Karl Martin Sinijärve raamatusoovitused: Jõerüüdi "Tõde ja võim" ning Ilf & Petrovi "Õilis isik"

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Karl Martin Sinijärve raamatusoovitused Autor/allikas: Rahvusraamatukogu

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärve seekordsete raamatusoovituste hulka mahtus Jaak Jõerüüdi esseede ja artiklite valik ning Ilja Ilf & Jevgeni Petrovi "Õilis isik".

Jaak Jõerüüt "Tõde ja võim. Esseede, artiklite ja intervjuude valik aastatest 2011-2020"

Võiks ju vahelduseks alustada mõnest lihtloomulikust tõdemusest. Näiteks: meeldiv ja kasulik on lugeda kirjutisi, mille arukas autor teab, mida öelda ning mõistab seda ka elegantselt sõnastada. Või: targa raamatu seltsis veedetud aeg ei ole naasama tuulde lastud.

Ega neid tarku raamatuid ja sõnaosavaid kirjutajaid jalaga segada ole. Ja kui mõni leidubki, on paljud meeleerksad mõtted mööda meediamassiivi üle aastate laiali, otsi teisi kui rosinaid saia seest taga. Et mitte transgressiivsemalt väljenduda.

Jaak Jõerüüdi ilmumised rahvale mitmesugustel leheveergudel ja muumeedias on mul alati meele rõõmsaks teinud. Isegi, kui ta kirjutab mitte üleliia lõbusatel teemadel. Puhas nauding on lugeda kirjanikku kasutamas oma tekstmaakri-ametioskusi valdades, kuhu kirjanikud harva satuvad. Ja ega teagi, kas pidada Jõerüüti kirjanikuks, diplomaadiks või hoopis poliitikuks. Siiski – olgu poliitika ja diplomaatiaga, kuidas on, kirjanik oled surmani. Muu on ajalik(um).

Ma ei hakka siinkohal esseed ja artiklit olemuslikult eritlema, tänapäeval on nood piirid hägusad, lisaks hulk muid arvamuste (ja, nagu JJ puhul, ka teadmiste) avaldumise viise. Saab märkimisväärse osa uuemast luulestki pigem lüroesseistika valdkonda liigitada – ning poeesimise patust pole puhas ka Jõerüüt. Õnneks on ta poeedina esile astunud harva, ent kvaliteetselt. Väärt viis kultuurilist asja ajada.

Vokaalharmooniliselt kõlab "Tõde ja võim" täpselt nagu "Tõde ja õigus". Suurt Eesti romaani pole Jõerüüt ette võtnud, ent olulised mõtteväljad katab ta käesoleva valimikuga ilukirjanduslikul kõrgtasemel ka ilukirjandusliku pürgimuseta. Kui tahate hästi vormistet mõtteid väga mitmest vallast, siis on see raamat just teile.

Mulle on ikka huvi pakkunud vaadata raamatute nimeregistreid. "Tõe ja võimu" nimeregistris ruulib Frank Kivi, kes esineb viieteistkümnel leheküljel. Järgnevad Lennart Meri (11 korral) ja Alfred Nobel (8). Seitsmel leheküljel leidudes tulevad punktikohtadele Paul Annist, Adolf Hitler, Konstantin Päts ja Jossif Stalin. Kristus ja Enn Soosaar pälvivad kuus külge, muud väärikad jo vähem. Mida see meile ütleb? Kõik nad on surnud, välja arvatud ehk kirjanduslikud kujud Jõerüüdi romaanidest – valige ise, kessugused eelnimetatuist. Kas tulevad meelde?

Nii et klassikalise küsimuse "Mis tunne on?" saab esitada vaid elusolijaile. Ehk autorile - ja ta lugejaile.

Ilja Ilf, Jevgeni Petrov "Õilis isik"

Ma armastan toitu, mulle meeldib roogade rokenroll, maitseloome sõna kõigis mõtetes ning ma ei saa tõsiselt võtta raamatuid, kus üldse ei sööda. Söömist tuleb elus enam ette kui surma või seksi, ent ometi vaatab suur osa kunstiväärtuslikuks peetavast kirjavarast sest elulisest teemast mööda ja/või üle. Nõnda pole ime, et üks mu lapsepõlve vägevamaid lugemiselamusi oli Ilfi ja Petrovi "Õilis isik", milles põgusalt, ent veenvalt figureerib Babski Kiirtoitja. Masin, mis suudab valmistada kolm miljonit pelmeeni tunnis, kuid mitte vähem. Esimese päeva järel läks muidugi jamaks kätte.

Ka bolševike eksperiment läks jamaks kohe esimesest päevast, ent kuna oli tuntavalt närusemalt kokku rehkendatud kui Babski Kiirtoitja, siis suutis keskeltläbi tappa umbes tuhat inimest päevas ja nõnda kolmkümmend aastat järjest, sõjad maha (tapahulga mõttes juurde) arvata. Alles siis hakkas alla käima, käis longat-longat nelikümmend aastat veel. Kiirtoitja lülitati välja, sovetiriik pidi inimeste valu ja vaeva läbi seisma ragisema. Otsast ragiseb tänini, ise veel uhke. Ilf ja Petrov aga oskasid geniaalselt kirja panna ühe etapi selle riigi elus ning näidata, et ka tapamajas on ohtralt naljaviskekõlbulikku.

Et ""Loomingu" raamatukogu" (LR) on hakanud oma peaaegu põhjatust varasalvest paremaid palasid üles noppima ja uuesti välja andma, on aplausiväärne. LR on algusest saati üks väga aplausiväärne ettevõtmine olnud. Et ajarisu räsimine pole säherdusele säsikale sarjale pidurit tõmmanud, näitab me keelekultuuri jõulisust. Näitab todagi, et nii halvad kui head ajad on võimalik üle elada, maailm koju tuua ja kodu maailma viia.

Tühja noist pelmeenidest, noid on poes palju sorte. LR hoolitseb, et head lugemisvara vähem ei oleks. Loodame, et nad kolm miljonit eestikeelset raamatut tunnis tootma ei hakka!

Palju muu Ilfi ja Petrovi väärilisega saavad kohalikud administraatorid tänagi mängeldes hakkama.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: