Karl Martin Sinijärve raamatusoovitused: "Tallinna pargid ja haljasalad" ning "Venemaa lühiajalugu"
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab sel korral lugeda nii värskelt ilmunud ülevaateteost "Tallinna pargid ja haljasalad" kui ka Mark Galeotti "Venemaa lühiajalugu".
Tiina Tallinn, Elle Pent, Tiina Tuulik, Olev Abner "Tallinna pargid ja haljasalad" (Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalamet)
Tallinn on teadagi linn, mis on põhimõtteliselt mets. Selles veendumiseks pole vaja enamat kui heita pilk mõnele suvisele aerofotole – väljaspool linnamüüri vohab lõputu rohelus, millesse on meelevaldselt sattunud väheke hooneid. Klassikalisi tänavaid õigupoolest pole, autosõiduteid väheke on, ent mitte eriti mitut järjestikust maja nende servas. See selleks.
Seda põnevam on lugeda mastaapset teost, mis võtab nimetatud haljasmassi nii ajalisi kui ruumilisi radu pidi pulkadeks lahti ja näitab, et enamasti on vähemalt kunagi loodud või proovitud luua miskit kindlapiirilist. Välja tuleb seegi, et ülekäte kasvab see linnaloodus jõudsamalt kui teda tagasi hoida jaksatakse. Korduv motiiv läbi sajandite on "aastaks x oli park y räämas ja hoolitsemata".
Lahendus on tavaliselt mõne pealiku sekkumine, olgu selleks keiser-keisrinna ise või mõni kohalik jämedama kukruga otsaline. Park tehakse korda, võserik haljastatakse, kraav täidetakse, tee ehitatakse. Seda ilu pole muidugi kauaks. Ega ka raha. Jälle kordub kõik, kordub uuesti. Nii et kui kellelgi läheb silme eest mustaks, et kodutanuma rohelapike maltsa kasvab, siis hingaku sügavalt sisse ja võtku seda kui traditsioonilist lähenemist. Ja tänagu õnne, et Tartus ei ela.
Elupõlise tallinlasena on siin harivat lugemist ja vaatamist ikka väga palju. Mitmeidki paiku linnas näed uue pilguga, või lähed lausa eraldi üle kaema. Mõtled, mis oleks võinud olla, mis kaotsi läinud, millest heameel, et säändset ei tulnud ja mille sündimisele saaks kaasa aidata siin ja praegu. Suur kiusatus on muidugi kõigepealt pildid läbi lehitseda, aga uskuge mind, palju ägedam on siis, kui enne lehe keeramist ka sõnad läbi lugeda. Tallinlasel võiks see teos peres olemas olla, teistele las tallinlased kingivad.
Rohelise pealinna vääriline üllitis.
Mark Galeotti "Venemaa lühiajalugu" (Eesti Raamat)
Võtta Venemaa minevik ja olevik koos vaatega tulevikku nõndaviisi kokku, et anda aimu ka tolle kummalise riikliku moodustise mingistki olemusest – tundub ju võimatuvõitu ülesanne? Kummatigi on Mark Galeotti selle endale püstitanud ning sellega ka hakkama saanud. Rõõm on suur, sest ehkki Venemaast on kirjutatud tuhandeid raamatuid, pole selget, kompaktset ja kallutamata lühiülevaadet just lihtne leida. Nüüd on see meil olemas. Nonde tuhandete raamatutega käivad aga kaasas paar probleemi.
Esiteks valiku tegemine. Isegi kui oled lihtsa huvilisena lugenud päris paljusid erineva põhjalikkuskraadiga teoseid eri ajalooperioodide või sündmuste või suundumuste kohta, siis vahel on tarvis midagi, mis aitaks need teadmised ja teooriad ja faktistiku tervikuks liita. Lihtsalt pilti koos hoida.
Teine häda on müüdimure. Sageli kaldutakse Venemaast kõneldes lihtsustama tõsiolusid läbi aegade loodud legendide tasemele, kiputakse rääkima Venemaa erilisusest ja mõistetamatusest. Siinkohal on taas abiks neutraalne ja objektiivne vaade a(s)jaloole sel kujul, nagu ta teada on. Mis ei tähenda kaugeltki igavust. Galeotti on vägagi mittekuiv kirjutaja ning võtab rõõmuga muiata vähem või rohkem levinud müütika üle.
Jah, tõsi ta on, et Venemaa ajaloo- ja eeskätt enesekäsitus on läbi aegade olnud pigem religioosne kui ratsionaalne. Tõde sel kombel võetuna pole neilmail kunagi see, mis juhtus, vaid see, mis oleks pidanud juhtuma. See, mis meeldiks. Ning see, mis meeldiks, võib mõistagi ajas vabalt muutuda ning loomulikult tuleb siis ümber kirjutada ka ajalugu. Seda tasub Venemaad mõista üritades silmas pidada.
"Venemaa lühiajalugu" tuleks aga vähemasti Eestis küll igal inimesel läbi lugeda. Palju tuleb tuttav ette, palju tuleb meelde ja tegelikult on ka päris palju uut. Seotud sidusaks looks, mis, nagu selgub, ei ole muu ajaloo taustal ühtigi nii eriline. Küll aga huvitav ja õpetlik.
Ja kui raam jälle paigas, saab himukalt David Vseviovi edasi kuulata.
Toimetaja: Kaspar Viilup