Kirjanduspreemia nominendid Agnes Neier ja Joosep Susi: luule ja foto täiendavad üksteist

14. märtsil antakse välja Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiad, kus artikliauhinna kategoorias on teiste hulgas nomineeritud ka Agnes Neier ja Joosep Susi artikliga "Verbaalse ja visuaalse dialoog. Sissejuhatus lüürilise luule ja foto vastastikmõjusse", mis ilmus ajakirjas Keel ja Kirjandus 6/2019.

"Me oleme nomineeritud artikliga, mis räägib lüürilise luule ja foto vahelisest dialoogist," tutvustas kirjutist Neier. "Kuna Agnes uurib foto ja kirjanduse suhteid laiemalt ja minu doktoritöö uurimuse keskmes on lüüriline luule, siis tundus loogiline need kaks poolt kokku panna," täpsustas Susi.

Nominendid tõdesid, et artikli kirjutamise algimpulss on seotud sellega, et nüüdisluule kogudes on selgelt märgata fotode hulga plahvatuslikku kasvu. "Ühelt poolt võib öelda, et foto ja lüüriliste luuletuste vaheline dialoogilisus on tugevam kui eelnevatel aastatel. Teiselt poolt on see ühekülgne ja mitte eriti viljakas," lisas Susi.

"Kui vaadata laiemalt, siis tegelikult foto ja proosakirjanduse suhteid käsitlevaid uurimusi on võrdlemisi palju – foto ja luule koostoimimist on käsitletud harukordselt vähe. Rääkimata siis foto ja lüürilise luule vastastikmõjust," arutles Susi.

"Artiklis võtsime näiteks Hasso Krulli ja Toomas Kalve teose "Kaalud", kus Hasso Krull on kirjutanud 31 luuletust ja ühe rahvalaulu Toomas Kalve 34 fotole," selgitas Neier. "Selle põhjal joonistame välja üldised tendentsid, mis toimub fotoga ja mis toimub lüürilise luulega, kui nad on ühes teoses koos ja nende vahel toimub tähendusrikas semantiline vahetus," lisas ta.

Susi selgitas, et nii luulel kui fotol on olemas elementaarsed tunnusjooned. "Fotot iseloomustab konkreetne aegruum, mis on selgelt kinni ühes ajahetkes. Lüüriline luuletus avardab aegruumi, sest tekivad semantilised ülekanded – lüüriline luule realiseerib narratiivse alge, mis on fotodes loomupäraselt olemas," täpsustas ta.

"Teistpidi vaadates on lüürilisele luulele tunnuslik võrdlemisi omapärane ajalisus – lüüriline aeg, mis ühelt poolt on ajatu, kuid teiselt poolt on alati seotud väljahääldamise hetkega," rääkis Susi ja lisas, et foto konkretiseerib muidu võrdlemisi hägusat aegruumi.

Susi tõdes, et foto ja lüüriline luule on mõlemad võrdlemisi nõrga narratiivsusega. "Esimene tunnusjoon on see, et mõlemad muutuvad märgatavalt narratiivsemaks – need kaks meediumit hakkavad üksteist vastastikku loostama," laususid nominendid.

"Hasso Krulli ja Toomas Kalve teos on hea näide sellest, et kui võtta foto sealt ära, siis luuletused omavad hoopis teistsugust kvaliteeti ja vastupidi. Me ei märkaks fotodel samasuguseid asju, mida me märkame siis, kui nende kõrval on luuletused. Eraldi vaadates oleks nende tähendusväli teistsugune," kommenteeris Neier.

Toimetaja: Laura Pärnpuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: