Arvustus. Veiko Tammjärv leiab oma koomiksis üles "Rehepapi" tuuma
Uus raamat
Andrus Kivirähk ja Veiko Tammjärv
"Rehepapp. Novembri esimene pool"
Toimetanud Mari Tammjärv
Vida Verde OÜ
144 lk.
Eestikeelseid koomikseid ja graafilisi romaane on praeguseks veel liiga vähe, et saaks rääkida mingist siinsest koomiksikoolkonnast, aga vähehaaval hakkab olukord paremaks minema. Oma teise autorikoomiksi avaldanud Veiko Tammjärv paistab sealt vaat et kõige tugevama tegijana välja, temas on olemas nii maitsekas ja omanäoline käekiri kui ka põhjalik teadmine sellest, kuidas graafilised romaanid üldse toimivad. Lisaks tundub, et iga teosega läheb ta üha paremaks.
Oma esimese graafilise romaani, 2019. aastal avaldatud "Hukkunud Alpinisti hotelli" puhul võttis Tammjärv aluseks kodumaise ulmemaastiku kõige tuntum esindaja ehk Kromanovi filmiversiooni vendade Strugatskite samanimelisest romaanist, lihvis sealt maha kõik ebavajaliku ja jättis alles vaid tõhusa tõmmise, mis kandis igati originaalteose vaimu.
Küll aga tekkis õrn ebakõla selles osas, mida siis ikkagi koomiksiversiooniga saavutada taheti: võttes üle nii filminäitlejate välimuse kui isegi võttenurgad, jäi mulje, et Tammjärve "Hukkunud Alpinisti hotell" polnud mitte edasiarendus, vaid ühe linateose arenguteekonda arvestades pigem tagasiminek algusesse. Teost võis vaadata kui storyboard'i, kus skemaatilisele sisuliinile oli rohkem liha luudele kasvanud, suvalistest kritseldustest oli moodustatud tervikteos ning idee sellest on iseenesest köitev.
Vaatamata sellele, et Tammjärve valitud lähenemine võis tekitada küsitavusi, lunastas imekaunis visuaalne lahendus kõik probleemid. Koomiks nagu kunstiteos, täpselt nii peakski olema.
Oma värske teosega – õigemini küll esimese osaga sellest – valib Veiko Tammjärv hoopis teise suuna. Andrus Kivirähki tüviteksti tõlgendades ei lähtu ta enam Rainer Sarneti filmist, vaid kogub ainest laiemalt Eesti rahvajuttudest ning loob selle põhjal täiesti uue, üllatava ning kõheda maailma. Kui Kivirähki romaani lugedes ei taju ehk niivõrd hästi teose õudusfilmilikku potentsiaali, siis Tammjärv tõstab need väärtust suurima rõõmuga esile.
"Rehepapi" graafilise romaani tegevustik toimub ürgpimedal sügisel kusagil maailma äärel, kus inimesed on lollid, ahned ja kurjad ning neid peibutavad pidevalt kollid, deemonid ja muudsorti variserid. Õuduslugu missugune, mille üle oleks isegi Stephen King uhke. Lisavindi keerab õõvale peale ka minimalistlik värvide valik, kogu sündmustik antakse edasi vaid valge, halli, musta ja punasega, see on otsekui "Sin City" Eesti versioon, ainult et siinne patulinn väärib pigemini mudamülka nime.
Suurim rõõm on Tammjärve teoseid lugedes selle üle, et ta teab väga täpselt, kuidas inimesed koomikseid loevad, milliste trikkidega tähelepanu tõmmata ning kuhu seada rõhuasetus. Tundub ju lihtne, et paned hunniku kaste kõrvuti ja kritseldada midagi sinna sisse, aga "Rehepapi" puhul läheneb ta sellele formaadile palju loomingulisemalt: tihti kisub ta tegevuse vaid ühe suure pildi peale laiali või tekitab hoopis tempot mitmete sarnaste kastidega. Enamik siinsed koomiksikatsetused sellega nii hästi täppi ei pane, Tammjärv aga asetub tehnilises mõttes parimate graafiliste romaanide kõrvale (nagu näiteks hiljuti loetud "Blankets", mis kasutas paljusku samu nippe!).
Kartma ei pea sedagi, et kui oled lugenud Kivirähki romaani ja näinud Sarneti linateost, siis hakkab Tammjärve teosega kuidagi igav. Autor ei püüa graafilises romaanis kuidagi matkida eelnevate versioonide sündmustikku, ta valib täiesti uue rõhuasetuse, jätab paljud asjad kõrvale (kuigi markeerib mõnuga ka juba rahvasuhu jõudnud kilde!) ning otsib pigem "Rehepapi" sügavamat, ehk isegi filosoofilisemat tähendust.
Kogu lollitamise ja pila taustal on see igati päevakajaline ja valusalt torkav pilt sellest, mis toimub Eesti ühiskonnas: võta ainult need paksud kasukad maha ja pese rokased näod puhtaks, sealt alt tuleb välja 21. sajandi eestlane. Tammjärv ei rõhuta seda võrdlust kaasajaga aga kuidagi rasvaste joontega, need seosed on peidetud hullumeelse-peadpööritava sündmustiku tahaplaanile. "Rehepapi" graafiline romaan ei alahinda seega vaatajat, vaid kasutab oma valitud formaadi võimalusi täiel määral.
Kui teid vähegi huvitab see, mis toimub koomiksimaailmas lisaks "Miki Hiirele" ja Marvelile, siis minge kiiremas korras poodi ja ostke Veiko Tammjärve värske graafiline romaan, ühel hetkel võib see riiulitelt lihtsalt otsa lõppeda. "Rehepapp" on ilmselt parim, mis selles vallas Eestis seni tehtud on, aga ma olen kindel, et teose teine osa tuleb veel parem.