Karl Martin Sinijärve raamatusoovitused: Jaan Rannap ja Hope Jahren

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Jaan Rannap "Metskits Lembi ja verevennad" ja Hope Jahren „Laboritüdruk. Lugu puudest, teadusest ja armastusest“ Autor/allikas: Rahvusraamatukogu

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab sel korral kaht teost, millest tuleb juttu loodusest: Hope Jahreni populaarteaduslikku "Laboritüdrukut" ja Jaan Rannapi lasteraamatut "Metskits Lembi ja verevennad".

Hope Jahren "Laboritüdruk. Lugu puudest, teadusest ja armastusest" (Varrak)
Inglise keelest tõlkinud Ehte Puhang

Raamatu alapealkiri räägib ise enda eest, ent raamat ise räägib enda eest muidugi etemini. Räägib kohe nõndasi, et laseb teose kõhklematult liigitada nende hulka, mis erksama meelega noorinimeses võib tekitada tahtmise teadust teha ja vanema inimese paneb kiruma, et omal ajal teadust tegema ei hakatud. Või kui just hakati ehk kui lugejaks on teadlane, siis temal on hoopis kolmandat moodi põnev.

Teadlased on teinekord terake maniakaalsed tegelased ja igat masti rohelistega tasub üldse alati ülimalt ettevaatlik olla. Hope Jahrenis on nii maniakki kui rohelist, samas tema teadlaseks olemises ja kirjutamisoskuses ei saa küll vähimatki kahtlust tekkida. Millest kirjutatakse on üks asi, aga kuidas kirjutatakse on teine ja tähtsamgi. Hope Jahren kirjutab nõnda, et kahju on lugemast lakata.

Kaugeltki mitte ainult puudest, ikka inimestest ja juhtumustest nii laboris kui looduses. Kohati võib ogaraks naerda, kohati kauemaks mõtisklema jääda. Mõned lõigud on geniaalselt meeldejäävad. Näiteks ""Kus see Armeenia asub? Ma ei tea isegi seda," laususin mina. "Suurem osa sellest ei asu mitte kusagil," vastas tema. "See üldiselt ongi probleem.""

Kel vähegi loomulikku uudishimu ja huvi maailma asjade vastu on, see saab "Laboritüdruku" abil oma silmaringi jupp maad avaramaks venitada. Mu meelest on see viimase aja üks kõige paremaid sõna otseses mõttes populaarteaduslikke raamatuid. Kui mitte parim. Teaduseõpetajatele kohustuslik, õpilastele kategooriliselt lubatud. (Loodus)huvilise inimese lugemisrõõm.

Jaan Rannap "Metskits Lembi ja verevennad" (Varrak)

No kellel veel see va lasteraamatute kirjutamise nõks käpas on kui mitte Jaan Rannapil. Hea mitu põlvkonda on tema raamatute najal üles kasvanud. Ja hoog ei rauge. "Metskits Lembi ja verevennad" on suurepärane suveraamat keskmise suurusega lastele. Ta pole liiga pikk (ehkki moodsa fantastikaga harjunut mahud vast enam ei kohuta), aga on siiski piisavalt pikk, et lugu edeneda jõuab. Seda ärge lastele öelge, aga näpuotsaga on siin ka sõbralikku õpetlikkust; lühidalt, ent meeldejäävalt joonistub natuke ajalugu ja eri aegade maaelu.

Lugu see õpetlikkus segama ei hakka, sündmustele jalgu ei jää, väga loomulikult kulgeb. Isegi minusugusel, kel pole kunagi mingeid maavanaemasid ja –isasid olnud ja kes väiksest peast maale ei sattunud, on päris põnev. Lapsminule olnuks selline raamat ilmselgelt parajaks maiuspalaks. Usun, et ka tänapäeva lugejahakatistele meeldib, inimene on ju ikka inimene, pole üldse tähtis, mis vidin tal käes on. Nutifon kõlbab üheks asjaks, taskunuga teiseks.

Ega see lihtne ülesanne ole silma hakata ja meelde jääda, kui isegi lasteraamatuid ilmub nõnda palju, et üksnes kõige pühendunumad raamatusõbrad suudavad mingit pilti silma ees hoida. Jaan Rannapi tegemistel tasub aga pilk peal hoida, vanameister on vanameister ja klassik on klassik. Nii et varustatagu oma noori sõpru toreda lugemisvaraga.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: