"Taju fenomenoloogia" oli autori doktoritöö, mis valmis 1944. aastal ja ilmus trükis aastal 1945. "Raamatus on näha noore inimese entusiasmi ja kirge panna ühte teosesse võimalikult palju erinevaid tahke. See on ka üks põhjus, miks ta on jätkuvalt aktuaalne ning elab veel tükk aega. Selles raamatus võib eos olla asju, mis võrsuvad palju hiljem. Pärast teose ilmumist sain teada, et on olemas tantsufilosoofia haru, mis lähtub Merleau-Ponty samast raamatust," kommenteeris nominent.

Merleau-Ponty tahab teosega öelda, et maailm on kaunis ja kummaline. "Ärgake üles oma targutustest ja hakake tajuma, kuniks on elu," avas teose autori ideed tõlkija. "Merleau-Ponty missioon ja suur töötahe oli taastada meelelise taju õigusi lääne filosoofias, sest see on kõvasti puhta mõistuse poole kaldu. Meeled peaksid toorainet ette andma ja olema abimehed. Autori arvates on taju see, mis meist tegelikult inimese teeb – sellest ajast peale, kui me anorgaanilisest loodusest eraldusime."

"Kuna raamat ilmus küllalt ammu, siis olen mõelnud, millist vastukaja ta võiks tänapäeval tekitada. Näen teoses palju võimalusi vastukaja tekkeks," lisas Lepikult ja selgitas, et ekraanihulluses, milles inimkond praegu elab, muudab see kahtlemata meie taju. Need inimesed, kes tahavad jääda tajujateks, võivad leida sealt raamatust nii mõndagi lugeda."

Inimeste ümbruse tajumine aitab kaasa empaatiale. "Ülearu ei ole seda mitte kunagi," ütles ta. "Teos on lääne filosoofias küll natuke erandlik, kuid arvan, et ta elab veel kaua ja õnnelikult. Mis see tõlge siis muud on kui üks järjekordne ümberkehastus – uus elu, mis nendele mõtetele osaks saab."

Nominendi sõnul polnud teost lihtne tõlkida, sest tegemist on küllaltki keerulise tekstiga. "Tõlkimiseks oli vaja palju mõttejõudu."