Kirjanduspreemia nominent Maarja Pärtna: eesti luule ei seosta ennast globaalsete protsessidega ({{contentCtrl.commentsTotal}})

14. märtsil antakse välja Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiad, kus luule kategoorias on nominent ka Maarja Pärtna ja tema värske luulekogu. ERR kultuuriportaalile antud intervjuus tutvustas ta nomineeritud teost "Vivaarium".

"Vivaarium" on luulekogu sellest, mis tunne on elada järskude keskkonnamuutuste ajal. "Mis tunne on olla nendest teadlik ja mõelda, mida need tähendavad. Keskkonnamuutuste all olen silmas pidanud kliimamuutust ja elurikkuse kadu," avas teose autor sisu. "Nendele teemadele olen lähenenud eelkõige tunnetuslikult, aga ka psühholoogiliselt ja kultuuriliselt."

Luulekogu pealkiri on "Vivaarium". "Pealkiri on tehniline termin, mis tähistab suletud ruumi, kus on kontrollitud tingimused ja kus kasvatatakse loomi või taimi selleks, et teha nendega katseid," rääkis nominent ja selgitas, et pealkirja on ta mõelnud irooniliselt. "Ühtpidi teame, et oleme elukeskkonna fossiilkütuste toel suuresti ümber kujundanud. Samas ei ole ümberkujundamise tagajärjed päriselt meie kontrolli all."

"Selle luulekogu esimeses pooles on luuletused, mis räägivad inimestest, kes kaotavad oma kodu ühiskondlike murrangute ajal. Luulekogu teises pooles on rohkem luuletusi, mis räägivad looduslike elupaikade kadumisest. Kõige laiemas mõttes olen elupaika mõistnud planeedina, mis on kodu kõigile elusolenditele, sõltumata sellest, millisesse liiki nad kuuluvad."

Autor tõdes, et kirjutas luuletusi kaua. "Kõige varasemad tekstid on aastast 2014 ja hiliseimad kirjutatud 2018. aasta suve kuumalaine ajal," ütles ta. "Olen luulekogus pannud kõrvuti 20. sajandi pagulaskogemuse ja tänapäeva kliimaärevuse ning solastalgia. Solastalgia on Austraalia filosoofi Glenn Albrechti vormitud mõiste, mis on segu kurbusest ja ärevusest ning võib-olla ka masendusest, mida inimene tunneb siis, kui tema tuttav ja kodune keskkond muutub tema jaoks ebakoduseks. See on koduigatsus, mida tuntakse kodust lahkumata."

"Mulle tundub, et keskkonnamuutuste tempo on see, mis on kaasa toonud solastalgilise tunde vohamise tänapäeva kultuuris," täpsustas ta. "Selle aja jooksul, kui ma neid luuletusi kirjutasin, tekkis minus tunne, et mõned rõhuasetused ja hoiakud, mis on luules mind varem kandnud, ei ole päriselt kohas, väljendamaks keskkonnasuhet tänapäevaselt horisondilt."

"Eesti luulest vaatab üldiselt vastu harmooniline ja healoomuline pilt eesti loodusest. Ei suhestata end globaalsete protsessidega. Arvan põhjuseks, et meil ei ole päris välja kujunenud sellist poeetikat, millega nende küsimustega suhestuda. Meil pole neid motiive või narratiive, mida kasutada rääkimiseks, mis tunne on või mida see meie jaoks tegelikult tähendab," kommenteeris Pärtna.

Toimetaja: Laura Pärnpuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: