Arvustus. "Vaimu paiga" tummad tekstid

Kirjanik Jaan Kaplinski (1941-2021).
Kirjanik Jaan Kaplinski (1941-2021). Autor/allikas: Jaan Tootsen

Jaan Kaplinski

"Vaimu paik"

Toimetanud Tõnis Tootsen, kujundanud Lilli-Krõõt Repnau

Sari "Ööülikooli raamatukogu"

Kaarnakivi selts, 2021

184 lk

Arvustus ilmus Müürilehes

Jaan Kaplinski on üks neist eesti luuletajatest ja mõtlejatest, kelle iga rida on väärt lugemist, iga välja öeldud sõna kuulamist ja kuulda võtmist. Haaraksin kirglikult kõigi tema kirjade järele, mille ta on eales elus kirjutanud (kellele tahes), postkaartide, loominguliste ja ka mitteloominguliste märkmete, viimastel eluaastatel Tiia Toometiga kirjatsi vahetatud sõnumite järele. Rääkimata päevikutest. Loeksin kõike, mida ta on iganes kirjutanud kas või ajalehe servale, vaikides kuulan igaüht, kes temast või ta loomingust kõneleb.

Luuletaja luule, mõtleja mõte

Ehk tulevad kord ka kirjad ja päevikud. Viimaseid on ju saanud tarvitada näiteks Thomas Salumets raamatu "Kujuneda sunnita: mõtestades Jaan Kaplinskit" (Varrak, 2016) kirjutamiseks – see on üks ebaharilik monograafia, mille sünnile on kaasa aidanud portreteeritav ise, säärasena haruldane, muu hulgas ja võib-olla eelkõige erakordse isiklikkuse poolest. Jah, ma loen kõike, mida Kaplinski pärandist ja tema kohta avaldatakse, ja küllap valetaksin, kui salgaksin selle juures uudishimu autori isiku vastu – aga ma tean, et see "iga viimane kui rida", eriti kui see on isiklik, teeb mind lõpuks ikkagi kurvaks.

Sest luuletaja puhul loeb lõpuks ometigi ainult luule, mõtleja puhul mõte, tema enda kirja pandud sõna, kõik muu on lihtsalt kõik muu, isiklik ja eraeluline veel eriti. Sinna ei peaks tingimata vaatama. Minu jaoks on Kaplinski eelkõige luuletaja, kes omad kauneimad laulud kirjutas noorena, mõned tema luuletused on mulle lausa valusalt armsad. Nende luuletuste pärast käin ma iga tema sõna järel ning jään vaatama ka sinna, kuhu tingimata ei peaks vaatama, tehku see pealegi kurvaks.

Kuigi Kaplinski ise ei pane seda ilmselt pahaks. Ta ise on jaganud endast paljutki nii mittebelletristlikes tekstides kui ka filmides ja intervjuudes, ta on lubanud näha end haavatava, eksliku, kirgliku inimesena – ja küllap just säärasena on ta võinud olla see luuletaja ja mõtleja, kes ta on. Iga kord jälle uus. Olen omis mõtteis Kaplinski (näiteks keelealaste) seisukohtadega nii tuliselt vaielnud, et põletusjäljed on siiamaani näha (õnneks ei oska keegi vaadata). Aastate jooksul olen hakanud teda paremini mõistma. Ent paljugi on säärast, näiteks Venemaasse puutuvad mõttekäigud, millega ma tänini õieti kaasas käia ei suuda, küllap on põhjuseks vene kultuuri ebapiisav tundmine. Teatava kahetsusega olen jälginud tema Eesti-pettumust, mida küll suuresti ju mõistan – ent ikkagi oleksin lootnud andeksandi ja leppimist enne äraminekut. Usun, see tuli, avaldatud sõna lihtsalt ei tea sellest.

Kõneldu ja kirjutatu

Nõnda haarasin "Vaimu paiga" järele kirgliku lugejana, kes on eri aegadel korduvalt Kaplinski "Ööülikooli" loenguid kuulanud ja iga kord erinevalt kuulnud. Kaplinski on välja üteldud sõnas erakordselt võluv, ta laused algavad ja lõpevad, on nõtked ja rikkad, soojad ja säravad, mikrofon ja kaamera armastavad teda. Ta esineb ikka absoluutses kohalolekus, tundub, nagu sünniks kõik, mida ta ütleb, just nüüd ja praegu. Vaevalt see küll alati nõnda on olnud, kuskil on ilmsesti ikka olnud märkmed ning nii mõnelgi juhul on kõneldu kõnelemise hetkel juba trükiski kättesaadaval kujul läbi mõeldud ja kirjutatud (näiteks isasse ja üldse perekonnasse puutuv). Ja küllap on kõneldu ja kirjutatu teinekord mu peas juba segaminigi läinud, kõneldud teksti võin vahel näha kirjapanduna, mõnda kirjapandut seevastu kuulda kõnelduna. Niisiis lootsin "Vaimu paika" lugedes kuulda Kaplinski häält, mis teatavasti vaikis juba enne seda, kui ta läks. Hääle lummus, lausete rütm ja mõtte meloodia mängivad nende loengute juures minu meelest ülisuurt rolli.

Aga ma ei kuulnud. Tekstid jäid tummaks, meloodia vaikis, laulu ei kostnud. Ainsana kuulen päris Kaplinskit tema ja Tõnu Õnnepalu kirjavahetuses raamatu algul. See ongi raamatu suurim ja aegumatu väärtus: kahe loova vaimu inimlik kõnelus, suur oma lihtsuses, külluslik oma nappuses. Jah, just Õnnepalu pidi olema see, kellelt säärase kõneluse algatamist paluda. Ta on küsinud põhilist, kõige tähtsamat – eriomasel viisil, mida ainult tema valdab. Kirjavahetus jätkus kuuldavasti pärast raamatu tarvis üle antud osa valmimist, ehk jõuab kord avalikkuse ette ka jätk. Igatahes, seda kirjavahetust ma kuulen. Isegi mitte tingimata nõnda, nagu võib kuulda kõneldud sõna, ent see on ehtne, päris, see kõlab ja heliseb.

Mis on õieti juhtunud loengute toimetamise ja raamatusse seadmisega, seda ei oska ma öelda. Jaan Tootseni intervjuudest olen järeldanud, et kõik raamatu valmimisele kaasa aidanud inimesed tegutsesid armastusega Kaplinski ja tema mõtte vastu, andumuse ja professionaalsusega, ja ma usun, et just nii see oli. Kui ma avalikult räägitust õiged järeldused teen, on koostajatel olnud kasutada ka Kaplinski enda kirjapanekud ja märkmed, ent vähemasti osa – loengud on nimelt vägagi eri mõõtu ja kaalu – on otse lindist maha võetud.

Kõneldut ja kirja pandud teksti võrreldes olen jõudnud järeldusele, et oleksin ise toimetanud üsna samamoodi, nagu seda on tehtud, paremini vaevalt oskaks. Tähelepanelikkust Kaplinski keeleliste veendumuste ja nende ajas muutumise kohta on märgata, kuigi ehk mitte viimseni järjekindlalt – ent eks ole see vist ka võimatu. Raamat peaks ju toimetaja käe alt tulema teatava tervikuna, mh teatavas keelelises ühtsuses. Kui üldse midagi konkreetset ette heita, siis seda, et raamatu lõpus puudub ülevaade loengute pidamise aastaarvudest. Informeeritum kuulaja paigutaks meelsasti loengu daatumi Kaplinski loomingu ja elu taustale ning saaks sedakaudu olulise viite, kus maal kõneleja tolleks hetkeks parajasti omadega oli.

Kas olen siis ehk senimaani kuulnud midagi muud kui see, mida Jaan Tootsen, Tõnis Tootsen ja teised, kes raamatul sündida aitasid? On ehk nemad olnud vastuvõtlikud mõnele teisele Jaan Kaplinski hääletämbri ja kõnemeloodia tunnusmärgile, mõnele teisele sagedusele ta mõttekäikudes ja lauserütmis? Ei tea, võib-olla. Lõppeks on Kaplinski suur ja avar, igaüks võib teda kuulda ja lugeda isemoodi nagu õigupoolest ju iga loojat ja mõtlejat. Ehk leidub sel raamatul ka neid lugejaid, kes suudavad kirjapandut lugedes Kaplinski häält kuulda. Ja ehk ei peagi kirjapandud loengutes – olgu nad pealegi n-ö esmailmunud kõnelduna – kõneleja hääl uuesti kuuldavaks saama. Võib-olla peaks kirjapanek saatma tagasi kõneldu juurde, raadioarhiivi?

Jään kahtlema. Küllap olnuks teisiti, kui kõik viimseni oleks kirja pannud Kaplinski ise. Tema sõnas, olgu kirjutatud või kõneldud, on alati olemas see valgus ja energia, mille järel ma käin. Siis oleksin ma kuulnud. "Ööülikoolis" ülesastunute raamatusse aitamine jääb heaks plaaniks ikka ja igatahes.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: