Aivar Kulli ajalootund. Lenin kui marksismi hauakaevaja ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Lenin - üks teine lugu Vene revolutsioonist (Lénine, une autre histoire de la révolution Russe, Prantsuse 2016)
Lenin - üks teine lugu Vene revolutsioonist (Lénine, une autre histoire de la révolution Russe, Prantsuse 2016) Autor/allikas: Pressimaterjalid

Kui aastal 1970 pühitseti lõputute kiidukõnede saatel Lenini 100. juubelit 22. aprillil, siis ei saa seda "kõige inimlikumaks inimeseks" kuulutatud tegelast unustada ka pool sajandit hiljem, kui ametlik suurmüüt on juba ammugi täielikult kokku varisenud.

Tõepoolest, Lenini üritus elab, tulihingelisi revolutsionääre-terroriste, "maailma päästjaid" leidub igas maailma nurgas. "Praegusaja maailm on täis vihaseid enesekeskseid rühmi, kes kõik on võimetud nägema elu kui tervikut ja kõik pigem valmis tsivilisatsiooni hävitama kui tollikese järele andma," ütles juba Bertrand Russell.[1]

Pisut ka teooriat. Eriti varasema Marxi puhul on räägitud marksismi tõeliselt humanistlikest algimpulssidest. Kui neid ka üldse oli (selle üle jäädakse vist veel pikalt vaidlema), siis igatahes Leninil õnnestus need täielikult kaotada.

Millega siis rikastas Lenin marksismi teooriat ja praktikat? Tema ilmselt kõige radikaalsem leiutis oli massiterrori teoreetiline põhjendamine ja sellele praktilise vundamendi rajamine, koonduslaagrite ulatusliku võrgustiku loomine. Tõsi, koonduslaagreid oli mõnes riigis juba varemgi kasutatud sõjavangide kinnipidamiseks, ent Lenin rakendas neid esimesena omaenda rahva vastu. "...peab hämmastusega tunnistama, et esmakordselt ajaloo vältel on rahvast saanud iseenese vaenlane," leidis Solženitsõn.[2]

Isegi nõukogude ajal kõvasti tsenseeritud Lenini köidetes näeme, kuis energilise Iljitši mõtteilmas otsekohe pärast võimuhaaramist võtab sisse kindla koha sõna "halastamatult"; viis päeva pärast Oktoobripööret teatab ta: "Nõukogude valitsus ei kohku tagasi halastamatute abinõude tarvitusele võtmisest..."[3] Ja juba mõne nädala pärast kutsub ta üles "formaalsused" kõrvale jätma, nõudes: "reeturid otsekohe ilma formaalsusteta maha lasta."[4] Augustis 1918 võtab suur mõtleja juba täistuurid: ""...rakendada halastamatut massiterrorit kulakute, pappide ja valgekaartlaste vastu; kahtlased isikud sulgeda koonduslaagrisse (в концентрационный лагерь) väljaspool linna."[5]

Aga see oli vaid jäämäe veepealne osa. 1990. aastatel, salaarhiivide avanedes avaldati veel ilmatu hulk Lenini allkirjastatud konkreetsemaid hukkamiskäske[6]; veidi rahulikumas meeleolus võis kõrgestiharitud teoreetik küll piirduda lihtsalt nõudmisega "rakendada drakoonilisi abinõusid".

Erilise heameelega rajati koonduslaagreid "religioossest elemendist" puhastatud kloostritesse, sest seal olid suured, paksud ja tugevad kivimüürid.

Lenini üks tuntumaid loosungeid oli: muuta imperialistlik sõda kodusõjaks, ja seda ta ka saavutas. Kodusõda omakorda oli tema jaoks vaid eelmäng maailmarevolutsioonile. Sellistest suurtest visioonidest haaratuna pole ka ime, et iga üksiku inimelu väärtus oli tema jaoks ümmargune null.

Teatmeteos kinnitab: "1917-23 kaotas Venemaa u. 13 miljonit inimelu."[7]

Aga maailmarevolutsiooni kõrval on see muidugi tühiasi.

Lenini 150. tähtpäeva puhul otsisin välja tema valitsusaja tagajärgede ühe ilmekama ja efektsema ilukirjandusliku kajastuse huumoriklassik Arkadi Avertšenkolt; loo piirdaatumiteks on aastad 1916 ja 1921. Jutustuse ajaloolise tausta tõepära kohta leiame kinnitust näiteks septembris-oktoobris 1920 Venemaad külastanud Herbert Wellsi raamatust "Venemaa pimeduses": "Mitte kuskil Venemaal pole varing nii ilmne nagu Peterburis."[8]

      

ARKADI AVERTŠENKO

MARKSISTI SURM

Ühel isal oli kolm poega: vanem oli päris tark poiss, keskmine oli mis ta oli, noorem aga oli hoopistükkis marksist.

1916. aasta suvel tuli noorem poeg ühe Peterburi tuntud professori jutule, kuivatas laubalt higi ja lausus mahedal häälel:

"Esiteks on väljas väga palav, teiseks on meie julm politseilik-bürokraatlik süsteem mind surmani ära tüüdanud, ja kolmandaks, ehk oleks teil võimalik mind ära külmutada?"

"Mismoodi külmutada?"

"Väga lihtsalt, anabioosi abil. Ma tean ju, et te olete selliste tempude peale meister."

"Miks teile seda tarvis läheb?"

"Noh, teate, süsteem ei istu mulle. Ma olen ju, lubage tähendada, marksist."

"Mis nüüd sellest," rahustas professor, "tuleb ette hullematki. Võtke end kokku."

"Ei suuda. Elu on hirmus vilets. Tahtsin välja anda marksistlikku lehte – ei tohi. Tahtsin minna pisut töölistega juttu puhuma – ei lubata. Ei lasta hingata. Otsustasin, et lasen end sel hullul ajal ära külmutada, aga kui Jumal annab ja tuleb revolutsioon, eks siis soojendage mind uuesti üles…"

"Hm… Kui pikaks ajaks teid siis tuleks külmutada?"

"Aastat viis võiks lamada ja hinge tõmmata. Pole meil kiiret kuhugi. Siis aga, kui Jumal annab, on juba revolutsioon, vabadus, seltsi…"

"Olete pereinimene?"

"Vastupidi. Mul on kaks venda."

"Kes nad sihukesed on?"

"Vanem on päris tark poiss. Noorem on mis ta on…"

"Ja teie?"

"Ütlesin juba: marksist."

"Seda on näha küll. No eks heitke siis pikali, ma külmutan teid ära."

"Ärge ainult unustage mind õigel ajal üles sulatada. Ma tean teiesuguste kombeid: muudkui rabate ja rahmeldate ja mina lamagu siin kes teab kui kaua."

"Olge mureta. Ma monteerin teile siia kellamehhanismi moodi asjanduse: nii kui viis aastat täis saab, sulate üks-kaks-kolm üles."

"Vedrumehhanism?"

"Just, just."

Marksist külmutati ära, torgati voodi alla, et jalus ei vedeleks, ja unustati.

 

                       *      *      *

1921. aasta kevadel, kui päike juba soojendama hakkas, ronis marksist diivani alt välja, tolmune ja hädine nagu poollõpnud kärbes, kes on kahe akna vahel ellu ärganud. Hõõrus käpakesi vastamisi, vaatas ringi, ja mis ta näeb: nurgas istub õige metsiku olemisega professor, hirmus vanaks jäänud, räbalais, sosistab talle vastu "tss" ja ähvardab kuivetunud sõrmega.

"Mis lahti, vanaisa?" küsis ehmunud marksist sosinal. "Mis vigur see teil nurgas on?"

"Hiirelõks. Püüan hiiri. Ja ärge lärmake, muidu jookseb minema, jään jälle lõunasöögist ilma."

"On vist peast segi läinud," mõtles marksist kaastundlikult ning ütles jutujätkuks:

"Aga mina, vanaisa, sulasin üles."

"Ja loll oled."

"Mis mõttes?"

"Anabiootilises. Oleksid võinud edasi diivani all lamada. Nagu öeldakse, lamab ja leiba ei küsi."

"Jajah, leiba… Ma tahaksin praegu hirmsasti süüa. Midagi hamba alla."

Vanamees ajas end püsti – üleni halliks läinud, juuksed turris, pilk metsik – kattis hiirelõksu värisevate kätega kinni ja röögatas äkki ehmunult ja tigedalt:

"Välja! Välja siit! Hiir on minu! Minu!"

"Vanamees on päris ogaraks läinud," pomises marksist pead vangutades. "Säh sulle anabioos. Külmutas vist ka omaenda ajud ära. Läheks õige koju… On seal kõik elus ja terved?"

Astus tänavale, ja vaat kus lugu: kell on seitse õhtul, Nevski prospekt aga – jumala tühi, nii et mängi või jalgpalli.

Marksistil hakkas kõhe ja ta hüüatas:

"Voorimees!"

Nurgapealse komissariaadi ukse ees seisva auto tukkuv juht võpatas ja ütles:

"Lõuga aga lõuga. Vaat kui viin su Tšekaasse, eks proovi seal veel iitsatada."

"Mis Tšekaasse?"

"Küll saad näha. Ilusasse punasesse. Pistetakse sind kindlasse kohta ja hüüa siis veel voorimeest."

"Ehk viiksite mind koju, hea härra?"

"Noh… võiks ju küll. Komissarile ütlen, et läksin bensiini järele. Palju pakute?"

"Noh, vast viis rubla?"

"Mida, mida!?"

"Rublat viis. Ons seda vähe?"

Juht avas vaikides auto ukse, lõi selle tagantkätt kinni, astus rahulikul sammul marksisti juurde, andis sellele vaikides kõva kõrvakiilu ja läks kiirustamata rooli taha tagasi.

"Mille eest?!"

"Kuidas sa julged, tõbras? Arvasin, et pakud paarsada tuhat, ja säh sulle! Oleks siis veel kuldviieline…"

"Aga... mis seal vahet on?"

Autojuht tuli uuesti välja, virutas täiest jõust uue kõrvakiilu ja läks tagasi.

"Aus härra, mille eest siis jälle?"

"Aitab irvitamisest."

Vaene marksist ei taibanud enam mitte mõhkugi. Ohkas ja lonkis koju.

 

                               *      *      *   

"Gavrila! Tervist, kullake!"

"Isand! Kus te siis viis aastat peidus olite? Enam ei lootnudki teid näha…"

"Kas vennad on kodus?"

"Kus sellega! Vanem võeti püssi alla ja läks mullatoidule, keskmine pages Bisertasse[9]."

"Mis pagana Bisertasse?"

"Jumal seda teab, on see Aafrikas või kus."

"Hm… Aga korter on alles?"

"Rekvireeritud. Komtranspealõuad."

"Pea lõuad? Komtrans? Kes? Miks?"

"See tähendab… Nii nad lühendavad. Kommunistliku Transpordi Peavalitsuse Lõuna-Administratsioon[10]."

Marksist kuivatas laubalt higi.

"Küll see kõik on ikka imelik. Võib-olla pole ma veel päris üles sulanud?… Gavrila, kullake, anna mulle midagi süüa."

"No kustkohast ma teile võtan, isand?"

"Sa oled ikka päris veidrik. Ma ei palu ju kotletti de vallais või koha à bernoir. Anna mulle lihtsalt leiba, piima. Prae mune…"

Teener sai äkki vihaseks.

"Ma praen su nii ära, et lööd mul kolm päeva tantsu! Küll alles irvitate minu üle…"

Marksist puhkes nutma.

"Ära pahanda, Gavriluška! Ma olin viis aastat külmutatud ega jaga enam mitte kui midagi. Anna siis vähemalt tükk leiba, Gavrilake!"

"No kust ma seda võtan, sa imeloom?"

"Mine ja osta poest, Gavrilake. Siin on rubla, osta natuke leiba, vorsti…"

Gavrila sülitas, keeras selja ja marssis minema.

"Mis siis nüüd peale hakata?" mõtles õnnetu marksist. "Tee või tina, ma ei jaga ööd ega ilma. Tulen koju – seal pesitseb Komtranspealõuad. Lähen professori juurde – too püüab hiiri. Lähen mööda tänavat – saan autojuhi käest vastu vahtimist."

Marksist istus oma maja trepile ja puhkes taas nutma.

Nuuskas lõpuks nina ja lonkis minema.

Taas Nevski. Tühi, hirmuäratav… Mauh! Peaaegu oleks sisse kukkunud: keset Nevskit haigutab paras auk. Tss… Keegi tuleb. Marksist puges auku ja ootas, kuni sammud möödusid. Möödujaid oli kaks, pikad lohmakad mantlid seljas – vist sõjaväevorm –, nuudid käes, keel on võõras, oleks nagu kirgiisid või koguni hiinlased.

Marksist tundis äkitselt nii õudset hirmu, et ei pidanud enam vastu.

Ja üle kogu Nevski kaikus see vana vene hüüd, mis tuleb ikka üle hirmust rabatud kodaniku huulte, nii nagu väike laps hädaohu korral ema hüüab:

"Karrr-da-voi!!!"

Juurde astus keegi punase käesidemega mees ja võttis hüüdjal õlast kinni.

"Või nõnda. Kardavoid igatsete taga, ja otse Nevskil. Olge nii lahke ja tulge kaasa, Tšekaasse."

 

                               *      *      *

"Kes te olete?"

"See ja see."

"Millega te oma isikut tõendate?"

"Siin on pass."

"Sellest on vähe. Kus on tööraamat?"

"Ma ei mõista teid."

"Aga mina mõistan teid väga hästi. Sotsiaalkokkuleplane! Saboteerija!"

"Ei sugugi. Ma olen õigeusklik."

"Vahest olete nõdrameelne?"

"Ei sugugi. Ma olin viis aastat anabioosis. Külmutatud. Alles nüüdsama ronisin diivani alt välja."

"Mis teiega siis teha? No oletame, et ma usun teid. Anabioos, teadus ja nii edasi. Aga saage aru, meil pole teiega midagi peale hakata. Te olete nagu naaskel, mida kotti ei peida. Meil on juba kõik inimesed teistsugused, ümber õpetatud, ja teid üksinda ümber tegema hakata pole küll mingit mõtet. Seltsimees Gnusis[11], viige ta ära ja tehke mis vaja."

"See tähendab, et jälle tänavale" rõõmustas marksist.

"Hm… Jah… Küll ise näete," lõi tüdinud komissar käega.

Nad läksid välja.

"Kuhu te mind viite?" küsis marksist usalduslikult.

"Eks ikka seina äärde, kullake."

"Aitäh sellegi eest, saaksin vähemalt kuhugi toetada, olen juba surmani väsinud."

Marksisti silmad kippusid kinni vajuma, ta toetas vastu seina ja pomises:

"Laske või maha, aga mitte ei saa aru, mida see kõik tähendab."

Nii tehtigi.

 

1921

 

Tõlkinud Aivar Kull

Tõlke esmatrükk: Noorus 1993/5, lk 11-12

 

Lisamärkus. Muusikaliseks kaunistuseks sel suurel tähtpäeval sobib Zbigniew Rybczyński "Lenini taevatrepp"; video vaatleb kokkuvõtlikult maailmarevolutsioonilisi arenguid: 



[1] Bertrand Russell, "Valik esseid", tlk Erkki Sivonen, Hortus Litterarum, Tallinn 1994, lk 191
[2] Aleksandr Solženitsõn, "Gulagi arhipelaag", tlk. Helmi Tillemann ja Maiga Varik, 2. köide, Eesti Raamat, Tallinn 1990, lk 219
[3] Lenin, Teosed, 26. köide, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1954, lk 243
[4] samas, lk 289
[5] Ленин, Полное собрание сочинений, 50. köide, Moskva 1982, lk 143–144
[6]  "В. И. Ленин. Неизвестные документы, 1891-1922", Moskva 2000, 670 lk
[7] Eesti Entsüklopeedia, 7. köide, Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 1994, lk 6
[8] Herbert Wells, "Venemaa pimeduses", tlk. Karin Suursalu, Loomingu Raamatukogu 2017, nr 13/14, lk 8
[9] Biserta – linn Tuneesias, Prantsuse mereväebaas. – Tõlk.
[10] Tõlkisin pisut vabamalt, originaalis on siin: замкомпоморде – заместитель комиссара по морским делам – Tõlk. 
[11]  Гнус – vastik putukas. – Priidu Beieri teade: ilmselt vihjab nime is-lõpp läti rahvusest tšekistidele, kes just "märja töö" peal Tšekaas silma paistsid. – Tõlk.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: