Tauno Vahteri raamatusoovitused: Eesti lasteraamatutest Woody Alleni ja Matti Nykänenini

Foto: ERR

Kirjastaja ja kultuurikriitik Tauno Vahter tõi "Ringvaates" välja huvitavamad ja tähelepanuväärsemad raamatud, mis on eesti keeles viimasel ajal ilmunud.

Lasteraamatutest soovitab Tauno Vahter Leelo Tungla teost "Kas printsess peseb käsi?", mis on tema sõnul lihtsalt erakordselt ajakohane raamat. "See seletab, miks võiks olla hea mõte käsi pesta," tõdes ta ja mainis, et seda võib pidada ka omamoodi Eesti "Sööbikuks ja pisikuks". "Seal on veidi vimkaga tekst ka sees, seega kokkuvõttes minu arust päris kena tervik."

Triinu Laane "Luukere Juhani juhtumised" on üks Vahteri selle sügise lemmikraamatuid. "Väga hea näide, kuidas lasteraamatu tekst ja pilt kokku lähevad," tõdes ta ja mainis, et raamat räägib sellest, kuidas üks koolis töötav luukere saadetakse pensionile ja ta läheb ühe pere juurde maale elama. "Väga tore raamist väljas lugu."

Tema selle aasta lemmik lasteraamatute hulka kuulub ka Anti Saare "Anni asjad". "Jälle väga hästi õnnestunud teksti ja kujunduse kombinatsioon," sõnas ta ja mainis, et teoses on ühe tüdruku võrdlemisi argised, aga ilusti kirjutatud seiklused.

Aino Perviku "Miniatuurid mälupõhjast" ei ole Tauno Vahteri sõnul otseselt elulooraamat. "Siin on selliseid pildikesi elu jooksul, mis on täiesti erinevatest sündmustest," nentis ta ja kinnitas, et need tabavad ja lühikesed lookesed on väga täpse stiiliga.

Yuri Slezkine "Valitsuse maja" on tema arvates on juba edasijõudnute lugemine pärast aastaid David Vseviovi kuulamist. "Selline nõuka-aja kirjeldus."

Kuigi Vahter üritas valida pigem positiivseid raamatuid, siis Mudlumi "Mitte ainult tädi Ellen" ei ole just eriti optimistlik teos. "Ta on kirjeldus, kuidas üks perekond ei tule hästi toime oma sugulasega, kellel pind jalge alt kaob, alkoholism, vaimuhaigus ja mehe varjus elamine," nentis ta.

Piret Raua "Kaotatud sõrmed" on Vahteri sõnul üks selle aasta tippteoseid. "See koosneb 13 lühijutust, mis on võrdlemisi sürrealistlikud," selgitas ja tõi välja, et ühes loos hakkavad naisel näiteks sõrmed kaduma. "Seal on ka vanemad, kes on hädas, kuidas mõista on lapse joonistusi, seega need on huvitavad ja kerge krutskiga lood."

"Woody Allen on kõvasti peksa saanud erinevate süüdistuste ja tegudega, kuid kui sulle tema filmid meeldivad, siis raamat "Nii muuseas" räägib rohkem just sellest filmimaailmast," selgitas kirjastaja.

Vahter tõi välja, et kuigi Matti Nykänen ei pruugi meeldida inimesena, siis teos "Elu on laif" on tekstimaterjalina tänuväärne. "Teda on huvitav lugeda, seal on olemas humoorikas ja ka traagiline pool."

"Muusikas on pärast Queeni uputust hakatud tegema ka teisi põhiliselt 1970. aastate artistide asju, oli siin Janis Joplin ja mitmed muud artistid, aga mulle meeldib just see Pink Floydi raamat "Inside Out. Isiklik lugu: Pink Floyd"," selgitas ta ja sõnas, et kuna Pink Floydi on nii tõsiselt võetud, siis see raamat pole liiga tõsine. "Teoses on siis bändi enda trummari mälestused."

"Mulle meeldis Tristan Priimägi teose "101 Eesti filmi" puhul see, et kuigi ta ühest küljest on Eesti filmi patrioot, siis tal on olnud meeldivat ülbust mõned päris tuntud filmid raamatust välja jätta," tõdes ta ja mainis, et filmikriitik toob teoses välja väikeseid lugusid ja vimkasid, mis filmidega seoses on olnud.

Andres Ehini "Kimbuke sinilolli" peaks olema Vahteri sõnul luuletaja koondkogu. "Minu teada leidsid kuskilt arhiividest luuletusi, mida varem ei teatud ja mis olid ära keelatud," ütles ta.

Kui üldiselt on viimase aja trend, et proovitakse ühendada nii-öelda naistekaid ja krimiromaane, siis John Le Carre "Agendi mäng" on pigem klassikaline teos. "See jäi tema viimaseks raamatuks, ta kirjutas selle umbes 87-aastasena."

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: "Ringvaade"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: