2017 oli suurte saagade aasta -- Vahur Afanasjevi "Serafima ja Bogdan", Rein Raua "Kell ja haamer", Eva Koffi "Sinine mägi". Mis on 2018. aasta proosa märksõnad?

Just meenutasin, kuidas eelmisel aastal ütles Rebekka Lotman, et jälle on moes romaane lugeda ja kirjutada – see mood sai siis vist küll aastavahetusega ümber, sest seekord tõusid esile pigem lühemad vormid: jutustused, jutukogud, pildikesed, isegi veel lühemad tekstid, olgu nad siis miniatuurid või laastud või Facebooki-postitused või mis iganes. Nali naljaks, tegelikult on ju teada, et aasta on niisuguses arvestuses üsna juhuslik ajavahemik. Lisaks toimus 2017. aastal romaanivõistlus, 2018. aastal mitte. Afanasjevi ja Koffi teosed pärinesidki selle koorekihist.

Kui aga ikkagi romaanidest rääkida, siis minule isiklikult torkas silma see, et Eestis on hakatud kirjutama täiesti head põnevuskirjandust. Nominentide hulgas esindab seda tendentsi Martin Algus. Aga palju oli ka niisuguseid teoseid, mis nominatsioonini ei küündinud – olid nad siis lihtsalt täiesti puhtalt žanrikirjanduslike ambitsioonidega, või oleks ikkagi tahtnud siit-sealt natuke paremini, natuke tihedamalt –, kuid mis sellest hoolimata olid päris mõnuga loetavad.

Proosanominendid tunduvad selles mõttes üllatavad, et need ei ole teosed, millest aasta jooksul just ülipalju räägitud on. Kas kivi kultuuriajakirjanduse kapsaaeda, kas selles liigutakse liialt nimesid ja sissetallatud radu, mitte teoseid pidi?

Mina väga reipalt neid kive loopima ei kipu. Kui peaks vastakuti seadma kogu kultuuriajakirjanduse ja meie žürii, siis eks meid ole ju ainult viis ekslikku, surelikku inimest. Mingil määral oli selline ebatraditsioonilisus ja mitmekesisus valikus ehk ka teadlik, või vähemalt mind isiklikult see tulemus päris rõõmustab.

Ehk mõne sõnaga Ehasalust või Roostest või kellestki teisest: tegemist on nende kuue valitu puhul ääretult eri toonis teostega.

Jah, need on ääretult eri toonis teosed. Nende puhul oligi võluv see, kuidas nad kõik toimivad just nimelt omas žanris.

Peep Ehasalu "Roomaja" on karikatuur, romaaniks venitatud vaimukas idee, aga sellisel puhul juhtub sageli, et lõpus läheb igavaks – Ehasalu puhul vähemalt minul ei läinud.

Kerttu Rakke "Häbi" on jällegi nagu hästi intensiivne, hästi mahukas ajakirjanduslik probleemlugu, temaatikast ainult üht tahku välja valgustav, ka kirjutatud justkui mittekirjanduslikus, teadlikult ilmetus keeles – aga see kõik näib olevat taotluslik, vorm sobib sisuga.

Holger Kaintsi "Jõululaupäev. Nõmme 1970" on väga sümpaatne olupilt, kus ei juhtu õieti mitte midagi, kuid lugejale avaneb võimalus detailideni läbi elada üks päev ühes teises ajastus.

Jürgen Rooste personaaž on eesti kirjandusskeene jälgijaile muidugi tuttav, ja sealjuures tuttav isegi täpselt samast küljest, mida valgustab nüüdne jutukogu – aga selle kogu tekstid tundusid kuidagi tihedad, kujundatud ootamatult nõudliku käega.

Draamanominentide sekka jõudis ka üks sajandi lugu, kas neid oli kaalul veel ja kas selles kategoorias lähtusite ka lavastustest ja teatriaastast või puhtalt näidenditest?

Sajandi lugude sarjale me eritähelepanu ei osutanud, pealegi esietendus sellest suur osa juba 2017. aastal. Lähtusime, või vähemalt püüdsime lähtuda puhtalt tekstidest, kuigi kui juhtumisi olla lavastust näinud, eks see hakkab muidugi "segama". On vana uudis, et postdramaatilise teatri ajastul on draamatekst midagi muud kui varem. Lugemisel pälvisid paratamatult tähelepanu viimistletumad, rohkem lahti kirjutatud, niisiis mingis mõttes traditsioonilisemad tekstid. See aga andis rohkem ruumi nii-öelda põnevatele teemadele: tehnoulme, enesetapumängud, Siberi eestlaste elu.

Nii vaba- kui esseistika kategoorias on nomineeritud kuue asemel viis teost, kuidas see otsus tuli? Osutab ju see, et rohkem midagi nimetada polnudki.

Ei, ei osuta tingimata, et rohkem midagi nimetada polnudki – eriti vabaauhinna puhul oleks kuidagi kummaline järeldada, et kõik muu ongi viimane kõnts. Žüriitöös võib see osutada ka sellele, et just pärast viit kandidaati hakkasid arvamused kõige rohkem lahknema. Vabaauhinna puhul oligi nii, mingi piir oli just selles kohas.

Esseistika kategoorias jällegi on olemas nähtamatu kuues nominent. Esseistika sisustasime sel aastal pigem "raske" kirjandusteaduse kui puhta espriiga – teoseid andsid välja ka meie osavaimad esseistid, ja mitte halbu teoseid, kuid kirjandusteadus tundus sel aastal mõjukam. Nähtamatu kuues on Priit Kruusi väitekiri "Vaikne avangard", mis räägib 20. sajandi lõpu kirjandusrühmitustest Eestis. Kuna töö juhendaja oli žürii liige, ei tahtnud me tööd ametlikuks nominendiks tõsta, kuid nimekirja see sobinuks.

Paluks mõne sõna ka luuleaasta kohta, saab siin üldse midagi üldistavat öelda? Vastupidiselt proosale on siin üsna etteennustatavad nominendid.

Tunnistasin žüriis ja tunnistan ka nüüd, et minul kuigi peent luulekuulmist ei ole, oma valikutes esindasin teadlikult "lihtsa inimese" maitset, niivõrd kui selline asi olemas on. Aga žürii luuleasjatundjate sõnul oli luuleaasta tugev ja häid kogusid jäi ka välja: Ivar Sild, Triin Soomets.

Kivisildnik ja Kristiina Ehin on staarid nagunii, aga tundus, et seekordsed raamatud on tähelepanuväärsed ka nende endi loomingu kontekstis. Eda Ahi lihtsalt teeb midagi sellist, mida keegi teine praegu eriti ei tee, vähemasti mitte ligilähedasel tasemel. Hasso Krull mõjub sugestiivselt, isegi kui päris täpselt aru ei saa, millest ta räägib.

Kirjelda natuke ka otsustusprotsessi, kas hääletasite nominendid? Kas mingis valdkonnas oli tuliseid vaidlusi?

Meil on ülimalt tsiviliseeritud žürii! Esines diametraalseid lahkarvamusi, sealhulgas nomineeritud teoste osas, kuid neid avaldati väljapeetud toonis. Saime päris mitu korda kokku ja istusime pikalt laua ümber, nii et igaüks sai kõnelda oma lemmikute kasuks ning kasutada kõiki enesele jõukohaseid retoorilisi vahendeid teiste mõjutamiseks. Lõpptulemuse otsustas, jah, hääletus.

Kas sinul kui žürii esimehel jäi mõni teos kripeldama, mida tahaksid veel välja tuua?

Kai Kase "Kogetud teosed" oli minu jaoks sümpaatne jutukogu, omapärase häälega. Omamoodi kurioosumina jäi hinge peale Peedu Saare jutustus "Pascual" – lugu õieti mitte millestki, või vähemalt mitte millestki kuigi erilisest, aga äärmiselt võluvalt kirja pandud. Rõõmu tegid ka Janar Ala ("Oma rahva lood") ja Juhan Voolaiu ("Tuhastunud külavanem") absurdilaastud, aga seal võis oma mõju avaldada ülelugemisest tingitud hüsteeriline seisund.

Vaadates raamatumüügitabeleid, siis ilukirjanduse osa on võrreldes eelmise aastaga isegi pisut tõusnud, on aga ikkagi küllaltki kõrvaline kõiksugu supi- ja abiraamatute reas. Täiesti pateetiline, aga samas tõesti murettekitav küsimus: miks on inimesele ilukirjandust vaja, kui tal on ometi need nutitelefon ja köögiteemad ja tõsielu naljasarjad?

Vaat esimese emotsiooni pealt ma lajataks kohe, et kui ei taha, ega siis polegi vaja! Jääb mulle rohkem. Aga häda on muidugi selles, et kui ilukirjandus päris ära kooleb, siis ei jää temast kellelegi suurt midagi. Katsun siis öelda pedagoogiliselt ja populariseerivalt: mõnus on. Tõsi, pärast kogu läinud aasta eesti ilukirjanduse paanilist läbitöötamist on see omajagu skisofreeniline väide.

Aga üldiselt ma tõesti naudin ilukirjanduse lugemist – ütleme siis, teatud osa ilukirjanduse lugemist, endale meeldiva ilukirjanduse lugemist, sest ega ilukirjandus ei ole nagu korvitäis haiglasusse, nii et võtad suvalise paari ja küll sobib. Põlvkondliku kuuluvuse poolest olen ma ise selline vanemapoolne millenniaal, nii et ka nutimaailma võlud ja valud ei ole mulle võõrad. Aga raamatusse sisse elada, see on ikka teine tunne. Internetist saab pohmeluse, raamat tõmbab südame tahedaks.