Loe katkendit Thomas Bernhardi teosest "Hukkasaaja"

Thomas Bernhard 1987. aastal Portugalis Sintras.
Thomas Bernhard 1987. aastal Portugalis Sintras. Autor/allikas: Wikimedia Commons / CC BY-SA 3.0

Loomingu Raamatukogus ilmus Thomas Bernhardi "Hukkasaaja", mille on tõlkinud Mati Sirkel. Avaldame raamatust lühikese katkendi.

"Hukkasaaja" kuulub Bernhardi nn kunstnikuromaanide triloogiasse (2013 ilmus eesti keeles "Vanad meistrid" samuti Mati Sirkeli tõlkes, oodata on ka kolmanda osa "Metsaraiumine. Erutus" tõlget Heli Mägarilt). 

Austria kirjandusklassiku sihikul on seekord klaverikunstnike ja muusikakõrgkoolide maailm, möödaminnes saavad pihta katoliiklus ja sotsialism, Austria ja Šveits. Lisatud katkendit loetakse Churi linnas väidetavalt veinilokaalides ette, öeldakse proosit ja naerdakse.

Katkend

Sõit Viinist Churi kestis kolmteist tundi, Austria rongid on käest lastud, restoranvagunis, kui üldse üks selline olemas on, saab kõige halvemat toitu. Klaas mineraalvett ees, tahtsin ma pärast kahtekümmet aastat taas kord Musili "Kasvandik Törlessi hingeheitlusi" lugeda, mis mul ei õnnestunud, jutustusi ma enam ei talu, loen lehekülje ja olen võimetu edasi lugema. Kirjeldusi ei kannata ma enam välja. Teiselt poolt aga polnud mul ka võimalik Pascaliga aega viita, "Pensées" oli mul täiesti peas ja Pascali stiili meeldivus ammendus peagi. Nii piirdusin ma maastikuvaatlusega. Kui linnadest mööda sõita, jätavad nad allakäinud mulje, talud on kõik hukas, kuna nende omanikud on vanad aknad välja kiskunud ja asemele pannud uued maitsetud plastaknad. Mitte enam kirikutornid ei valitse maastikku, vaid imporditud plastist viljahoidlad, üledimensioonilised laotornid. Sõit Viinist Linzi pole muud kui sõit läbi maitsetuse. Linzist Salzburgini pole asi parem. Ja Tirooli mäed rusuvad mind. Vorarlbergi olen ma alati vihanud, täpselt nagu Šveitsigi, kus on nürimeelsuse kodupaik, nagu mu isa ikka ütles, selles punktis ei rääkinud ma talle vastu. Churi tundsin ma mitmest sealviibimisest koos vanematega, nimelt kui meil oli plaanis sõita Sankt Moritzisse ja me Churis ööbisime, ikka ühes ja samas hotellis, kus lehkas piparmünditee järele ja kus mu isa tunti ning tehti talle kakskümmend protsenti hinnaalandust, sest ta oli hotellile üle neljakümne aasta truuks jäänud. See oli üks niinimetatud hea hotell kesklinnas, ma ei tea enam, mis nimi sel oli, aga võis olla Päikese poole, kui ma siiski ei eksi, ehkki see asus linna kõige pimedamas paigas. Churi veinibaarides pakuti kõige halvemat veini ja kanti lauale kõige maitsetumad vorstid. Isa sõi meiega ikka hotellis õhtust, tellis mõne niinimetatud palakese ja nimetas Churi meeldivaks vahepeatuseks, mida ma kunagi ei mõistnud, sest mina olin Churi alati pidanud eriti ebameeldivaks. Ma vihkasin churlasi nende kõrgmäestikunürimeelsuses täpselt nagu salzburglasi, veel rohkemgi. Ma olin seda alati karistusena tajunud, kui pidin koos vanematega, mõnikord ka ainult isaga kahekesi Sankt Moritzisse sõitma, Churis peatuma ning minema sellesse trööstitusse hotelli, mille aknad avanesid kitsale ja kuni kolmanda korruseni rõskele tänavale. Churis polnud ma kunagi maganud, mõtlesin ma, olin ikka vaid ärkvel olnud, täis meeleheidet. Chur on tõepoolest kõige kurvameelsem koht, mida olen iial näinud, isegi Salzburg pole nii kurvameelne ja lõppkokkuvõttes haigeks tegev nagu Chur. Ja churlased on sellele vastavad. Churis võib inimene ka ainult üheks ööks sinna jäädes kogu eluks ruineeritud saada. Kuid tänaseni pole võimalik rongiga ühe päeva sees Viinist Sankt Moritzisse jõuda, mõtlesin ma. Ma ööbisin väljaspool Churi, sest Chur ise, nagu öeldud, on mul lapsepõlvest nii rusuval viisil meeles. Ma lihtsalt sõitsin Churist läbi ja läksin maha Churi ja Zizersi vahel paigas, kus märkasin hotellisilti.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: