"Ööülikool" alustas raadioeetris kõlanud loengute ja vestluste publitseerimist. Esimesena ilmus suvel Jaan Kaplinski "Vaimu paik" (pisut enne Kaplinski äraminekut raske ja progresseeruva haiguse järel). Hiljuti oli talt ilmunud paks luulekogu Moskvas. Näis, kes selle venekeelse kraami eesti keelde võtab tõlkida. Ega lihtne ülesanne ole. Ja tulekul on Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu kirjavahetus, mille jupikesega algab ka "Vaimu pilk". Kirju vahetasid nad Kaplinski lõpuni, kui Kaplinski näpud olid juba kohmakad, ometi mõte klaar nagu alati. "Vaimu pilgu" vestlustest jääb mulje, et Kaplinski isiklikke elu kokkuvõtteid ei taha teha ega jagada tarkusi või õpetussõnu. Pigem räägib hirvi-harvi pähe kerkivaid mõtteid, aga küllap neis õpetusi on. Kaplinski oli jõudnud seisu, kus võis olla maailma suhtes kriitiline, ometi ei soovinud kedagi muuta, ehk see oligi üks õpetusi. Mida ta ise küll õpetusena ei võtnud.

Hendrik Lindepuu poola kirjanduse tõlkeveskist tuli viimasena Leopold Tyrmondi "Päevaraamat 1954". Mees, kellest ma midagi ei teadnud ja kahtlustan, et ma pole ainus. Põneva elulooga mees, kirjutab ülilihtsalt, pisut irooniliselt oma turbulentsest elust. Vilunud ajakirjanikuna on tal tugev tõetunne ja ehk tekkis päevaraamat, mis aastakümneteks seisma jäi, osalt sellest, et meedias ei saanud Poolas 1954. aastal kõigest rääkida.

Kreekast Rootsi asunud ja sinna jäänud Theodore Kallifatidest meil tõlgitakse ja armastatakse. Kirjutab napilt, tihedalt ja tekstides on immigrandi nukrust, mis on tuttav paljudest eestlaste tekstidestki. "Taplus Trooja pärast" Loomingu Raamatukogult jutustab ümber "Iliase" ja on justkui Kallifatidese auvõla õiendamine kreeka kultuuri ees. Hea lobe lugemine tudengitele, kes eksamil peavad antiiki tundma.

Viljandi poeedilt Vootele Ruusmaalt tuli ta teine tumemeelne luule- ja miniatuurikogu "Purgatoorium". Tiina Grepilt ulakas ja kõnekeelne loraluulekogu "Graniit", mis võib pakkuda tõsisele vaheldust.

Hoopis teisest puust on Katrin Väli koondkogu "Kasvab tagasi lindudeks", mille tekstid on rafineeritud, keelekesksed, isolatsioonis, ei soovi eriti suhestuda maailmaga. Kuigi rohkem kui varem on tekstides inimest ja mitte nii palju keeleloogikauperpalle. (Ehk on see vaid mu eelarvamus varasematest lugemistest). Kirjanikuhariduse ja pika toimetajapraktikaga Väli on keelepeen, aga pole keelest tüdinenud. Seostub mulle väheke Ene Mihkelsoni tihti loogikal ja keelel põhinevate luuletekstidega. Olles siiski isiklikum, minakesksem.

Helju Rebane uperpallitab loogikamaastikel ja mängudel jutukoguga "Õige valik", mis oleks nagu ulme, aga pole ka. Põhiline on ikka psühholoogia eritlemine. Rebane on aastaid olnud matemaatik Moskvas ja varem Tartus loogikaõppejõud.

Postkastis oli äsja Thomas Bernhardi "Hukkasaaja" Mati Sirkeli tõlkes, mis tundub vähe lobedam ja loetavam kui Berhardi esikromaan "Külm". Näiliselt mürgine ja traagiline, absurdimängus aga groteskselt lustakaski. Minajutustaja räägib klaveriõpingutest Salzburgis koos geniaalse Glenn Gouldiga, kelle andekus röövis jutustajalt ja tema sõbralt isu klaverit mängida, kuigi mõlemad olid andekad. Fiktsioon, sest Gould pole iial Salzburgis õppinud ja Bernhard pole õppinud koos Gouldiga. Sest sain aimu pärast esimest kümmet lehekülge Sirkeli järelsõna sirvides. Sinnani olin kindel, et tegu elul tugineva tekstiga. Mis on muidugi märk kirjutaja tugevusest ja veenvusest. Nagu tihti, on kirjutaja tõde hingeline, mitte faktiline. Mis ei tähenda, et oleks vähem tõde.

Filmidest juhin samuti tähelepanu vaid kahele, mille suhtes pelgan, et eriti tähele ei panda, aga mis mind puudutasid. Katrin Tegova ülilihtne "Mia ja Liki" räägib, kuidas vanemate lahku minnes peavad tihti lahku minema lapsedki ja kuidas nad toimuvast eriti aru ei saa, aga mis saab oluliseks nende üles kasvamisel.

Oluline teema. Film vaatab teemat põgusalt ja üsna kerges toonis, dramaatikat liialt genereerimata. Tegova võiks samal teemal teha pikema loo. Lahkuminevatest vanematest ja sellest, kuidas nad last pooleks kipuvad rebima, räägib Rober Bentoni klassikaline "Kramer Krameri vastu", aga lugu, kus kokkukasvanud lapsed teineteisest lahti lõigatakse, esimese hooga ei meenugi. Küllap neid kindlasti on.

Sirel Heinloo täispikk luulefilm "Tundekasvatus" laseb Prima Vista Luuleprõmmu töötoas osalenutel lugeda oma tekste. Eriti midagi juurde lavastamata. Debüütfilm vändati suure operaatorite meeskonnaga, aga pildikeel on üsna ühtne. Inimesed loovad oma kraami, ainult Tõnis Vilu tekste esitab Merca, mis on hea leid, sest Merca pakub vaheldust ja nalja ning on hea ja üliloomulik nagu ikka.

Vaatama hakates kahtlesin, kas on võimlik puhtalt luulelugemisega poolteist tundi välja vedada. Oli. Veenduge ise. Film kannab. Muidugi siis, kui teile luule korda läheb. Ehk tänu töötoale, aga head luulet filmi jagub. Etemad on lihtsamad stseenid, kus illustreerivaid liikumisi pole tekstiandmisele juurde lavastatud. Neljaosaline film kakskeelne, osalejaid oli ka Inglismaalt, Soomest ja Iirimaalt ja loodan, et film jõuab ETV kõrval ekraanile ka mujal. Poetry slam on praegu populaarne üle Euroopa.

Sirel Heinloo fenomen ja pretsedent teha debütandina (ja mituteist kuud rasedana) kahe kuuga valmis kandev täispikk film luulelugemistest võiks innustada teisigi julgelt kinotegemisse sukelduma. Tänapäeval pole see üleliia kallis ega keeruline.