Rahvusvahelise luulekursuse raames sündinud film "Tundekasvatus" koosneb neljast osast, mis on on seotud ühtseks tervikuks. Filmis osaleb 14 luuletajat Eestist, Ühendkuningriikidest ja Iirimaalt – mõned juba esinejana kogenumad, teised rohelisemad.

Paljud luuletused ning ka erinevate osade pealkirjad on saanud inspiratsiooni Tõnis Vilu loomingust, kelle tekste loeb autori asemel ette hoopis Merca (näitleja ja luuletaja Merle Jääger).

Projekti loominguliseks eestvedajaks on luuleprõmmude korraldaja Sirel Heinloo, kellele olid abiks briti lavaluuletaja Joelle Taylor, briti räppar ja luuletaja Adam Kammerling ning Tartu luuletaja Tõnis Vilu.

Filmis ülesastuvad autorid esitavad enda originaalloomingut, kus käsitletakse (inim)suhteid, vaimse tervise teemasid ning elus olemise tajumise erinevaid võimalusi. Videokunstnik Einar Lintsi abil on iga autor väljendanud end just talle sobival viisil, kes on lisanud rütmi, kes tantsu, kes on kasutanud ära keskkonda.

Kuigi võib tunduda kummaline, et karantiiniaeg mõjutab ka luulet, siis lavaluule puhul on koos viibimisel ja kogemisel siiski väga oluline roll. Filmis esinevad autorid imaginaarsele publikule ekraanide taga, aga nad esinevad sellegipoolest. Tegu pole pelgalt enda teksti ette vuristamise või etlemisega.

On neid autoreid, kes on selles silmnähtavalt enesekindlamad ja kogenumad, aga ka neid, kes ehk pole nii suure esinemispagasiga (ja luuleprõmm ongi siinmail suhteliselt värske nähtus), kuid kelle esitlus mõjus sellevõrra autentsemalt.

Luuleprõmmu puhul mängib tekstist isegi suuremat rolli autori enesekindlus, kehakeel ja hääletoon. Nii mõnigi luuletus saab täiesti teise tähendusvarjundi või hoopis vastupidi, mõne autori puhul tahaks teksti veel ka eraldi lugeda, või kandus autori ebakindlus liigselt teksti sisse.

Lavaluule üks nõudeid on, et autor esitab enda loodud teksti ning laval olles ei tohi abivahendeid (nagu nt grimm, helikujundus jne) kasutada. Filmis suhtuti sellesse vabamalt ning autorid esitasid enda loomingut just sellisel moel, nagu neile endale mugav ja loomuomane tundus.

Näiteks on luuletaja ja fotokunstnik Jill Kenny ühe teksti esitluses hobuse seljas ning luuletus ise on rütmilise saatega peale loetud. Adam Kammerling loeb enda luuletust autoroolis, fookuses vaid käed. Osad loevad luuletusi voodis, rannas või looduses ning Sirel Heinloo esitab enda luuletust "Generaator" kasutades ära nii tantsu, rütmi, kui ka visuaale, kus keha on väljendusvahendina pea võrdväärsel kohal tekstiga.

Hoolimata teatud abivahendite kasutamisest (heli, visuaalid, montaaž jne), oli iga esitlus oma olemuselt siiski lihtne: autor esitlemas oma häälega oma tekste, valdavalt vaadates otse vaataja poole, tekitades tunde, et see oledki sina, kellele seda luuletust loetakse (ja eks mingil määral nii ongi).

Mida vähem autor erinevaid abivahendeid kasutas, seda isiklikum ja teravam tekst tundus  – justkui oleks autor mõneti alasti, sest peamiselt keskendume me hääletoonile, tundevarjunditele autori näos ja emotsioonidele, mida teksti, hääle ja miimika kooskõlast välja loeme.

Erinevalt tavapärastest luuleõhtutest erineb lavaluule osati just selle poolest, et autorid loevad alati enda tekste peast ehk suur rõhk on just esitluse kvaliteedil ja suhtlusel vaatajatega. Ekraanilt näeme me aga autorit veelgi lähemalt. Meie side on justkui palju intiimsem ja see võib mõningatel hetkedel mõjuda isegi ebamugavalt, sest luule puhul kipume alati tõmbama paralleeli autori ja tema reaalse elu vahel, jõudes seega tema hingeelule (või meie ettekujutusele sellest) ootamatult lähedale.

Erilise triksterina mõjub aga Merca, kes antud filmis võtab mõneti justkui Tõnis Vilu rolli (kui lähtume asjaolust, et iga autor luges enda tekste). Merca illustreerib, mil moel ja kuidas mõjutab teksti ja selle mõtestamist meie arusaam autorist ning kuidas me kipume teksti tihti valest otsast ehk selle looja kaudu tõlgendama.

Ma julgustan proovida näiteks, kuidas kõlab teie lemmikluuletus sõbra, ema või vanaisa esitluses, kuulata milliseid rõhuasetusi ja pause nad teevad, mis emotsiooni nad edasi kannavad ja kuidas nemad tekstist aru saavad. Tõenäoliselt rikastab see ka teie enda arusaama tekstist ning avardab selle erinevaid tähendusvälju.

Viimasel ajal on esile kerkinud luule lühivormid. Üheks põhjuseks võib pidada sotsiaalmeedia pealetõusu, mis formaadilt soodustab just pigem lakooniliste ja nappide tekstide levikut. Võiks arvata, et see tähendab, et tekst ise peab muutuma kontsentreeritumaks ja metafooride rikkamaks, aga pigem on märgata, et kujundikeel on asendumas lihtsakoelisusega ning mitmetähenduslikkuse asemel on tekstid konkreetsemad.

Lavaluule jääb kuhugi sinna vahepeale. Ühelt poolt imiteerib ta peamiselt argist keelekasutust ning ei püüdle riimide või keerukate kujundite poole, teisalt on olulisel kohal rütmilisus, puändilisus ja emotsionaalsus. Tekstid ise on pikemad ja kuna need on eelkõige või vähemalt tihti loodud suuliseks esituseks, arvestavad nad asjaoluga, et kuulaja saab seda analüüsida vaid piiratud aja jooksul ja vastavalt sellele, mida ta kuuleb ning meelde jätab. Seega ei saa need olla vormilt liiga keerulised. See ei tähenda, et tekstid ise ei ole mõjusad ja mõtlemapanevad, kriteeriumid on lihtsalt teised.

Ühelt poolt tahaksin ma väga kõikide tekstidega neid omasoodu lugedes tutvuda. Teisalt aga läheks taoline lähenemine vastu lavaluule olemusega, kus olulisel kohal ongi tihtipeale just teksti kordumatus ja asjaolu, et me ei saa seda hinnata esitlusest ja teksti autorist eraldi.

"Tundekasvatus" on kindlasti film, mida vaadata võimalusel suurelt kinoekraanilt, kus autor täidab terve ekraani ja meie tähelepanu saab olla jäägitult esitlusel. Autorite eneseväljendust on meeletult köitev ja puudutav näha ning loodetavasti inspireerib film rohkemaid luuletajaid vaatama väljaspoole tavapäraseid raamistikke ja esitlema enda loomingut julgemalt eri meediume kasutades.

Filmiseansid toimuvad Artise kinos 7. ja 11. detsembril.