Urmas Vadi lugemissoovitus. Raamat, millega minna karantiini
Urmas Vadi usub, et läheks karantiini just kirjastuse Tänapäev peatoimetaja Tauno Vahteri Betti Alveri auhinnale nomineeritud debüütteosega "Pikaajaline kokkusaamine".
Teinekord ikka küsitakse, millise raamatu võtaksid sina kaasa üksikule saarele. Aga nüüd oleks aeg küsida, millise raamatuga läheksid sina karantiini? Minu selge valik ja soovitus on Tauno Vahteri jutukogu "Pikaajaline kokkusaamine".
Neile, kes ei tea, kes on Tauno Vahter, siis väga tabavalt ütleb seda Alvar Loog esmaspäevases Postimehes, kui ta tutvustab Betti Alveri debüüdiauhinna nominente: "Tauno Vahter peaks kauaaegse kirjastaja ning kriitikuna teadma väga hästi, et kirjanik pole mitte aunimetus vaid diagnoos. Nüüd oleks tema enesega justkui juhtunud mõtteliselt seesama, mis teatud tüüpi kinnistes raviasutustes aeg-ajalt ikka juhtub: arsti kolib vaikselt üle patsientide poolele."
Minul on selle ülekolimise pärast väga hea meel, sest ma pole eesti kirjanduses pikemat aega lugenud midagi nii ladusalt, kerget, vaimukat ja hubast. Mis puutub Alveri preemiasse, siis selle sai hoopiski Taavi Eelmaa sünge, segane ja diip luulekogu "Electraumur".
Raamatus on 15 lugu, milledest osadest kumab läbi, et tegemist on Vahteri enda kogetuga, ja siis need, kus Vahter on rohkem oma fabuleerimisteerulli mäest alla lasknud tulema. Kõik lood on väga selgelt jutustavad, sündmustepõhised, neis juhtub midagi ja enamus lõpeb puändiga. Ükski neist lugudest ei kannata kunstilise kaamose all, lugeja ei pea end kõigepealt lugedes läbi pressima okkalisest tihnikust, et mööda saada kirjaniku lapsepõlvetraumadest, eneseotsingutest, pikaleveninud ja valulisest suhtest, või sellest, et kirjanik oskab kirjutada ja siis ta muudkui teeb seda, sest ta muud ei oskagi. Võib-olla peakski olema 45-aastane, mida Vahter on, et debüteerida? Ta on rahulikult oma aja ära oodanud, et nüüd mõnuga jutustada.
"Pikaajalise kokkusaamise" osad lood, või ehk isegi pooled neist, toimuvad meie tänapäevas, teine osa aga pigem helges nõukaaja sügavuses, milles on nostalgiat ja hubasust. Lugedes tekib tunne nagu ma oleksin oma vanemate paneelmaja korteris – ühte seina täidab tumepruun sektsioonkapp nagu meil kõigil kattis, selle keskel on televiisor, ja ma ise olen ennast diivanile kerinud, söön midagi rasvast või magusat ja kohe hakkab "Kapten Tenkeš".
Vahteri jutud räägivad igasugu asjadest. Aga üks läbiv teema on kindlasti kollektiiv versus indiviid.
Tõesti palju mainitakse lugudes neidsamu paneelmaju, lasteaeda, bussi, ühiselamut ehk ruume, kus on palju inimesi koos ja alati midagi juhtub. Kas korteriühistu otsustab oma majas likvideerida bordelli, või jutt "Surm uusaastal", mis on lausa ühe kortermaja läbilõige. Viimase võiks ehk pakkuda Emir Kusturicale uue filmi tegemiseks. Aga siis on kusagil individualistid, nagu lugu, kus üks Urmase-nimeline mees läheb kuhugi India pärapõrgusse ühte koopasse, et seal üksi olla. Igatahes kõigil neil kordadel, kui inimene jääb üksi, saab kollektiiv ta niiehknaa kätte. Või siis läheb indiviid ise kedagi otsima. Sellesinane suurepärane näide on lugu "Kolm väikest sõna", kus on üksi elav Aadu, kelle telekas läheb katki. Mida teeb Aadu, kui tema telekas läheb katki? Aga vaat, seda ma ei saa öelda, sest need, kes puändid ette ära räägivad, satuvad peale surma Benny Hilli põrgukatlasse.
Toimetaja: Merit Maarits