Üllataval kombel on 5Miinuse debüütalbumi "Korralik Saavutus - Aasta Plaat" ilmumisest möödunud vaid kuus aastat, kuigi tundub, nagu oleksid nad alati olemas olnud. Mõne aastaga on tüübid jõudnud Eesti muusikas nii puhta töö teha, et ega keegi teine neile naljalt vastu ei saa, parimal juhul vaid Nublu. Kui vaja, loobivad tüübid rõvenilbeid riime ("Erootika Pood"), järgmisel hetkel teevad paugutavat klubimuusikat ("Trenažöör"), sinna otsa pisut estobiiti ("Lendan") ja nakkavat kaasaegset popmuusikat ("Paaristõuked").

Kui algusaastatel keskendus 5Miinust tõesti mõnepromillises joobes jorssidele, siis nüüd on neist saanud parimas (või hoopis halvimas?) mõttes rahvabänd. Jõmmidele jorisemise asemel käivad nad nüüd hoopis pühapäeva hommikul "Hommik Anuga" saates intervjuud andmas ja satuvad isegi "Õnne 13-sse". Kuhu edasi?

Enamike artistide puhul võib karjäärikõverat veidikenegi ette aimata, 5Miinust on teinud aga kõik endast oleneva, et nende järgmine samm oleks täiesti ootamatu. Sest noh, miks peaks üks bänd andma välja oma tegevuse põhjal koomiksi? Eestikeelne koomiks on üks ebaseksikamaid formaate, peale "Miki Hiire" siinmail koomikseid kahjuks eriti ei loeta ega osteta, aga vaevalt see neid tüüpe üldse huvitas. Sest nagu näha ka nende värske koomiksi visuaalset stiili tutvustanud muusikavideost "Koptereid", mis ilmselt maksis röögatult palju, siis raha pole nende puhul enam ammu küsimus. Nad teevad lihtsalt kõike, mis pähe tuleb.

Ratsionaalselt hinnates on "Suur süü veeretamine kriitilisel ajal" aga täiesti mõttetu raamat. Kui üldse mingit väärtust otsida, siis pühitseb see teos viie Eesti koomiksikunstniku erinevaid käekirju, andes igaühele neist eraldi peatüki. Põnev on näha, kuidas iga autor võtab sama loo rääkimiseks täiesti ootamatu vaatenurga, kuid sellest kahjuks ei piisa. Reaalsuses puudub teoses igasugune lugu, see on lihtsalt 5Miinuse mainekujunduslik promobuklett, sada lehekülge egotrippi ja brändingut. Aga kas saigi üldse arvata, et see on midagi muud?

Võib jääda mulje, et tahan kangesti 5Miinuse värsket loomingut kritiseerida, aga pigem vastupidi: kuigi "Suur süü veeretamine kriitilisel ajal" on täiesti ebavajalik teos minu kui tarbija jaoks, mängib see olulist rolli ansambli laias ja vaat et hoomamatus mainekampaanias. Seda näitab ilmekalt tegelikult ka värske koomiks: teose algul ärkab ootamatult maa-alune deemon, kes nõuab 5Miinuse uut lugu, muidu maailm hävineb. Samal kursil liigub ka bänd reaalses maailmas – neist peab saama Eesti kõige suurem ansambel, muud varianti ei ole. Tuleb tunnistada, et nad pole sellest püstitatud eesmärgist enam kaugel.

Üllatav on see, et lühialbum "Kõik on süüdi", mis koos koomiksiga välja anti, viib 5Miinuse mingis mõttes oma kunagise sihtgrupi juurde tagasi. Tõsi, enam ei tee nad amoraalselt ja seksistlikku räppi, kuid nende uus suund – lihtsakoeline ja ülelaetud pop rock, sobilik nii jaanipäevadele kui juubelisünnipäevadele – on justkui sama mündi teine külg. Võime sellest muusikast otsida ja leida kõiksugu viiteid Eesti popmuusika lähiminevikule, kuid ühest kõige otsesemast ja jõulisemast võrdluses ei saa üle ega ümber: "Kõik on süüdi" on otsekui album, mida Smilers kunagi ei teeks, või siis lihtsalt teha ei julgeks.

See aga kinnitab lihtsalt juba välja toodud hüpoteesi, et 5Miinust on kiirel kursil Eesti enimräägitud bändiks. Nendel oleks kuskil stuudio seinal otsekui hiiglaslik tahvel, kus on väga täpselt paika pandud erinevad publikusegmendid, keda tuleb enda poole võita. Seniste käikudega on nad kindlustanud endale juba nii vastsündinute (võinoh, vähemalt viie-kuue aastaste!) kui ka keskealiste poolehoiu, rääkimata kõigist, kes jäävad sinna vahele.

Huvitav, kuidas nad pensionärid enda poole kavatsevad saada? Toomasannilikke šlaagreid nad veel teinud pole, aga seegi ei tundu võimatu, kuskil kukla taga hakkas see juba vaikselt kõlama. "Õnne 13" tõi nad kindlasti mõningate vanemaealiste huviorbiiti, ehk palusid nad isegi lapselapselt mõnd 5Miinuse lugu juutuubist ette mängida. Kes teab, äkki isegi meeldis?

Neid vilju hakkame ilmselt noppima 2022. aastal, seega koomiksi-albumi double feature oli vaid pisike vahepeatus või meeldetuletus, et 5Miinust on siin, et jääda. Ärge kuulake ega lugege, kui ei meeldi, aga 5Miinust teeb kõik endast oleneva, et neid oleks üha keerulisem ignoreerida.