"See ilmus aastal 1951 ja seega võib juba väga lihtsalt järeldada, et kui ta on nii kaua ikkagi pinnal püsinud ja üha uuesti ümber sündinud, antul juhul siis eesti keelse tõlke näol, siis peab temas ikka mingisugune kandejõud olema," rääkis tõlkija Mirjam Lepikult Mircea Eliade teosest "Šamanism ja arhailised ekstaasitehnikad".

Lepikulti arvates peab teos ajas niivõrd hästi vastu, kuna raamatus on kaks kandvat koostisosa. Esiteks on see põhjalik teadusteos, kuid teisalt on selles ka palju kunstilisust.

Teose kunstilise poolega viitas Lepikult Mircea Eliade originaalloomingule, mis on selgelt tema enda nägemus maailmaasjadest. Lepikult tõdes, et esmapilgu ei pruugi lugeja mõista, miks on raamat nii kaasahaarav, sest sisaldab endas tohutult fakte. "Sa ei saagi aru, mis asi sind seal kaasa haarab, ja see on võib-olla see kunsti puudutus."

Eliade loominguga on Lepikult ka varem kokku puutunud. Tõlkija tõdes, et juba siis tundis ta autori teoseid lugedes, et on midagi leidnud. "Ma ei saanud tollal täpselt aru, mis asja ma siis leidsin. Nüüd võin öelda tagasivaates, et ma leidsin teatud tähendusi."

Lepikult teadis rääkida, et Eliadet solvas, kui inimesed arvasid, et šamanistid on hullumeelsed hüsteerikud. Autor soovis aga näidata hoopis arhailiste kultuuride tähenduste terviklikkust, õilsust ja ilu. "See tal ka tõepoolest on õnnestunud," nõustus Lepikult.

Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiad antakse välja emakeelepäeval, 14. märtsil kell 18 Kirjanike Maja musta laega saalis. Auhinnatseremoonia otseülekannet saab jälgida ERR-i kultuuriportaalis.