Juhtusin kord väitma, et minu arvates ei ole eestlased sugugi nii tuimad ja pikaldased kui ütlevad ennast olevat, kui mu ehtsat eesti tõugu vestluskaaslased nagu ussist nõelatult mulle lähemale kargasid ja silmade põledes nõudsid, et ma sellest nurjatust valest otsemaid taganeksin.

Olen näinud sedagi, et kuidas mõni eestlane kohkunud võõramaalase nurka ajab, ronib talle otse nina alla ja selgitab lõuates ja kätega vehkides kui introvertsed me, eestlased, ikka oleme.

Meenutan neid seiku tagamõttega: mitte päris alati ei lange üldlevinud arusaamad inimese käitumisest kokku tegelikkusega. Isegi annetajad ja vabatahtliku töö tegijad, talgulised, kurdavad pidevalt, et kõigil, eranditult, on küüned enda poole.

Rutger Bregman on kirjutanud raamatu "Inimkond. Paljutõotav ajalugu" milles on ajaloolase põhjalikkusega ette võtnud mõned populaarsemad uskumused inimloomuse kohta ja näitab, et need ei vasta päriselt tõele. Ta selgitab oma seisukohti nii teoreetiliselt, kui ka tegelikele näidetele tuginedes. Näiteks tüütuseni leierdatud kurikuulus vanglaeksperiment oli pigem lavastus kui teadustöö. On tehtud ka tõelisi vanglaeksperimente, aga need olid igavad – keegi kedagi piinama ei hakanud. Selliseid lugusid leiab raamatust palju.

"Inimkonna" raamatust rääkides kiputakse seletama nagu tõestaks Bregman, et inimene on loomult hea. Mina sellest päris nii aru ei saanud. Küll aga on inimesed koostööaltid ja küllalt tihti isetud ja tunduvalt vapramad kui võiks arvata.

Kuigi, jah, eks seda võib ka headuseks nimetada. Kasvõi seesinane kultuurkiht, mida usutakse olevat õhukese ja aukliku, on hämmastavalt vastupidav. Selle kohta pakub ajalugu ohtralt tõendusmaterjali, raamatust leiate. Suur osa sõdades käinud inimesi ei ole kunagi kedagi sihtinud, paugutasid niisama, ülemuste meeleheaks.

Igal juhul vaatab Bregman inimkonda värske pilguga ja tema ideed on väärt, et nende üle mõeldaks ja arutletaks. Euroopas ja ka Ameerikas tehakse seda usinasti ja kui me tahame eestlaseks jäämise kõrvalt ka maailmakodanikeks saada, siis tasuks ennast tema raamatutega kurssi viia.

Ometi kord keegi, kes julgeb öelda, et kuulge, kuningas on riides ja täitsa maitsekalt.

See ei ole mingi nunnutav raamat, mis peaks teid heldima panema. Sugugi ei tahaks teemat taandada hea-halb skaalale. Küsimus on pigem selles, kui hästi me maailmast aru saame. Kui me usuksime siiani, et maa on lapik, siis oleks paljud igapäevaellu sisse imbunud võimalused meie jaoks kättesaamatud. Kui lähtume ekslikust eeldusest, et inimesed on egoistlikud ja kurjad, siis sellelgi ideel on oma mõju maailmale. Minu jaoks ei ole asi heas ja kurjas, see on adekvaatses arusaamises. Kes teeb vahet haamril ja vaasil, teab ka, kumba neist naelte löömiseks kasutada. Ja Bregman räägib ka sellest – kuidas ideed levivad ja kuidas see levik maailma muudab.

See on esimene raamat, mille eesti keelde tõlkimise vajalikkuses ma ise mitut kirjastajat veenda üritasin. Lõpuks õnnestus, aga selleks ajaks oli Varrak juba õigused omandanud. Oleks pidanud Varrakust alustama. Niisiis, juuksekarva lõhki ajades võib väita, et soovitan raamatut, mida ma ise lugenud ei ole. Lugesin ingliskeelset versiooni.