Kas Eesti kultuur on elujõulisem kui kunagi varem? Ma ei pea silmas koroonaviirusest tingitud hetkeolukorda, vaid üldisemalt vaadates.

Elu on päris palju, jõudu pisut vähem. Postmodernismiga tulnud ja siiani mõju avaldav kriitikavaba suhtumine kunstisse ("hea kirjandus" on suhteline mõiste, igaüks võib olla kunstnik ja nii edasi) on paratamatult viinud ka keskpärasuse võidukäiguni. Nõudlikkust, enesekriitikat ja kriitikat on vähevõitu. Aga ju siis on kultuuri vaimuseis praegu selline, natuke heaoluühiskonna nägu.

Mis tõsisemat muret teeb, on eestikeelse ja –meelse humanitaarteaduse taandumine, mille üks põhjusi on pikka aega kestnud alarahastus, teine probleem aga selles, et paljude uurijate silmad on olnud rahvusvahelisel horisondil ja see on lükanud Eesti-keskse ainese tagaplaanile.

Alles aasta tagasi avaldas Aado Lintrop valusa arvamusloo "Grammi hind", mille põhjal ei saa rääkida rahvusliku humanitaarkultuuri elujõust, vaid pigem appikarjest.

Oskate midagi erilist esile tõsta loetust, vaadatust või kuuldust? Kes on olnud nutikas, tark ja tubli?

Pean möönma, et viimasest ajast ei tule ühtegi kunstilist vapustust meelde. Aga alati ei peagi midagi väga erilist olema, oluline on ka kultuuri jätkuvus kui selline.

Olukord koduvabariigis ja maailmas soosib tubaseid tegevusi. Mida soovitate lugeda? Või siis vaadata või kuulata?

Ma jään endale ikka truuks ja soovitan lugeda uue kirjanduse kõrvale ka klassikat – headel raamatutel ei ole "parim enne" tähtaega, nende puhul ei ole oluline, millal nad on välja antud. Eesti keeles on nii oma kui ka tõlkeklassikat laias valikus, üks raamat parem kui teine.

Tahaksin teada, mis on teie hinnangul olulised tekstid –romaanid, luuletused või midagi muud –, mis tuleks eesti keelde tõlkida?

Eesti keelde on viimastel aastakümnetel tõlgitud tohutul hulgal head ilu- ja mõttekirjandust, rohkem kui üks inimene tegelikult suudaks süvenenult lugeda. Nii et pigem tuleks mõelda, kust alustada juba olemasoleva tõlkemassiivi läbi närimist.

Kuidas teil endal läinud? Mis tehtud ja mis teoksil, nagu kunagi küsiti? 

Muuseumidel eelmisel ja sel aastal ülearu hästi ei ole läinud, sest oleme pidanud uksi päris palju kinni hoidma ja avatud ajal ei ole jälle tohtinud gruppe vastu võtta, turiste ei liigu, üritusi ei või korraldada... Teisest küljest on see võimaldanud tegelda rohkem sisuliste asjadega, mis on mulle päris hästi meeldinud. Vähem argist sahmerdamist.

Nii et loodetavasti saame kevadel Vilde muuseumi uksed avada uue püsiekspositsiooniga, Tammsaare muuseumis valmib suurem näitus Tammsaare "Juuditist" (näidend ilmus sada aastat tagasi 1921. aastal), samuti tegelen "Juuditi" kommenteeritud väljaande ettevalmistamisega, teeme seda koos religiooniloolase Jaan Lahega.

Töös on kaks pikemat artiklit Loomingule ja teisi kirjatöid, samuti videoettekanne Undi loomingust, mis läheb eetrisse Mati Undi muuseumist, jätkan kirjandussaate "Loetud ja kirjutatud" tegemist ja nii edasi. Samuti teeme juba ettevalmistusi sügisese Kirjandustänava festivali tarbeks.

Rõõmu teeb, et saime kirjanike muuseumidega valmis "Tähtteose kiirkursuse" videod, mida saab vaadata ka ERR-i kultuuriportaalist ja lehelt kirjanikemuuseumid.ee.

Aitame poliitikuid ikka ka. Kes võiks olla tulevane Eesti vabariigi president?

Sellele küsimusele oleks suurem mõte vastata siis, kui saaks presidendivalimistel ka ise tavakodanikuna oma hääle anda.