Märt Väljataga: eesti proosa teemadeks on loovus, lollus ja noorus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Märt Väljataga
Märt Väljataga Autor/allikas: Ilmar Saabas

Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital andis teada kirjanduspreemiate nominendid. Kirjanduse aastapreemiate põhižürii esimees Märt Väljataga, kes märkis intervjuus ERR kultuuriportaalile, et kuigi värskes kohalikus proosas esineb liiga palju eskapismi, leidub ka head olme- ja ajaviitekirjandust ning sotsiaalse sihiga põnevikke.

2017 olid võimsad saagad, 2018 lühivormid ja põnevus, mis iseloomustab proosa-aastat 2019?

Pilt on mitmekesine. Ilmus umbes 120 romaani, lisaks lühiproosaraamatuid, mille arvu pole jõudnud kokku lugeda. Kui hakkasin ilmunusse aasta teisel poolel süvenema, siis esialgne mulje oli, et eesti romaan on kole eskapistlik: põgenetakse teistesse aegadesse või fantaasiamaailmadesse, keegi ei taha peegeldada ümbritsevat elutegelikkust. Edasi lugedes pilt muutus, leidus ka head olme- ja ajaviitekirjandust, sotsiaalse sihiga põnevikke ja muud. Aga esialgsel lugemisel tundus, et enamik lugusid keerlevad teemade ümber nagu loovus, lollus, noorus. Näiteks Kivirähu, Kivastiku, Kasemaa, Mudlumi, Tarmo Tedre ja teised raamatud. Palju oli ka ajas rändamist.

Võib-olla need märksõnad sobiksidki siis 2019. aasta proosat iseloomustama.

Kui ülejäänud neli on ettervatavad valikud, siis Peedu Saar ja Susan Luitsalu eriti mitte. Peedu Saare eelmine, "Pascual", näiteks jäi mullu välja, aga põhižürii esimehele Johanna Rossile hingele - nagu ta intervjuus kultuuriportaalile ütles. 120 on priske arv romaane, palun räägi pisut valikutest ja kas oli tihke aasta ka sisult?

See, et valisin esiletõstmiseks kuus auhinnakandidaati, ei tähenda, et need oleksid tingimata – isegi mu enda silmis – just kuus kõige paremat mullust proosaraamatut. Tahtsin esile tõsta ka mõnda, mis muidu võib-olla väärilist tähelepanu ei pälviks. Seetõttu tuli kuuikust välja puksida mõni, millele auhinda küll ei annaks, aga mida pean ometi väga heaks.

Üks selliseid, kelle pärast süda kripeldab, on Andrus Kivirähu "Sinine sarvedega loom". Mu meelest kuulub see aasta kolme-nelja parema romaani hulka küll. Aga oletasin, et Andrusel pole niikuinii nominatsioonidiplomit tarvis.

Seevastu Peedu Saar ja Susan Luitsalu – kes nii-öelda etableerunud kirjanduselus ei osale – vajaksid esiletõstmist rohkem. Ma ise sattusin mõlema peale pooljuhuslikult, mõlemad raamatud ilmusid ka üsna aasta lõpul. Selge see, et ei suuda kõiki 120 ja enamat proosaraamatut läbi lugeda, vaid tuleb lähtuda autorite varasemast tuntusest, arvustatusest, sõprade ja autoriteetide soovitustest. Õnneks juhtis ühele tähelepanu Janika Kronberg ja teise avastasin lihtsalt Kehra raamatukogu uudiskirjanduse letist.

See omakorda sunnib reflekteerima, milliste eelarvamuste alusel me oma kirjanduslikke valikuid teeme. Olen läbi lugenud umbes poolsada mullust proosaraamatut, aga võib-olla on mõni tõeline pärl hoopis läbilugemata saja hulgas? Igatahes näitas lugemiskogemus, et eesti kirjandus ei kattu päriselt Eesti Kirjanike Liiduga ega meie kirjandusajakirjade autorkonnaga. Ja see on pigem hea.

Žürii töötas tänavu teisiti. Kuidas täpsemalt?

Sel aastal toimis žürii isemoodi: loobus igasugustest omavahelistest kemplemistest, veenmistest, kompromissidest, läbirääkimistest ning jagas žanrid omavahel ära. Oleme näinud küll, kuidas igati tarkade inimeste kollektiivne otsus kujuneb lolliks või tõstab kilbile keskpärast. Seega vastutagu parem üks otsustaja. Mina sain žanriks "proosa".

Naljakas, aga võibolla kurb, on see, et kõik räägivad aasta otsa Õnnepalust, aga nii-öelda päeva lõpuks ta laual ei ole. Pole ka Vadi ega Kasemaad ega Matsinit. See ei ole nurin ega isiklik eelistus, tõin välja mõne väljajäänuist, kes olnud enam esil. Mis jäi kripeldama?

Laias mõttes on proosa kõik see, mis pole värss: nii "Taimede välimääraja" ja "Põhiseaduse kommentaar" kui ka igapäevane loba. Kitsamalt ilukirjanduslik proosa võib jälle tähendada kahte asja: kas hea stiiliga mõtisklusi, kirjeldusi, reisikirju, kõnesid jne või fikstionaalseid narratiive, väljamõeldud sündmuste ja tegelastega väljamõeldud lugusid. Esimeste jaoks on essee- ja vabaauhind. Seega jäi mulle teine. Õnnepalu triloogia ei ole ilukirjanduslik fiktsioon ja võinuks pretendeerida essee- või vabaauhinnale.

Ega ühe üsna juhuslikult valitud kirjanduskohtuniku maitse ole "päeva lõpp". Minu eelistus ei tee ühtki raamatut paremaks ega halvemaks. Mu auhinnakandidaatide kuuik on moodustatud ka väikese tagamõttega, et iga esiletõstetu esindab ühtlasi paari head väljajäänud raamatut.

Ka Kasemaa pole vist fiktsioon, kindlasti pole see narratiiv (puuduvad tegevus ja sündmused), aga tema laiemat paatosetüüpi võiks valikus kenasti esindada Margit Lõhmuse juturaamat. Lõhmus oma isikupärases ja vahetus perverssuses võiks esindada ka Toomas Vindi suurepärast novellikogu "Meeldivalt tühi ruum", mis keerleb samuti argielu psühhopatoloogia ümber.

Nõndasamuti esindab Kaur Riismaa ajalooline fantaasia ühtlasi näiteks Matsinit või Maniakkide Tänavat, aga Riismaa maailma inimlik mõõde on soojem, inimsuhted peenemad, stseenid dramaatilisemad – tema fantaasiamullid on sisustatud millegi muldsemaga. Mis puutub Urmas Vadi Pätsu-fantaasiasse, siis jääb see Olev Remsu Pätsu-fantaasiale alla ja on ka muidu aasta suurim pettumus. Väljajäänute seas leidub mõningaid täiesti veatuid raamatuid, näiteks Peeter Helme "Haakrist ja ajarelv", mis on üks meeldiv üllatus, Piret Raua "Verehurmade aed", Tiit Aleksejevi "Müürideta aed". Kõik need on hästi sooritatud kunsttükid. Viimane, nagu ka Mart Sanderi "Litsid", ei tulnud arvesse osalt ka seepärast, et tegu on mitte päris iseseisva osaga suuremast lõpetamata tervikust.

Samuti leidub väljajäänute seas mõne üksiku väga tugeva voorusega teoseid, näiteks Jaak Jõerüüda "Poliitiline daamikinnas" (stiil ja meeleolu), Helga Nõu "Ingel ja idioot" (leidlik süžee), Eia Uue "Tüdrukune" (paar suurepärast peostseeni, huvitav kõrvaltegelane), David Vseviovi "Elulugu" (meeldejäävad grotesksed portreed ja inimsuhted) ja teised.

Kogu aeg räägitakse hullumeelsest ajast, enam isegi ei täpsustata, kas mõeldakse selle all rajukonservatiive või Ratast või Trumpi või apteegiasja või kliimasoojenemist. Kuivõrd see hull aeg jõuab ilukirjandusse, milles see väljendub? Või kui kaua see võtab aega, et meie aega kuidagi nimetada ja kirjeldada? Kas peakski?

Päevakajalisi teemasid leidub Jõerüüdal, Uuel, Vindil ja paljudel teistel. Mudlumi võtmeromaan kannab üllatava trikiga reformierakonnaaegse kultuuristagnatsiooni üle Brežnevi-aegsesse Poola – ja ime küll, võte hakkab isegi tööle. Luitsalu on vist ainus kirjanik, kes on veenvalt kujutanud sotsiaalmeedia ja tõejärgsuse keskset rolli meie argielus. See, kuidas tehnilised vidinad romaanidesse jõuavad, on omaette huvitav teema. Näiteks Peedu Saare protagonist suhtleb oma sfinksnaisega üksnes SMS-ide abil – justkui moblakõned romantilisse žanri ei passiks.

Usun, et romaani üks funktsioone võiks olla see, mille sõnastas juba Stendhal "Punases ja mustas": olla peegel, mida tassitakse mööda maanteed. Aga see ei pea tingimata peegeldama samu asju mis ajakirjandus – pori ja majade kõrval näitab romaan ka pilvemaastikke ja taevast. Ühtlasi on romaan seadeldis meie tunnete ja mõtetega manipuleerimiseks. Üldiselt on mu sümpaatia kuulunud pigem tekstidele, mis püüavad näidata seda, "mis toimub tegelikult" ega kirjelda mingisugust Õrnusemaa kaarti või ei taaselusta Sauroni ja Manivalla lahinguid.

Jättes tiraažid kõrvale, meil on tõlkeproosaga minu meelest praegu pigem hästi, Hieronymus on siin süsti andnud, "Moodne aeg" ja "Punane raamat" jätkavad sisukalt ja ilmus mullu ka sarjade väliselt nii tähtsaid kui ka üllatavaid asju, Krasznahorkaist ja Houellebecqist Ozi ja Schulzini. Nüüd provokatiivne küsimus: miks peaks hea lugeja, kel aega vähe, lugema tasemel tõlketeose asemel värsket eesti kirjandust?

Olen selle küsimuse üle päris palju pead murdnud. Üks põhjus on seesama "tegelikkuse peegeldamine", omamoodi vuajeristlik soov saada teada, "mis toimub", piiluda teiste, olgugi väljamõeldud, inimeste sisemaailma, koduseinte vahele, siseneda neisse erilistesse seltskondlikesse suhetesse ja mängudesse, mis on iseloomulikud just eesti ühiskonnale. Briti romaan ei räägi ju meile eesti tegelikkusest ega eesti seltskonnast. See on vana tõdemus, kasvõi juba romantik Tuglasel, et isegi halb realistlik romaan on midagi väärt, kui täidab teatavat informatiivset-tunnetuslikku funktsiooni: tutvustab meile näiteks pankurite, koduperenaiste, ristirüütlite või kalurite elu, kirjeldab isade ja laste töö- ja peresuhteid; samal ajal kui halb romantiline romaan jääb lihtsalt halvaks romaaniks.

Aga mulluseid romaane lugedes avastasin mitu korda end meeldivalt üllatumas. Tundub, et kirjatehnika on paranenud, osatakse konstrueerida kaasahaaravat faabulat, seda seadeldist tunnete ja mõtetega manipuleerimiseks. Nii Luitsalu kui Saare lood on tehniliselt meisterlikud, üks oma malbes seltskonnasatiiris ja teine küünilises sentimentalismis. Mart Kivastiku kammitsetud sentimentaalsus ja tema perekonnastseenide täpsus on klass omaette. Kardetust vähem leidsin eest heietamist-üleseletamist – mis teose peaaegu alati ära rikub. Vähemalt mina ei kannata kirjanikke, kes peavad loengut, seletavad lahti, valgustavad motiive ja tagamaid, näitavad näpuga, moraliseerivad. Kunst seisneb selles, kuidas anda romaanisündmustiku mõistmiseks vajalik info vihjamisi, kaude, justkui muuseas, lugejat mõtlemisvõimet usaldades.

Millal inimesed Eesti ühistranspordis hakkavad telefonide asemel jälle raamatuid kätte võtma?

Kui romaane ilmus mullu umbes 120, siis järelikult peab neid ju keegi lugema, nende järele peab valitsema nõudlus. Ma ei usu, et üle paarikümne nende seast oleksid sellised, mille avaldamise on autor ise või tema pere- ja sõpruskond omast taskust kinni maksnud. Romaani trükkimine maksab paarituhande euro ringis. Muidugi, nimega kirjanikele ning sihtkapitalile meeldivate uute annete avaldamist toetab kulka. Aga nende 120 seast on ikkagi üle poole sellised, mida kulka toetanud ei ole ja mis pole ka omakirjastuslikud. Ja meie kirjastused pole ju heategevusorganisatsioonid – järelikult nad eeldavad, et keegi romaane ostab ja loeb. Kulude tagasiteenimiseks peaks raamatul olema ostjaid vähemalt pool tuhat. Hea küll, poole toodangust ostavad ära rahvaraamatukogud, aga spontaanne nõudlus eesti jutu järele on ka täiesti olemas – isegi kui see trammis välja ei paista.

Mis on su lemmikluulekogu, mis ilmunud enne 2019?

Gustav Suitsu "Kõik on kokku unenägu" (1922) – see on eesti luule siiani ületamata ja hämmastaval kombel ka vääriliselt tunnustamata tipp, milles on juba eos ka enam-vähem kogu hilisem eesti luule. Võib-olla hiljem on avaldatud perfektsemaid raamatuid, aga sama avarat ja mitmekesist meistriteost mitte. 

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: