Jürgen Rooste: lolluse vastu raamatutega ei võitle

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Jürgen Rooste Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Indrek Kuus vestles sel korral kirjanik Jürgen Roostega, kes kinnitas, et on viimasel ajal viinud end kurssi nii wrestling'u kui ka koomiksite ajalooga.

Kas Eesti kultuur on elujõulisem kui kunagi varem? Ma ei pea silmas koroonaviirusega seotud hetkeolukorda, vaid üldisemalt vaadates.

No praegune suluseis paneb ilmselgelt paugu... Eesti kultuur on mitmes mõttes tipus, ma usun, et meie ajal elavad mõned kõige paremad kirjanikud üldse. Pefrormance'is, nüüdisteatris ja -tantsus sünnib ägedaid-rahutuid asju. Teatrit armastavad ikka veel pea kõik, kuigi ega see nüüd kõik seal ka imeline pole.

Meil on rahuaja ja majandusliku rahutuseaja kohta väga hea seis loojate mõttes. Ühiskonnas ja tehtu väärtustamise mõttes on asi kordades nadim, tõusevad mingid kahepalgelised väikekodanlikud-võltsmoraalsed maailmavaated, šovinistikud-autoritaarsed tendentsid on tagasi, natuke mängiks me nagu uuesti läbi 1930. aastaid. Aga kunstnikule peaks siuke surutis ja pinge muidugi olema takkatõukeks, sütituseks, kui just ühiskonna suletus teda depressiooni ja teovõimetuks ei aja...

Oskate midagi erilist esile tõsta loetust, vaadatust või kuuldust? Kes on olnud nutikas, tark ja tubli?

Uue põlvkonna kirjutajad ja näitlejad ja tantsijad on ägedad. Sel suvel nägin Baltoscandalil palju väärt kraami, palju sellist, mis annab tulevikuks lubadusi. VAT-teatris olen ägedaid tükke näinud – sellega seoses, uue põlvkonna Viljandi taustaga näitlejates on kuradiäge põlemine! Al Paldroki veetud performance'i-lained on ikka ägedad.

Tõnis Vilu "Tundekasvatust" lugesin just, ja Ivar Silla kogu "Kohane matus", Genka uued palad sattusid ette – Genkal on oskus olnud end uuesti luua, tegelaskujude ja kõnelemisviisidega mängida.

Värskest Rõhust leian ikka midagi lugeda, tõsi, varem loksutasid nad natuke rohkem üle kalda, praegu on kuidagi turvalisem ja sissepoole rohkem.

Kalli Talonpoika salvestusi kuulasin just, raju energia, hull tüüp, vabaduse ja puhtuse tunne on ta loomingus...

Olukord koduvabariigis ja maailmas soosib tubaseid tegevusi. Mida soovitate lugeda? Või siis vaadata või kuulata?

Kolepalju on vanu asju, mida praegu poolsunnitult-poolvabatahtlikult vangis istudes olen vaadanud. Kogu USA wrestling-kultuur ja ajalugu on põnev, eriti kui märgata, et selle alguse juures viibisid puht eesti mehed ka (Hackenschmidtil ja Lurichil on kõva panus selle n-ö teatraal- või võltsmaadluse tekkimisel USA-s). Praegu seal maailmas toimuv on tsirkuse ja teatri mõttes põnev, eriti uues kompaniis AEW (All Elite Wrestling), mis vastandub mingis mõttes vanale "peavoolule" ning pakub põnevaid tegelaskujusid ja lugusid.

Lisaks leiab netist koomiksiajalugu, lisandusi Marveli ja DC universumitele, mida meil on raske kätte saada – see kõik on ju nagu vanade mütoloogiate uuesti läbi mängimine. Muidugi, ma arvan, et tõelised koomiksifännid teavad juba kõiki neid lugusid ja tegelasi, aga see maailm on lõpmatu, et kui ma praegu otsustaks pühendada oma allesjäänud elu ainult sellele, siis vist ikka ei piisaks, et kõigest kõike teada... Ühesõnaga: ei, see pole minu tee, vaid lihtsalt üks viis maailma sümbolite tabamiseks.

Friigifilme vaatan vahel, selliseid verisemaid, rämedamaid või napakaid natuke. Neid vaimse tervise mõttes ei soovita. Küll aga oli hingele hea leida netist kultusseriaali "Monk" osi, Monk on meie ajastu tegelaskuju: bakteriofoobne, kõigefoobne tegelikult, enesekeskne hulluke, aga geniaalne!

Raamatuvirnad õnneks ei kahane, vaid kasvavad kuidagi imeläbi, raamatupuuduse üle ma ei kurda. Mul on muidugi tunne, et nendes kodudes, kus päriselt praegu oleks vaja raamatuid ja lugeda-lugeda-lugeda, neid raamatuid enam nii palju ei ole. Mis teha. Siis peab laenama ja hankima. Raamatud on parim narkots, luule on kõige kõvem laks, kangem kraam ses maailmas...

Muideks, tahaks teada, et mis teie hinnagul on olulised tekstid, romaanid, luuletused ja mis muu žanr, mis tuleks eesti keelde tõlkida?

Mul on endal oma suured lemmikud, keda ma tahan rohkem tõlkida eesti keelde, William Blake'i "Süütuse ja kogemuse laulud" on mul suur unistus, äkki kunagi ma küünin selleni. Robert Burns'i luule. Jack Kerouac muidugi. Malcolm Lowry luule tahaksin kogunisti eesti keelde panna, tal vist too üks kogu ongi.

Sama soomlastega: Jarkko Laine ja Sirkka Turkka asju olen nokerdanud ja teeks veel. Mul on kahjuks kaduma läinud osa tõlkeid, mis ma tegin 1990. aastate Turu parnassist ja Joni Pyysalost, ning nullindate Helsingi "noortest vihastest naistest", neid taastaks või otsiks üle, teeks ühe kogumiku. Ühesõnaga on mul endal hulk tõlkimismõtteid. Ja Eestis on nii imelisi tõlkijaid, et nende tööd lihtsalt tuleb oodata ja imetleda: praegu on mul kõige kannatamatum ja pinevam soov lugeda Despentes'i "Vernon Subutex'i" kolmandat ja viimast osa, mida Maria Esko praegu tõlgib.

Aga üleüldiselt: inimesed peaksid tundma looduslugu ja ajalugu, et ei leviks napakad vandenõuteooriad ning ebausk. Peaks teadma Piibli koostamise, kujunemise ja tõlkimise ajalugu ja tausta, Koraani saamislugu, peaks tundma loomade elu, et saada aru meie ühiskonnast, seksuaalsusest ja nii edasi.

Tõsi, lolluse vastu raamatutega ei võitle. Lollile on raamat nagu küüslauk vampiirile. Või kui, siis saab ta ilmselgelt alati selle vale raamatu kätte, nagu asjaolud praegu näitavad. Mis on "vale raamat"? No siukene, kus valetatakse mingitel muudel kaalutlustel kui kunst. Siukseid on palju, neid on Leninil ja Hitleril (erinevalt Lenininist, kes oli grafomaan, Hitler eriti kirjutada ei osanud, küll olid nad velled hanitamises ja inimese ärapetmises), sellepärast ei tohiks neid muidugi peita ja varjata – kõik, kes saavad natuke seda jama näppida, saavad aru, et see on auguga sokk ja vettinud, tallata saabas ja mitte filosoofia ega kirjandus ega midagi väärtuslikku...

Kooliharidust peaks tugevdama, kriitilist mõtlemist ja lugemist, õpetama demagoogia läbinägemist, analüüsi, faktikontrollimise meetodeid. Haridus peaks tegema võimatuks igasuguste ajupesu- ja kättemaksuparteide tõusu.

Kuidas teil endal läinud? Mis tehtud ja mis teoksil, nagu kunagi küsiti?

Mul tuleb just neil päevil välja uus luulekogu "Signaal surnud tähelt", mis on mulle endale väga tähtis, mingis mõttes ühe peatüki lõpp ja manifest elamisest-armastamisest-olemisest. Lõpetasin Haavikko juppide tõlkimise soome keelest – meil tuleb suure kamba luuletajatega välja tema kogutud luuletuste raamat, seda projekti on vedanud Elo Viiding ja Piret Saluri, ma olen õnnelik, et mul ka natuke väike näpp tolles katlas sees on.

Siim Aimlaga kirjutame uusi asju, saaks neid sõna- ja heliteoseid vaid lavale tuua! Hing ihkab tagasi lavadele, muidugi, kaamera ees taidlemine on mul tunduvalt nõrgem, pealegi on kaamera ees tehtud kultuuri juba kuradipalju. Ma saan muidugi maailmast ja asjaoludest praegu aru. Tegelikult on mul juba järgmised oma raamatud ka käsil, aga jummel teab, kuidas-mis järgmiseks. Ja kas neid maailmal vaja on.

Aitame poliitikuid ikka ka. Kes võiks olla tulevane Eesti vabariigi president?

Tarmo Soomere väljatulek oli sümpaatne, pean temast lugu. Samas Marina Kaljurand oli eelmine kord mulle armsaim kandidaat ja oleks seda vast tänini, kui talle ühiskondlik-poliitilisel pinnal selge toe leiaks. Ma ei tea, kas see on praeguse jõudude vahekorra puhul võimalik.

Üldiselt pean poliitikutest enim lugu neist, kes ei taha seal väga olla, kes ei ihka võimu, kes on võimul vastutahtsi ja saavad aru, et see on ränk kohustus. Kõik need trügijad, male- ja kaardimängurid, nartsissistid ja ussirohumüütajad, neil ei peaks võimule asja olema!

Aga muidugi, nad toda mängu just mängivad nii, et see jääks ainult neile, et mõtlevad ja südametunnistusega inimesed lauast ära koliks, mängu jätaks. Võimul, jah, võimul peaks olema põhimõttekindlad inimesed, kes ei tahaks seal olla, kes oleks seal kohusetundest ja parimate püüdlustega, kes ei trügiks ega trambiks teisi jalge alla, aga kes näeksid tulesid, mille järgi ehk orientiiri hoida.

Kõige hirmsamad, kohutavamad on need, kes teavad, "kuidas asjad päriselt on", ja lubavad kõik teised ka oma verevahust umbluud uskuma panna.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: