Karl Martin Sinijärve raamatusoovitused: Peeter Sauter ja Jodi Taylor
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab sel nädal Loomingu Raamatukogus ilmunud Peeter Sauteri romaani "Surm Bulgaarias. Kõik hinnas" ning Jodi Taylor teost "Üks neetud jama teise otsa".
Peeter Sauter "Surm Bulgaarias. Kõik hinnas" (Loomingu Raamatukogu)
Peeter Sauteril ilmus äsja tegelikult teine uus raamat ka, nimeks "Kana peni". Aga too on kolmas osa pikemast tekstijadast ja ma pole teda veel lugenud. Eks on neidki, kelle arvates on iga viimane kui Sauteri raamat osa ühest suuremast Sauteri-jadast ja omast kohast on neil õigus. Ma ei imestaks, kui tuleviku looloolased leiavad, et just Sauter on mitmekümne aastaga kokku kirjutanud "suure Eesti romaani". Mis kohati on romaan novellides.
"Surm Bulgaarias" mahutuks mitmessegi alamjadasse tolles pikas Sauteri-jadas. Ilmselt on see kaalukaim eraldi teos Sauteri reisilugude jadas (kunagi avaldas ta reisilugusid vahvate väikeste vihikutena, mida hea leheputkades müüa), ent kuulub kindlasti ka suhtejuttude-jadasse. Ja kui ma võtan endale voli määratleda "saba ja sarvedega Sauteri jada", siis sinna sobib ta samuti. Ilma saba ja sarvedeta lugude, mis algavad eikusagilt ja voolavad rahulikult röhitsedes eikuhugi, jada on Sauteril muidugi pikem. (Saba ja sarved ei tähenda siinkohal seda, nagu Sauter mingi eriline kuradike oleks, kuigi ingel ta mõistagi pole.) "Surm Bulgaarias" voolab samuti, aga vastab enam-vähem üldlevinud ettekujutusele sellest, mismoodi üks raamat võiks üles ehitatud olla.
Muidu on kurb ja tõsine raamat, mis siis, et muigama ajab sageli ja autoriomasest naturalismist puudu ei tule. Intensiivne, tihe ja detailirohke tekst. Kes Sauterit seni pole lugeda tahtnud, sel ei tasu üritada siingi. Aga kes lihtsalt ei taha Sauterit liiga tihti ja liiga palju, sellele peaks "Surm Bulgaarias" ideaalne lugu olema, sest siin on lugu. Mitte ainult osake sellest suuremast Sauteri-loost, mille suhtes ei saa aimugi olla, kuhu see kunagi välja jõuab. Või pigem ei jõua.
Ning Bulgaaria Bulgaariaks, see on tõesti väga Eesti elu, millest Sauter kirjutab. Ehkki (õnneks) mitte igaühe oma. Ent märksa enamate kui vaid nonde, kes seda endale tunnistada söandavad.
Jodi Taylor "Üks neetud jama teise otsa" (Varrak)
Inglise keelest tõlkinud Tõnis Värnik
Jodi Taylori raamat võiks rõõmu teha seiklusjutusõbrale, kes enam päris laps pole, aga killukese fantaasia peale nina ei kirtsuta. Tänapäevaseks lisaboonuseks asjaolu, et tegemist esiosaga pikemast sarjast – tahaks loota, et raamat lugeja leiab ja ilmuvad me keeles ka jätkud. Hea raugematu minekuga lõbus ja pretensioonitu ajaviide, aga mitte miski suhkruvatt, ent mitte ka düstoopiline vägivallaveeretamine.
Teatav ulmeline element ei tohiks enam üheski žanris kedagi üllatada, selles mõttes on fantastika levinud kõigisse kirjanduse valdadesse ning näib, et jätkab oma võidukäiku. Siin loos on tegelikult ainult üks seni ulmeilma kuuluv motiiv – ajarännu võimalus – kõik muu on täiesti realistlik ja seikluspõnevikule omane. Jah, salajasevõitu uurimisinstituudi-õppeasutuse motiiv võib natuke kulununa tunduda, ent kui võrrelda lugematute müsteeriumidega, kus eraldatud asukohas viibijate hulgast pahalane leida tuleb, siis on tegu veel üsna eksklusiivse lähenemisega…
Teades, et raamat alles juhatab pikemat sarja sisse, võib mõned klišeed andeks anda. Kui esmapilgul tundubki, et mainitavad ajaloosündmused on niisugused, mis tõesti peaksid esimestena pähe tulema igal põhikooli ajalookursuse läbinul, siis teisalt tuleb kallale igatsus põhjalikumate Jules Verne'i laadis selgituste järele. No ei pruugi tänane noor enam Agincourt'i lahingust ega mõnest muustki sündmusest palju mäletada. Toimetaja märkused siin-seal on hea, aga kirjanik saaks oma üldharivat potentsiaali rakendada küll. Eks näis, mis järgmistes jagudes juhtub, ja eks Jules Verne'i kaubamärgil oli teaduse populariseerimiseks omaette kirjanik tööl ka. Pealegi võib igaüks ju guugeldada, kui mõni lahing huvi pakub.
Mõnus meelelahutus suvehakul lugemiseks. Ma mõtlesin küll, et piilun poole silmaga ingliskeelsesse raamatumaailma, mis järjelugudes juhtuma hakkab. Esimese hooga tahaks edasi lugeda lustiga. Ja teismelistele võib julgesti soovitada, kui neid lähikonnas leidub.
Toimetaja: Kaspar Viilup