21. sajandi 50 olulist romaani. Jonathan Littell ja Alice Munro ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Alice Munro
Alice Munro Autor/allikas: Kirjaniku FB

Viiendik sajandist on möödas, kultuurikriitik ja kirjastaja Tauno Vahter võtab kolmapäeviti kultuuriportaalis kokku esimese kahe kümnendi parima ilukirjanduse, iseloomustades igal kolmapäeval kaht mõjukat romaani.

Jonathan Littell

"Heasoovijad"

Prantsuse keeles ilmunud 2006 ("Les Bienveillantes"), eesti keeles pole veel avaldatud.

ca 900 lk

Ühe SS-obersturmbannführeri kahetsusvaene elu ja julmad seiklused.

Nii nagu enam-vähem igal aastal kandideerib Oscaritele mõni mustvalge film sõjakoledustest, ei pääse ka see nimekiri II maailmasõja teemast. Rahvusvaheliselt üheks mastaapseimaks ja enim tähelepanu pälvinud sel teemal 21. sajandil kirjutatud teoseks on Jonathan Littelli 2006. aasta romaan "Les Bienveillantes". Raamat pälvis ilmudes nii Goncourt´i kui Prantsuse Akadeemia auhinna, mis on isegi kirjanduspreemiatest kubisevas riigis erandlik sündmus.

Jonathan Littell (sündinud 1967) on tegelikult ameeriklane, kuid ta on valdava osa lapsepõlvest ja haridusteest läbinud Prantsusmaal ning seetõttu kakskeelne. Pärast prantsuse keeles kirjutatud "Heasoovijate" edu anti Littellile eriliste teenete eest ka prantsuse kodakondsus. "Heasoovijad" on äärmiselt ambitsioonika ülesehitusega romaan, mille peategelane ning minajutustaja on endine SS-obersturmbannführer Maximilien Aue. Tegu ei ole kindlasti koomilise romaaniga, kuid järgneva sündmustiku puhul on sageli tõmmatud paralleele Forrest Gumpiga, sest Aue sattub raamatu jooksul mitmete suurte ajaloosündmuste tunnistajaks või koguni osaliseks. Muuhulgas osaleb ta Babõn Jari massimõrvas ja Stalingradi lahingus, külastab koonduslaagreid, töötab Heinrich Himmleri alluvuses ning kohtub langevas Berliinis ka Hitleriga.

Kuna juba raamatu algul saame teada, et Aue on pärast sõda asunud rahulikult elama Prantsusmaale (Elsassi päritolu tõttu räägib ta vabalt prantsuse keelt), siis ei ole tegu kahetsuslooga ja n-ö õigluse võidutsemisega, vaid omamoodi argise kurjuse anatoomia kirjeldusega, kuidas sellise mehe elukäik võis välja näha. Erilist kaastunnet lugejalt Aue vastu ei püüta, sündmused on julmad ning Aue üsna reljeefne nats, muidugi armastab ka klassikalist muusikat, on kapihomo ja himustab oma lihast õde. Raamatu nimi on võetud Aischylose teose "Oresteia" eumeniidide järgi ning selle ülesehitus järgib Bachi süidi osasid – sellised mängud võivad kergema närviga lugejat natuke ehmatada, aga Prantsusmaa raamatuturg on alati toiminud teistest pisut erineva loogikaga – seal müüdi raamatut mõne aastaga umbes miljon eksemplari, kuid mitmel pool mujal oli vastuvõtt märksa jahedam või majanduslikus mõttes isegi täielik läbikukkumine.

Kahtlemata on seejuures üks peapõhjuseid raamatu kopsakas maht, palju tegevusliine ning natuke ebaharilik vaatepunkt, kuigi mõni oluliselt pehmem II maailmasõda puudutav raamat on ka USA turul olnud edukas, näiteks Anthony Doerri "Kõik see silmale nähtamatu valgus" (eesti keeles 2015) pimeda prantsuse tüdruku ja saksa sõduri õnnetust armastusest. Jonathan Littelli teosel põhineb ka samanimeline Teatri NO99 üks viimaseid lavastusi.

 

Alice Munro

"Kallis elu"

Inglise keeles 2012 ("Dear Life"), eesti keeles 2015, tõlkinud Ilme Rääk

296 lk

Novellid inimestevaheliste suhete vähemuuritud nurgatagustest.

Keegi küll ei vaidle, et lühijutud ja novellid on omaette žanr, kuid nii lugejate kui kriitika huvi nende vastu on üle maailma väiksem kui romaanidel. Nagu ühel raamatuesitlusel tabavalt märgiti, siis on ka autoril sellega raskem eputada, romaan näib isegi hõreda sisu puhul kaalukam välja, natuke koomiline oleks laiata "ma kirjutasin ühe lühijutu". Lehesabades uudisjuttude avaldamise kombe tõttu oli novellide kuldaeg 19. sajandi teine ja 20. sajandi esimene pool. Head novellikirjutajat kiputakse kergelt võrdlema Tšehhoviga ja loomulikult on ka Alice Munro´d kutsutud "Kanada Tšehhoviks".

Alice Munro sündis 1931. aastal Ontarios ning selles piirkonnas toimub tavaliselt ka tegevus tema loomingus. See ei ole Kanada külm või tühje preeriaid täis osa, vaid kõige rahvarikkam provints ning looduslugude asemel on Munro rõhk inimestel ja nende kentsakatel suhetel või olukordadel. Munro kirjutas jutte juba tudengina, kuid legendi järgi olevat ta otsustanud kirjutamisele pühenduda pärast seda, kui avas tollase abikaasaga 1960ndate alul raamatupoe ja leidis müüdavaid teoseid sirvides, et ta ise suudaks paremini kirjutada. Aastal 1968 võitis ta jutukoguga "Õnnelike varjude tants" esimest korda Kanada tollase tähtsaima kirjandusauhinna Kindralkuberneri preemia. Üle poole sajandi kestnud kirjandusliku karjääri jooksul on Munro avaldanud üle tosina jutukogu ning pälvinud rohkelt auhindu, mille krooniks on 2013. aastal antud Nobeli preemia.

Tema 21. sajandil ilmunud raamatutest võib tähtsaimateks pidada aastal 2012 ilmunud kogumikku "Hateship, Friendship, Courtship, Loveship, Marriage" ning 2012. aasta tema väidetavalt viimaseks jäävat kogumikku "Kallis elu", mis on olemas ka eesti keeles. Üks raamatu meeldejäävamaid lugusid on meisterlik kirjeldus dementsuse all kannatavast vanainimesest, kes otsib arsti paberiga, kus on tegelikult kirjas sugulase kinganumber, teises muretseb noor tüdruk, et ta võib igasuguse põhjuseta tappa oma noorema õe ja ei suuda magama jääda ning kolmandas selgub ootamatu tõde loo kohta, mida rääkis autori ema tema röövimise katse kohta lapsena. Tšehhovlikkust võib leida just inimeste käsitlemisest, aga iroonia asemel on lood psühholoogilisemad, valdavalt naistegelastekesksed ja viskavad õhku teemasid, millega kaasneb mingit sorti ebamugavustunne – näiteks laste julm nali võltsida majapidajale armastuskirju ("Hateship, Loveship"), vähist paranev naine soovib kätte maksta noorele naisele silma heitvale abikaasale ("Floating Bridge") või erineva iseloomuga kaksikutega kohtingul käimisest ("Tricks").

Esteri raamatukogude andmebaasi järgi on "Kalli elu" eksemplaridest välja laenatud vaid paar tükki – võiks olla rohkem. Munro nime kandev vana kooli raamatupood seisab Victoria linnas edasi, kuigi sel autoriga enam ammu pistmist ei ole.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: