Šestov oli tugevasti kirjanduslähedane filosoof, "minu esimeseks filosoofiaõpetajaks oli Shakespeare," kinnitab ta, temalt on ilmunud pikemad käsitlused Shakespeare'ist ja Ibsenist, Dostojevskist ja Tšehhovist, Tolstoist ja Nietzschest.

Seni tunti Šestovi meil võrdlemisi napilt, nõukogudeaegne ENE (7. kd., 1975) ei arvanud heaks teda sissegi võtta. Siiski, juba aastal 1939 ilmus ajakirjas Varamu tema nekroloog, kus kinnitati, et ta oli "tuntumaid kaasaja vene filosoofe"^[1]. Šestovi hindas oma filosoofilistes otsingutes kõrgelt luuletaja Heiti Talvik; teda on korduvalt tsiteerinud Albert Camus oma kuulsas filosoofilises essees "Sisyphose müüt". Aastal 1991 ilmus ajakirjas Poliitika Šestovi artikkel "Usufilosoof Kierkegaard".^[2]

Sobivaks sissejuhatuseks Šestovi mõttemaailma võiks olla tema artikkel-nekroloog teisest ta kaasaegsest suurest mõtlejast Edmund Husserlist (1859-1938).^[3] See on temperamentne ja emotsionaalne mälestuskirjutis, millest nähtub, et filosoofia ei tarvitse üldsegi olla teoretiseeriv mäng abstraktsioonidega, vaid võib olla tõepoolest isiksuse põhjani küündiv tõeotsing, koguni elu ja surma küsimus. Kahe filosoofi terav vastasseis ja samas ikkagi nende erakordselt tugev vastastikune külgetõmbejõud on siin elavalt, dünaamilistes stseenides, pateetilises, paiguti lausa eksalteeritud stiilis välja maalitud.

Järgnevalt on esitatud selle pikema viieosalise mälestuskirjutise esimene, kõige isiklikum-memuaarsem osa. 

Lev Šestov

S U U R E   F I L O S O O F I   M Ä L E S T U S E K S

( E  d  m  u  n  d    H  u  s  s  e  r  l )

       Kaks nädalat enne oma surma, meie viimasel kohtumisel pöördus Max Scheler^[4] keset vestlust minu poole küsimusega: Warum sind Sie mit so einem Ungestüm gegen Husserl losgegangen?^[5] Husserl ise ütles, kui tal Freiburgis külas olin, mind ühele ameerika filosoofiaprofessorile tutvustades: "Minu kolleeg see-ja-see; keegi pole mind iial rünnanud nii teravalt kui tema, ja sellest meie sõprus peale algaski". Husserli sõnad hämmastavad eeskätt muidugi sellega, et väljendavad haruldast (isegi suurte filosoofide puhul!) "omakasupüüdmatust": teda huvitab eelkõige tõde, ning tõe otsinguil on mitte ainult võimalik, vaid koguni vajalik sõprus ideelise vastasega. See on äärmiselt iseloomulik, ja ma loodan, et lugeja hindab seda Husserli karakteri eripära vääriliselt. Ent praegu äratab huvi asja teine külg: mis tingis, mis võis põhjustada minu nii teravaid väljaastumisi? Mulle tundub, et Husserli väga keeruka ja samas nii tähelepanuväärse fenomenoloogia lahtimõtestamiseks on kasulik esitada lisaks tema enda õpetusele ka need asjaolud, tänu millele see õpetus näis mulle – ja näib praegugi – niivõrd kasutamiskõlbmatu. Vastuväited avavad mitte üksnes vastuväitja mõtteid, vaid toovad ka selgemalt ilmsiks need ideed, mille vastu vaieldakse.

Husserli teostega – siis olid olemas vaid ta "Logische Untersuchungen" – tutvusin ma juba ammu: kolmkümmend aastat tagasi. Mulje sellest raamatust oli vapustav: 20. sajandi alguse filosoofilises kirjanduses polnud kuigi palju neid, keda võrrelda Husserli mõttejõu, julguse, sügavuse ja tähendusrikkusega. Meie isiklik tutvus sai teoks märksa hiljem, pärast seda, kui "Revue Philosophique" avaldas minu artiklid Husserlist – aastat kümme tagasi. Mind kutsuti Amsterdami filosoofiaühingusse loengut pidama. Kui kohale jõudsin, öeldi mulle, et pärast mind esineb ettekandega Husserl ja et kui ta kuulis minu kohalviibimisest, oli ta palunud mul oodata, et kokku saada. Loomulikult olin nõus oma ärasõitu päevaks-paariks edasi lükkama. Juba siis üllatas mind meeldivalt Husserli soov kohtuda oma järjekindla ideelise vastasega: sellist asja juhtub ju üpris harva.

Esimest korda saimegi kokku filosoofiaühingus, õhtul enne ettekannet. Filosoofiast me muidugi ei rääkinud; Husserl oli hõivatud oma ettekandest, mis kestis üle kahe tunni ja mida Husserl, olgu lisatud, esitas otse mängleva kergusega, püsti seistes ja nii artistlikult, säärase sisendusjõuga, nagu polekski tal turjal 70, vaid ainult 40 aastat. Siis palus ta seda ühingu liiget, kelle juures ta koos naisega peatus (Amsterdamis on nii kombeks: esinejad ei ela võõrastemajas, vaid ühingu liikmete kodudes) kutsuda mind järgmisel päeval enda poole lõunale. Filosoofiast lõunalauas muidugi ei räägitud. Kuid kohe pärast lõunat, kui olime vaevalt jõudnud söögitoast peremehe kabinetti, tegi Husserl juttu filosoofiast ning asus sedamaid in medias res^[6] See oli samuti Husserlile iseloomulik. Mäletan, et kui me paar päeva hiljem meie ühingu ühe teise liikme pool koos einestasime ja kui meie võõrustaja, väga rikas mees ja kirglik bibliofiil, hakkas Husserlile näitama oma raamatukogus leiduvaid rariteete (nagu "Puhta mõistuse kriitika" või Spinoza "Eetika" esmatrükid), siis peremehe suurimaks kurvastuseks sirvis Husserl neid haruldusi üsna hajameelselt, kutsus mind mõne minuti pärast kõrvale ja hakkas mingil filosoofilisel teemal vestlema. Samalaadne süvenemine teda haaravatesse probleemidesse ilmnes ka siis, kui asusin kadunud professor Andleri palvel sondeerima pinda, kas ei sooviks Husserl sõita Pariisi, kui teda kutsub Sorbonne. Ta esitas mulle üheainsa küsimuse: "Kas te arvate, et Pariisis leidub inimesi, kes valdavad saksa keelt ja on valmis süvenema minu problemaatikasse?" Husserl oli jäägitult teda haaravate filosoofiliste probleemide kütkes. See väljendus muidugi kõigis meie vestlustes, algul Amsterdamis, hiljem ka Freiburgis ja Pariisis.

Kõige huvitavamaid ja tähendusrikkamaid ülestunnistusi kuulsin ma temalt juba meie esimese vestluse ajal. "Teil pole õigus," hakkas ta mind kohe teravalt ja kirglikult ründama. "Te olete minust meisterdanud mingi jäiga kivikuju, asetanud selle kõrgele pjedestaalile ja siis virutanud selle kuju vasarahoobiga tükkideks. Aga olen ma siis tõesti nii kivinenud? Te ei teinud märkamagi, mis sundis mind nii radikaalselt püstitama küsimust meie teadmiste olemusest, sundis mind uuesti läbi vaatama praegu käibelolevad tunnetusteooriad, mis varemalt rahuldasid mind niisama palju kui teisigi filosoofe. Mida enam ma süvenesin loogika põhiprobleemidesse, seda enam tundsin, et meie teadus, meie tunnetus vangub ja logiseb. Ja lõpuks veendusin ma oma kirjeldamatuks õuduseks, et kui kaasaegne filosoofia on tõepoolest see viimane sõna, mis näitab inimestele tunnetuse olemust, - siis polegi meil tunnetust olemas. Oli selline hetk, kui ma esitasin kõnetoolist oma kaasaegsete ideid ja samas tundsin, et mul polegi midagi öelda, et ma olen astunud kuulajate ette tühjade käte ja tühja hingega. Ja siis otsustasin ma võtta ja kritiseerida kõiki olemasolevaid tunnetusteooriaid iseenda kui ka kuulajate ees nii karmilt ja halastamatult, et see tekitas paljude seas rahulolematust; ning samas hakkasin ma otsima tõde just sealt, kus keegi polnud varem tõde otsinud, kuivõrd keegi polnud varem arvanud, et sealt on teda võimalik otsida. Säärane on minu "Logische Untersuchungen'i" päritolu – ja seda ei tahtnud te arvesse võtta, te ei tahtnud näha ja kuulda, et minu võitlus, minu lakkamatu entweder-oder^[7] väljendas tegelikult äratundmist, et kui me oma mõistust pingutades ei suuda ületada oma kahtlusi, – kui me oleme ikka ja jälle määratud vaid kohmakamalt või hoolikamalt kinni toppima neid pragusid ja pilusid, mis üha tekivad meie gnoseoloogilistesse konstruktsioonidesse, siis variseb ühel ilusal päeval kogu meie tunnetus kokku ja me leiame end seismas möödunud aegade hiilguse viletsate varemete ees."

Umbes nii rääkis ta, ainult et hoopis jõulisemalt ja kirglikumalt, kui siin võimalik edasi anda; sellise ainulaadse innukusega, mida oli tunda kõigis tema kirjatöödes ja kõnedes, avas ta mulle oma julge ja originaalse filosoofia allikad, käies täiesti ebatseremoniaalselt ümber kaasaja parimate mõtlejate põhiideedega. "Logische Untersuchungen" ja teised ta teosed olid, - usun, et ma ei liialda - muidugi mitte alaealiste vaimutoit (alaealised ei filosofeeri), vaid pigem eakate maiuspala, ja samas olid need teosed grandioosseks, suurejooneliseks katseks leida meie tunnetusele tugipunkti, mis püsiks kindlalt – luban endale säärast metafoori – ka põrgu väravate ees. Ja ta rääkis sellest nii siiralt, innustunult, ilmekalt, et minu meelest oleks isegi filosoofias asjatundmatu inimene Husserlit kuulates kohe ära tabanud, et tema poolt tõstatatud küsimused pole teoreetilised probleemid, mida võib lahendada nii ja teisiti, ilma et tulemus meile eriti korda läheks, vaid, nagu ta ise ütles, elu ja surma küsimused. Husserlis ärkas nagu Shakespeare'i Hamletis hirmus, saatuslik küsimus "olla või mitte olla", või parem oleks öelda, et teda tabas hamletlik (õieti šeikspiirlik) ilmutus: aeg on oma liigestest lahti läinud. Mulje, mis tema jutust jäi, oli tõepoolest vapustav. Ma ei unusta iial oma esimest kokkusaamist Husserliga, nagu ei tuhmu minu mälus iial elamus, mille ma kakskümmend aastat varem sain tema teoste  lugemisest: kohtumine inimvaimu suurte esindajatega jätab hinge kustumatud jäljed.                                               

Seda ma talle avameelselt ütlesingi: "Jah, teil on õigus, ma asusin tõesti teie ideid kõigest hingest ründama. Aga ainult ja üksnes sel põhjusel, et ma tajusin teie hiiglasuurt, ainulaadset mõttejõudu, samuti nagu sedagi, mida te praegu rääkisite oma nii originaalsete ja nii julgete ideede seesmistest allikatest. Ja ma ei kahtle, et Prantsusmaal, kus teid enne minu artikleid tunti üsna vähe – peaaegu üldse mitte –, teatakse nüüd minu kirjutiste põhjal, et naabermaal elab suur filosoof, kellele on traditsiooniliste üldmõistete paksu udu taga avanenud uued, seninähtamatud horisondid. Minu rünnakute teravus ei kahanda, vaid hoopis tõstab esile kõige selle tähtsust, mida te olete filosoofias ära teinud. Et teie vastu võidelda, peab pingutama kogu vaimujõudu – ent igasugune pingutus eeldab kirge ja teravat tooni. Minu ette kerkis hirmus dilemma: kas võtta omaks kõik, mida te räägite, ja lisaks veel ka kõik järeldused, milleks filosoofia kohustab, või siis astuda teie vastu välja. Ja nii ma väidan, et kui mind peaks teises ilmas süüdistatama selles, et ma silmanähtavustega võideldes reetsin filosoofia, siis näitaksin ma teie peale ning tulle heidetaks teid, mitte mind. Te piirasite ja jälitasite mind oma silmanähtavustega nii kaua ja nii visalt, et mulle ei jäänud muud väljapääsu: kas alistuda teile kõigis punktides, või siis teha meeleheitlik samm – astuda välja isegi mitte enam teie vastu, vaid selle vastu, mida on peetud ja peetakse seniajani igasuguse filosoofia, igasuguse mõtlemise igaveseks ja ümberlükkamatuks aluseks: silmanähtavuste vastu. Teil oli sügavalt õigus, kui ütlesite, et aeg on liikmeist lahti läinud, et aegade seos on katkenud – aegade seos katkeb tõepoolest igal katsel jälgida vähimatki pragu meie tunnetuse alusmüüris. Ent kas tasub iga hinna eest säilitada meie tunnetust? Kas tuleks püüda aega tagasi suruda liigestesse, millest ta on lahti läinud? Aga vahest hoopis vastupidi? Vahest peaks teda veel tagant lükkama, nii et ta päriselt lahti läheks?"

Selles vestluses, mille ma tahes-tahtmata esitasin õige lühidalt ja ligikaudselt, meie juttu mälu järgi kokku võttes, leidis väljenduse kõik see, mis meid ühendas ja eraldas. Mõnigi paneb vist imeks: minu esimeseks filosoofiaõpetajaks oli Shakespeare. Temalt kuulsin ma esmakordselt seda nii mõistatuslikku ja tabamatut, ent samas ähvardavat ja rahutukstegevat väljendit: aeg on liigestest lahti. Mida saaks teha, mida oleks võimalik ette võtta liigestest lahti läinud aja palge ees, nende eksistentsi õuduste ees, mis avanevad inimesele (Shakespeare'ile), kes on koos ajaga liigestest lahti läinud? Shakespeare'i juurest sööstsin ma Kanti juurde, kes oma "Praktilise mõistuse kriitika" jäljendamatu virtuoossusega ja oma kuulsate postulaatidega püüdis sulgeda ja sulgeski sajandiks need olemise praod, mis ta oli avastanud omaenda "Puhta mõistuse kriitikaga". Ent Kant ei suutnud minu küsimustele vastata. Siis pöördus mu pilk teise suunda, Pühakirja poole. Kuid kas Pühakiri võiks taluda silm silma vastu seadmist silmanähtavate tõdedega? Säärast küsimust ma ei esitanud, ei söandanud veel esitada, nagu ei söanda esitada isegi need, kes peavad paavsti ilmeksimatuks. Inimesed rahulduvad praktilise mõistuse postulaatidega, et mitte märgata, pehmendada või unustada teoreetilise mõistuse tõdede kõikepurustavat mõju.

Pea kõik meie vestlused Husserliga hõlmasid taolisi teemasid. Kui ta saabus Pariisi ja tuli minu kutsel mulle külla, siis kohe pärast lõunat (millest ta vaatas justkui mööda, mida polnud tema jaoks nagu olemaski), kui läksime kõrvaltuppa, asus ta sedamaid filosoofiliste probleemide kallale. See oli ajal, mil ma kirjutasin oma raamatu "Ateena ja Jeruusalemm" esimest osa, mis kannab pealkirja "Aheldatud Parmenides". Loomulikult püüdsin ma juhtida meie vestlust teemadele, mida minu raamatu see osa käsitleb. Kord ütlesin talle peaaegu sõna-sõnalt seda, mida hiljem kirjutasin "Aheldatud Parmenideses": "Aastal 399 (e. Kr.) mürgitati Sokrates. Järele jäi ta õpilane Platon, keda "tõde ise tagant sundis" (Aristotelese väljend) ja kes ei saanud jätta mõtlemata ega ütlemata, et Sokrates mürgitati. Ent läbi kõigi ta teoste kumab üksainus küsimus: kas tõesti on maailmas olemas selline jõud ja võim, mis sunnib meid nüüd ja igavesti nõustuma sellega, et Sokrates mürgitati? Aristotelesele tundus säärane probleemiasetus nii ilmselgelt mõttetu, et taolist küsimust tema jaoks ei eksisteerinudki. Ta oli kindel, et kui näiteks ütleme, et "koer mürgitati", või siis ütleme, et "Sokrates mürgitati", siis neid kumbagi "tõde" ei suuda iial ümber lükata ükski inimlik või jumalik vastuväide. Mürk ei tee vahet koera ja Sokratese vahel ja meiegi, keda "tõde ise tagant sunnib", ei tohiks samuti teha mingit vahet Sokratese ja koera, isegi mitte marutõbise koera vahel." – Kui olin talle seda kõike öelnud, siis ootasin, et ta ärritusest plahvatab. Ent ta hoopis kuulas mind väga tähelepanelikult, otsekui oleks oma hingepõhjas juba ammu kahtlustanud, et Aristotelese fraasi "tõde ise sundis tagant" alltekstiks on mingi vale ja reetmine. Olin iseäranis hämmastunud seetõttu, et üsna hiljuti oli meil puhkenud terav vaidlus küsimuse ümber: mis on filosoofia? Väitsin, et filosoofia on suur ja viimane võitlus – Husserl vastas kohe järsult: "Nein, Philosophie est Besinnung"^[8] Ent seekord võttis vestlus teise suuna. Husserl vististi tunnetas, et Aristotelese enesekindlus on rajatud liivale. Ja ta korraldas asja nii, et minu "Aheldatud Parmenides" ilmus ajakirjas "Logos", ehkki oli selle väljaande jaoks oma mahult ja eriti sisult täiesti sobimatu juba seepärast, et seal üritatakse ümber lükata meie veendumust, nagu poleks inimestel iial võimalik vabaneda tõest "Sokrates mürgitati". Ent Husserl, kordan, oli kõigele avatud hingega inimene. Varsti pärast mu "Parmenidese" ilmumist "Logoses"  kirjutas ta mulle: "Teie tee pole minu tee, kuid teie problemaatikat ma mõistan ja hindan."^[9] Ja siis mõistsin ma seda iseäralikku fakti, et kui ma viibisin Freiburgis ja Husserl sai kuulda, et ma pole üldse lugenud Kierkegaardi, hakkas ta mõistatusliku visadusega mitte lihtsalt paluma, vaid koguni nõudma, et ma tutvuksin taani mõtleja teostega. Kuidas võis juhtuda, et mees, kes kogu oma elu pühendas mõistuse ülistamisele, tõukas mind lugema Kierkegaardi, kes laulis hümne Absurdile? Husserl ise tutvus Kierkegaardiga nähtavasti alles oma elu lõpupoole: ta teostes pole näha vähimatki märki tutvumisest "Entweder – Oder" autori mistahes teosega. Ent tuleb arvestada, et Kierkegaardi ideed sööbisid sügavale tema hinge.

       Tõlkinud Aivar Kull, esmatrükk

  (algtekst: Памяти великого философа – "Вопроссы философии" 1989/1)

[1] Lev Šestov † – Varamu 1939, nr 2, lk 230
[2] Lev Šestov, "Usufilosoof Kierkegaard" – Poliitika 1991, nr 8 (lk 54–60) ja nr 9 (lk 54–63); samas oli ka artikkel: Vassili Kurabtsev, "Lev Šestovi alternatiiv – Poliitika 1991, nr 8 (lk 48–53).
[3] Husserlit on korduvalt tõlgitud-tutvustatud ajakirjas Akadeemia: 1993, 7-8 (Ülo Matjus), 2013, 1-2 (Kristjan Laasik), 2014/12 (Juhan Hellerma).
[4] Max Scheler (1874-1928), saksa filosoof ja sotsioloog, filosoofilise antropoloogia rajaja.
[5] Miks te ründasite Husserlit nii kirglikult?
[6] otse asja juurde
[7] "Emb-kumb", Kierkegaardi teose pealkiri.
[8] Ei, filosoofia on refleksioon.
[9] Huvitaval kombel ütles ta mulle ükskord: Das, was Sie treiben, heisse ich auch Wissenschaft! – Seda, mida te teete, nimetan minagi teaduseks.