Arvustus. Kohtumine Tauno Vahteri maailmavaatega ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tauno Vahter
Tauno Vahter Autor/allikas: ERR

Tauno Vahter

"Pikaajaline kokkusaamine"

Tänapäev 2020

Tänapäeva kirjastajana tuntud Tauno Vahter andis novembri alguses välja oma esimese jutukogu, mis koondab ka juba varem perioodikas ilmunud lugusid. Juttude tegevusaeg ulatub 1974. aastast 21. sajandi keskpaigani ning enamasti kirjutab Vahter lihtsatest Eesti inimestest, kelle sekka satub aga aeg-ajalt ka kuulsusi ja külamehi kaugemaltki maailma otstest. Kuigi Vahter küll vahel provotseerib oma lugejat, on tema stiil muhe ja humoorikas.

Paljud kogumiku lood on ühiskonnakriitilised ning enim näib autoril olevat hinge peal new age'i temaatika ning uute trendidega kaasajooksmine. Nende teemadega tegelevad nii ühiskonnakriitiline lasteaiajutt "Intsident 43. lasteaias", korteriühistu esinaise ja esoteerilise daami kohtumislugu "Bordelli likvideerimine" kui ka idamaiste religioonide harrastajate üle irvitav "Urmas läheb koopasse". Riivamisi puudutavad teemat ka teised jutud, näiteks figureerivad kõrvaltegelastena jutust "Kolm väikest sõna" linnast maale kolinud hipsterid.

"Intsident 43. Lasteaias" räägib varaküpsete lasteaialaste seas puhkevast mässust, kui keelatakse ära viinerite ja kommide söömine ning kuulutatakse välja taimetoidunädal. Kui lapsi näidatakse jutus ülimalt teadlike, kavalate ja manipuleerivatena, siis personali kergeusklike ja pisut rumalatena. Viimasele asjaolule viitab liialdatud seik, kus rühmaõpetaja tutvustab lasteaialastele n-ö imettegevaid kristalle ja kivisid.

Ühiskonnakriitilisust on lasteaialoos ohtralt nagu teistestki Vahteri kaasajaga tegelevates lugudes. Autor näib mässavate väikelaste najal kritiseerivat ka ülereguleeritud ühiskonda, mis kasvatab ilma iseseisva mõtlemiseta, vastutusvõimetuid ja kahepalgelisi inimesi. Normide, keeldude ja käskude peale üles ehitatud maailm on turvaline ja igav nagu kümme korda nähtud Nukuteatri lavastus "Jussikese seitse sõpra". Lasteaialapsed igatsevad vabadust, ja kui see neil käes on, ei osata seda doseerida ega nautida – nagu suhkrut (keelatud komme ja moosisaiu), ahmitakse üürikest vabadustki oksendamiseni. Lasteaialapse kontekstita vabadusehüüe on "neegrid ahju", ja sellel hüüatusel pole mingit pistmist ei rassismi ega vihaga.

Lasteaiajutus joonistub hästi välja piiride hägusus teiste kultuuridega – võõraste Hiina lastega leitakse kiiresti ühine keel, kasutades selleks üleilmastunud kultuuriruumi menukite keelt, nimesid ja fraase kõigile lastele tuntud filmidest, mängudest jmt.

"Urmas läheb koopasse" räägib idamaiseid vaimseid praktikaid harrastavast eesti mehest, kes leiab hingerahu lihtsa Laose mehe tagahoovist. Laoslane paneb sõbra soovitusel internetti koopas elamise kuulutuse "Laos Buddhist Meditation Cave", mille peale sõidab tema juurde Urmas Eestist. Lugu vaatleb kriitiliselt lääne inimese kohati narruseni laskuvat idamaiste religioonide praktiseerimist, ent teeb seda n-ö kohaliku vaatepunktist. Objektiivselt võttes rumalat turisti pettev laoslane pole aga pahatahtlik, käsitleb Urmase veidrat käitumist kultuurierinevusena ning lõppkokkuvõttes on kõik rahul – laoslane saab raha ja eestlane jõuab lähemale otsitud hingerahule.

New age'i vaimu kannab ka Lili Sõrg jutustusest "Bordelli likvideerimine", kelle tuba on täis viirukilõhna, servapealsed lingameid ning kes aitab soovijatel n-ö õppida elust rõõmu tundma. Sedalaadi nähtuste ja tegelaste kirjeldamisel kumab läbi autori kriitiline hoiak, ometi on kõiki tegelasi, kelle üle autor pisut irvitab, kirjeldatud inimlikult ja usutavalt. Vahest ainult lasteaiaõpetajad muutuvad kirjanduslikeks liialdusteks.

Teine autorit painav või paeluv teema on inimeste kahepalgelisus või tegude ja sõnade lahknevus. Kõige selgemini tuleb viimane esile netikommentaatori igapäeva käsitlevas loos "Kõik laigid ma annaksin sulle".

Tallinn-Loksa bussis nr 152 sõidab Karl Puit, kelle ülesanne on hinnata bussiliini laitmatut toimimist ehk teisisõnu graafikus püsimist. Bussijuht kirub ja toriseb, ametnik on aga oma väljaöeldud sõnades äärmiselt napp ja tagasihoidlik. "Ei jaksa iga asja pärast vihastada" või "kui ei meeldi, ära kuula", soovitab mees, kes samal ajal uudisteportaalide kommentaariumides on raevukas ja sõnakas, seejuures kommenteeritavat ise tihti lugematagi. Sama motiiv kordub ka loos "1 mm", kus noor ajakirjanik tuleb protseduurile tund aega varem ja kirub seejuures haigla suutmatust vastuvõtuaegu planeerida.

Sisuliselt leebem lugu "Värske kala" oli millegipärast üks minu lemmikuid – ka siin on kirjeldatav tegelane, kaunis kalastaja Rita, fanatismini kirglik. Seetõttu võiks Ritagi panna ühele pulgale näiteks koopas mediteeriva Urmasega, erinevus on aga selles, et Rita kired ei ole harilikud, massidesse kandunud. Ritale meeldivad betoon ja eriti kalastamine, mis mõjub pisut maskuliinselt ja muudab naise omapäraseks. Nagu valgustuseni pürgiv Urmas ei ole enda tegudes ratsionaalne, ei ole seda ka Rita, püüdes meeletutes kogustes kala. Ometi mõjub Rita sümpaatsemalt, ühelt poolt omanäolisuse tõttu, aga teisalt ilmselt seetõttu, et tema tegemised on autori tõekspidamistega rohkem kooskõlas. Samamoodi nagu kalastajat – soojalt – on kirjeldatud ka külamehest spordientusiasti loos "Kolm väikest sõna".

Enamasti on tegelasi kujutatud inimlikult, mitte ülemäära moraliseerides. Isegi lapsmõrtsukat (kuigi see fakt seatakse loos osaliselt kahtluse alla – "kas ma tahtsin seda või see juhtus nii"), kes enda kuritöö kangelasteoks kirjutab, on kujutatud sümpaatiaga. Kuigi autor näib üldiselt igasuguse fanatismi üle pisut põlglikult muigavat, näib teda eriti häirivat n-ö trendifanatism.

Paljud kogumiku kaasaega kirjeldavad lood tegelevad väärtuste ja maailmavaatega. Põrkumised tulevad eriti hästi esile loos "Murelaps", mida selle leidliku puändi ja teemakäsitluse tõttu pean üheks kogumiku õnnestunumaks, ehk isegi võtmelooks. "Murelapses" käsitletakse ennekõike küsimust, kas üht maailmavaadet saab ja tohib teisele peale suruda ning mis on selle tagajärjed, alates teise maailmavaatelisest ükskõiksusest kuni pealesuruja provotseerimiseni. Eriti kõnekas on lugu kogumiku teiste lugude kontekstis, millest suur osa väljendavad konkreetset maailmavaadet.

Kuigi valdavalt on lugude tegelasi ja nendevahelisi suhteid kujutatud realistlikult, siis loos "1 mm" mõjub üksteisele võõraste tegelaste omavaheline aktiivne vestlus kuidagi liiga fabritseeritult, ebaeestlaslikult. Kuigi juhuslikud vestlused moodustavadki loo – ilma nendeta ei saaks – mõjuvad need kohati siiski ebausutavalt. Võib ju olla, et vanad inimesed või saatusekaaslased (sama diagnoosiga inimesed) tunnevad vestlemaajavat grupitunnet. Olen ise õnneks kiirituskeskuse visiitidest pääsenud või pole ehk haigla ootekoridorides piisavalt suhtlusvalmidust üles näidanud.

Lisaks kaasajaga tegelevatele ja ühiskonnakriitilistele lugudele leiab Vahteri mitmekesisest kogumikust ka nõukahõngulisi lapsepõlvelugusid, näiteks "Sardell" või "Surm uusaastal", sekka ühe tudengipõlvejutustuse Tartust. "Loetumad uudised" ja "Proua Fischer vihastab" räägivad avaliku elu tegelaste raskest koormast.

Tauno Vahteri "Pikaajaline kokkusaamine" on võrdlemisi lihtne ja kergesti loetav jutukogu, mille tagant paistab küllalt selgelt autori maailmavaade ja ellusuhtumine. Kogumiku lood käsitlevad aeg-ajalt teemasid, mida minu hinnangul on ühiskondlikult pisut tüütuseni käsitletud (esoteerika, hipsterid, taimetoitlus, koroonaviirus jne) ning mille peamine eesmärk näib olevat autori isiklike väärtuste deklameerimine. Samas põimib autor need teemad tegelaste isiklike lugudega ning annab sellega lugudele tugeva kirjandusliku lisaväärtuse.

Tauno Vahteri "Pikaajaline kokkusaamine" on ka üks Betti Alveri auhinna tänavusi nominente.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: