"Eesti digikultuuri manifest. Koostanud Indrek Ibrus, Marek Tamm ja Katrin Tiidenberg"

Dominique Cardon "Digikultuur"

Mineva aasta oli nõnda, et rahvusraamatukogul tuli vedada digikultuuriaastat. Ei jõudnud see aasta omadega veel veerandi pealegi, kui tuli kuri viirus ja otsustas kogu kultuurilise käitumise suisa sunniviisiliselt digilikuks. Kes ja mis said, läksid virtuaalseks, muud poed pandi lihtsalt kinni. Loodetavasti ajutiselt.

Ma pole kunagi liiga virtuaalne inimisik olnud, eelistan elavat suhtlust, on todagi terake liiast. Sotsiaalvõrgustikes jokutamisele kuluva aja jooksul jõuab läbi lugeda mitu raamatut. Ühtlasi olen veendunud, et senisel kujul see netivärk kaua ei kesta, ta on liiga ressursimahukas nii energia kui ka lolluse suhtes. Kas keeratakse osa kinni või hakatakse rämedat raha küsima. Umbes nagu veega võiks olla – pang päevas on tasuta, edasi maksad natuke, kümnendast pangest alates on võimalik, aga väga kallis. Eks me näe.

Samuti näen, et digi on vorm, mitte sisu. Mõnegi võimalusega oleme harjunud nõnda, et tähelegi ei pane. Kunas viimati telefoniarvet pangas maksmas käisid, kunas telefoniraamatut kasutasid? Või paberentsüklopeediat, et midagi teada saada? Jah, kui on hädasti vaja Usbeki NSV rahvakirjanikke või parteifunktsionäre leida, on mõnus vana ENE tolmu alt välja võtta. Ta on väga tolmune. Meie asi on neile uutele võimalustele vana hea sisu sisse toppida.

Ei ma usu, et sisu teab mis kiiresti muutub ega sedagi, et uued vormid vana aju plaksti ümber kujundavad. Nood kaks raamatut annavad siiski päris hea viisi vaadata kaugemale ning ka oleviku sügavikku. Nii üldisemas suures plaanis kui ka kodulähedasemalt. Tasub läbi lugeda korraga ning ilmapilt avardub päris kähku.

Ei ka tea, kauaks neid arvuteid (tegelikult kirjuteid, sest kesse nii väga ikka neil arvutab, pigem lobisetakse kirjutada) on, aga seni tuleb nendega elada. Targem on teha seda targalt.

Kalle Käsper "Pihtimus harimatusest. Esseid, artikleid ja müstifikatsioone kirjandusest"

Kalle Käsper on omamoodi kirjanduslik frukt ja digikultuuriga pole tal vähimatki pistmist. Seepärast sobib teda siin soovitada just.

Käsper on vana kooli mees. Paberraamatute ja klassikalise kirjanduse austaja. Ma pole küsinud, aga usutavasti meeldib talle ka arhitektuur, mis on paika laotud enne Jüri Kuuskemaa sündi. Ja kui ta juhiks autot, sõidaks ta ilmselt Volvoga või Volgaga.

"Pihtimust…" lugedes saab Käsperiga päris hästi tuttavaks. Tema omakorda tutvustab meile hulka raamatuid, mis kõik väärivad ettevõtmist ja (üle)lugemist. Ses mõttes on siin eriti hea raamatusoovitus, kuna sisaldab mitut tosinat soovitust ja ka mõned hoiatused. Tõsi küll, nii mõnigi Käsperi soovitus võib teismeelsele isikule toimida hoiatusena, ja vastupidi. Hulk aastakümnete jooksul ilmunud olulisi raamatuid saab siin uuesti pildile toodud ning meenutatakse neidki, mis meie keeles alles võiksivad olema tulla.

Käsper lammutab siin-seal täie rauaga, ega tal automaatset respekti vanema kirjanduse suhtes ei ole. Ja seda on põnev jälgida, kuna ta teab, millest kirjutab. Kohati vast kiidab mõnd teksti üle, ent jäägu loojale ta maitse ja vabadus. Äge ongi, et kohati tahaks kirglikult vastu vaielda ja teinekord  sulavõina nõusse jääda, samas igav ei hakka hetkekski. No vast ehk paaril korral, kui tekst veidi tüütuks tampimiseks läheb (tuleb ju ka kriitiline olla). Tüütust on siin vähe, tarkust on rohkem.