Kirjanduspreemia nominent Laurits Leedjärv: humanitaarse lugeja jaoks on matemaatiliselt saadu sõnadega lahti seletatud
14. märtsil antakse välja Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiad, kus mõttekirjanduse tõlke kategoorias on teiste hulgas nomineeritud ka Laurits Leedjärv tõlkega Hans Reichenbachi teosest "Aja suund". ERR kultuuriportaalile antud intervjuus avas nominent teose autori tausta ning rääkis, miks sobib füüsikafilosoofia teos ka humanitaarsele lugejale.
"Me kõik teame, et aeg voolab vääramatult minevikust tulevikku ja nende vahele jääb Artur Alliksaarelik hetk, milles viibime praegu. Ajas kulgevad kõik välise maailma sündmused ja meie subjektiivsed läbielamised," juhatas teose temaatikasse nominent. "Füüsika ja filosoofia seisukohalt pole ajavool siiski triviaalne nähtus. Seda saab uurida ka füüsikas kasutatavate matemaatiliste meetoditega – nii Hans Reichenbach oma raamatus "Aja suund" teebki."
Nomineeritud teos ei ole raamat ainult füüsikast. "Hans Reichenbach ei ole teadusfilosoofina nii tuntud kui Karl Popper või Rudolf Carnap. Reichenbach sündis 1891. aastal Hamburgis. Ta hakkas õppima inseneriks, kuid mõistis peagi, et see ei ole tema ala," tutvustas teose autorit Leedjärv ja lisas, et teda huvitasid rohkem füüsika, filosoofia ja matemaatika.
"Neid püüdis ta ühendada oma doktoritöös, mida keegi ei tahtnud juhendada. Matemaatilise tõenäosusteooria õigustamine füüsikalise maailma kirjeldamisvahendina ei sobinud tolleaegsete Saksa ülikoolide neokantiaanlike traditsioonidega," lisas ta. "Doktorikraadi sai ta 1915. aastal. Edasine elutee viis ta Berliini, kus ta sai filosoofia professoriks ja moodustas empiirilise filosoofia seltsi, mida tuntakse Berliini ringina."
Natsionaalsotsialistide võimuletulek sundis Reichenbachi Saksamaalt lahkuma, esialgu Istanbuli ja sealt edasi California ülikooli. "Seal hakkas ta kirjutama inglise keeles. Raamat "Aja suund" jäi talle viimaseks ja lõpetamata teoseks. Südameatakk viis Reichenbachi siit ilmast 1953. aastal," selgitas autori eluteed nominent.
Lõpetamatusele vaatamata peab Maria Reichenbach seda oma abikaasa peateoseks ja teadusfilosoofia kokkuvõtteks. "Filosoofilises kontekstis on selles põimitud relatiivsusteooria ja kvantmehaanika, tõenäosusteooria ja informatsiooniteooria, termodünaamika ja statistiline füüsika," avas teose sisu Leedjärv.
Filosoofilise teose kohta sisaldab raamat harjumatult palju valemeid. "Läbini humanitaarne lugeja ei peaks neist end heidutama laskma. Reichenbach seletab matemaatiliselt saadu ka sõnadega ära," kommenteeris teost tõlkija.
"Paljud füüsikalised seadused on aja suhtes sümmeetrilised ja elementaarprotsessid ajas pööratavad. Makromaailmas kohtame me mittepööratavaid protsesse," selgitas ta ja lisas, et soojus läheb ikka soojemalt kehalt külmemale ja mitte vastupidi. "Kõige selle taga on entroopia ehk korrastamatuse kasvuseadus, mis tegelikult määrab aja suuna."
Raamatust leiab palju mõisteid, mõtteid ja näiteid. "Kui tahate teada, mis on segunemisvõre või vahelesegamine, hargneva struktuuri hüpotees või ühise põhjuse printsiip, siis Reichenbach seletab," rääkis Leedjärv.
"Selle eest, et ma "aja suunani" jõudsin, tuleb tänada teist kirjanduspreemia nominenti Piret Kuuske. Koostöös temaga olin tõlkinud Niels Bohri filosoofiliste artiklite valimikku ja kui see valmis sai, siis mõtlesime koos, et midagi füüsika-filosoofilist võiks veel eesti keelde ümber panna. Nii Piret Kuusk mulle seda teost soovitaski," kõneles ta.
Toimetaja: Laura Pärnpuu