meile ei ole sisse kodeeritud mingi algne pahalaseks olemine. Vastupidi. Inimloomus on üldse inimesed inimeseks loonud ainult ühise abi ja koostoimimise läbi. Need halvemad küljed tekivad teistmoodi, tekivad hulka hiljem, tekivad teatud põhjustel, ent mitte loomuldasa.
Igal teoorial on head ja vead. Bregman on peaaegu veatu, ehkki teinekord langeb iseenda seatud lõksu. Tahab temagi näidata üht võimalikku võimalust ning lähevad temagi argumendid mõnikord üksiti vastuoksa. Mitte hullemini kui suuremas osas ajalooraamatutes ette tuleb, aga natuke ikka.
Andestatagu talle see, sest ta lammutab hunniku harjumuspäraseid lollusi kaunil kombel laiali ning näitab täitsa ausalt ette ühe võimaliku tulevikuvaate. Eks neid tulevikukuulutajaid ole ennegi nähtud, aga Bregman laseb rahulikult mõelda paljugi seniteatu peale ning nügib neid teadmisarvamusi sõbralikult.
Miks me ei võiks kasvatada omi mõtteid algatudes veendumusest, et tegelikult oleme me head ning pahadused on vead? Vigu saab parandada. Ma ise küll elaksin pigem selle nimel, et paremaks muutuda, kui et keerata jama, kuna olemus käseb. No teate. Ei käy!
Kui keegi tahab mõelda inimeseks olemise peale ja on ühtlasi huvitet ajaloost, siis sellest teosest mööda minna ei või. Pühale Augustinusele ja pärispatule öeldagu aga sõbralikult head ööd.
Isaac Asimov "Mina, robot" (Fantaasia)
Tõlkinud Martin Kirotar ja Ain Raitviir
Jube uhke lugu, et Isaac Asimovi "Mina, robot" lõpuks täismahus ka maakeelsena kaante vahele jõudis. Suur osa tema tükikestest oli juba varem ära tõlgitud, omaaegne Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunu lausa enamvähem esimese ilmaulme kuldajastu materjalina sovetliku Eesti lugejatele, aga üliolulist raamjutustust ei olnud. Nagu mõndki tähtsat juttu.
Nüüd on kõik olemas ning, jummala eest, julgen soovitada isegi oma pojale, kes teeb esimesi suuri samme maailmakirjanduse lugemise alal. Soovitage oma lastele ja lastelastele, kel on koolis kästud näiteks mingi suvaline fantaasiaraamat vabal valikul läbi lugeda. Ja kes vigisevad, et liiga pikk on, kui te neile üheksa köidet mingit jama lauale panete. Andke õbluke Asimov ja öelge, et see koosneb lühijuttudest, kõiki ei pea lugema, kuigi võib. Trikk on selles, et ega nad paari jutuga ei piirdu. Loevad läbi ja küsivad juurde. Kontrollitud.
Suurtel tasub samamoodi vaadata, kui täpne va klassik oli oma robotilugudes. Praegu, kui arutleme tehisintellekti ja kvantarvutite üle, on tark mõte lugeda lugusid aegadest, mil kõike seda alles mingil kombel ette kujutati. Juurte juurde minnes võib mõnel meist põrkuda mõttetilk, mis muudab tuleviku ajalugu.
Ja tuleviku ajalugu "Mina, robot" ongi. Kirjutatud minevikus, ometi erksa vaatega tulevikku. Kui me endale mingit elamisväärset tulevikku soovime, siis tasub Asimovi seltsis algust teha. Näeme, et tehnoloogilised probleemid on tühitähi, eetilised ja religioossed probleemid on parajad pähklid ning esteetiliste küsimuste juurde on meil veel pikk tee. Me oleme tuleviku alguses. Ja ometi ka tuletiku valguses, nagu riimis kõigi laste lemmikluuletaja Ilmar Trull peaaegu pool sajandit tagasi. Asimov kirjutas oma lood veel varem, ent nad toimivad tänini, nad on nii inimlikud. Ja robotlikud. Tulevik on teel.
Seni lootkem, et meil on kunagi õnn hakata (est)eetiliselt muundatud organismideks.
Toimetaja: Kaspar Viilup