Isaac Asimov on kindlasti kõige enam tuntud oma Asumi-sarja poolest, mis kujutab Galaktikaimpeeriumi ja nn psühhoajaloo kontseptsiooni. Sealjuures on huvitav, kuidas nii selle idee kui ka teised olulisemad (nagu nn robootika kolme seadust kirjeldavad tööd) lõi ta juba oma ilukirjandusliku loomingu varasel perioodil, 1940--1950ndatel.

"Nemesis" pärineb aga autori teisest, peamiselt 1980ndatesse kuuluvast loomeperioodist. Selle järgu loomingut on peetud esimesest nõrgemaks, tõenäoliselt seetõttu, et peamiselt koosnes see Asumi- ja robootikaideedele erinevate eel- ja järellugude kirjutamisest. Tahes-tahtmata ei ole sellistel lisandustel enam originaaliga võrreldavat sära.

Selles osas lisabki "Nemesisele" natuke rohkem iseloomu teose eraldiseisvus. Kuna see pole aheldatud millegi endast suurema külge, nagu mainitud eel- ja järellood, on sel piisavalt ruumi olla just tema ise. See tähendab antud juhul olla üks parajas mahus, paraja hulga tegelaste ja parajas kaalukategoorias ideedega kosmosepõnevik.

Loo tegevus toimub millalgi 23. sajandil, kus Maa on vaene ja ülerahvastatud ning jõukamad kogukonnad on koondunud erinevatesse Päikesesüsteemi orbiitidel tiirlevatesse hiiglaslikesse kolooniatesse. Üks suurimatest sellesugustest, Rootori-nimeline koloonia on juba välja töötanud ka valguskiirusel liikumise tehnoloogia ja valmistub oma juhi, Janus Pitti mahitusel tähtede poole lahkuma.

Kuid just siis annab sama koloonia astronoom Eugenia Insignia teada, et ta on avastanud tähe, mis asub Päikesest vaid kahe valgusaasta kaugusel ning on teatud põhjustel seni varjatuks jäänud. Haarates võimalusest, suundubki koloonia just selle, Nemesiseks nimetatud tähe suunas. Kuid nende lahkumise saladuslikkus paneb Maa luurejuhti Kattimoro Tanayamat halba aimama.

Ning see aimdus pole sugugi alusetu. Nagu astronoom Insignia välja selgitab, liigub Nemesis aeglaselt Päikesesüsteemi suunas ja võib sealse hapra gravitatsioonitasakaalu lõpuks segi lüüa, muutes Maa elamiskõlbmatuks. Koloonia juht Pitt hoiaks seda infot oma varjatud põhjustel aga pigem saladuses. Insignia ebaharilikult tundlik tütar Marlene omakorda tajub Nemesise süsteemis midagi veidrat ...

Tore on muidugi nentida, et kõigi nende mõistatuste ja ohtude lahendused on oma iseloomult klassikaliselt asimovlikud. Usk kaine mõistuse jõudu ja vähemalt enamike inimeste loomuomasesse heasoovilikkusesse kuulub väga selgelt autori iseloomu juurde. Targad inimesed vaidlevad seal lahenduskäikude üle, kuid on nõus valima kõige tõenäolisema -- ja korrigeerivad oma lähenemist, kui see valeks osutub.

Asimovi tuntuimatest teostest eristabki seda hilisema perioodi raamatut eelkõige suurem tähelepanu tegelaste ja nende omavaheliste suhete osas. Kuigi võib öelda, et see pole jätkuvalt autori tugevus, võib selline teos sobida isegi paremini lugejale, kellele Asimovi stiil on tundunud muidu liiga steriilne ja ideepõhine.

Puudu pole ka tänapäevasele lugejale äratuntavatest teemadest. Asimov puudutab siin näiteks inimkogukondade mitmekesisuse ja ühetaolisuse kui erinevate valikute konflikti. Samuti näitab ta seda, kuidas ka alles tuhandete aastate pärast Maad elamiskõlbmatuks muutva hädaohuga tuleb hakata tegelema kohe, ning võimaluste ring muutub iga hetkega ahtamaks.

Kõige selle juures peab siiski arvestama, et "Nemesis" ei ole särav täht Asimovi loomingu paremiku taustal. Asjatundlikult kirjutatud kosmosepõnevik on see aga küll ning lugemise teeb meeldivalt mahedaks just autorile omane positiivsus ning usk headuse ja mõistuse võitu. Midagi sellist on juba iseenesest vajalik.